AASTA LIND| Kormoran – tõrjutud, kuid oma

Kuupäev:

Tekst: AGUR PAESÜLD, KUNTER TÄTTE Fotod: MATI KOSE

Tänavuse aasta linnuks valitud kormoran ehk karbas on viimastel aastatel sattunud suure tähelepanu alla. Seda omamoodi välimusega lindu on peetud ekslikult võõrliigiks. Osava kalastaja ja sukeldumismeistrina on ta väidetavalt konkurent kaluritele, kes kardavad, et ta mere kaladest tühjaks sööb. Need müüdid on visad kaduma. Sestap on igati paslik kormoraniga lähemalt tuttavaks saada.

Eripärane ja arhailine, kuid siiski oma

Nimetus „kormoran“ tuleb ladinakeelsetest sõnadest corvus ja marinus ehk ’meri’ ja ’vares’. Eemalt vaadeldes sarnaneb tema sulestik künnivarese süsimusta sulerüüga. Nagu vareslased on ka kormoranid osavad ellujääjad, kes suudavad muutuvate oludega hästi kohaneda. Kormoranlased on võidelnud oma koha eest päikese all äärmiselt pikka aega: molekulaarsete analüüside põhjal on nad välja kujunenud 28–23 miljonit aastat tagasi, aga fossiilileiud viitavad vähemalt 34 miljoni aasta pikkusele minevikule.

Meie kauged esivanemad, kes olid kiviajal Läänemere rannikul kanda kinnitanud, leidsid siit eest karbase lähedase alamliigi atlandi kormorani (Phalacrocorax carbo carbo). Nende küttimist tõendavad mesoliitikumist pärit luude leiud Kunda Lammasmäe ja Kõpu asulakohtadest. Praegusajal Eestis pesitsev Phalacrocorax carbo sinensis levis Läänemere piirkonda pool tuhat aastat tagasi, kõige varem tõenäoliselt 16. sajandil, hiljemalt 19. sajandil. Üle-eelmisest sajandist on teada ka esimesed selged kirjalikud tõendid Phalacrocorax carbo sinensis’e pesitsuse kohta Kolga kandis. Kuigi liiginimetus oli siinmail üles märgitud, ei päästnud see karbast Euroopas vaenamise eest, mis kestis 500 aastat. 19. sajandi lõpuks oli kormoran kadunud nii Taanist, Rootsist kui ka Eestist.

Pääses väljasuremisest

Möödunud sajandi keskpaigaks oli selge, et kui midagi ette ei võeta, hävib kormoranipopulatsioon Euroopas täielikult. Liik pääses väljasuremisest, kuna ta võeti  Euroopa Liidus 1979. aastal kaitse alla. Seejärel taastus populatsioon üsna kiiresti. Muu hulgas aitas kosuda toiduks sobilike väikesemõõduliste kalade ebaproportsionaalselt suur hulk kohalikes kalakooslustes. Arvatavasti on kormorani arvukus suurenenud veel mitme bioloogilise, kultuurilise ja ökoloogilise teguri tõttu: keskkonnamürkide keelustamisest ülepüügi ja kliimamuutusteni. (Joonis 1.)

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

Mulluse Enigma 6. vooru võitja on Aivar Kauge

Kuuenda vooru puhul oli ülesandesse ära peidetud nn pitsateoreem...

EESTI LOODUSE ARHIIVIST | MARI MOORA: vaid kümnendik maailma taimeliikidest saab seenjuureta hakkama

Intervjuu Tartu ülikooli koosluse ökoloogia professori Mari Mooraga ilmus...

Parimad pärandniitude majandajad on selgunud

Kliimaminister Yoko Alender ja Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra tunnustasid 28. jaanuaril silmapaistvamaid...

SADA RIDA EESTI LOODUSEST | MERI JA LOODUS

Tekst: TIIT HENNOSTE Mis on meri ja mis on mets?...