Tekst: IRJA SAAR Fotod: VELLO LIIV
Eesti mükoloogiaühing on valinud 2024. aasta seeneks kamperriisika(Lactarius camphoratus). Üks valiku ajend oli Tartu ülikooli emeriitprofessori Kuulo Kalamehe 90 aasta juubel tänavu 15. aprillil. Ta on oma pika karjääri jooksul uurinud lehikseeni, sealhulgas perekonda riisikas. Eesti riisikaliikide kohta avaldas ta 2011. aastal raamatu Tartu ülikooli loodusmuuseumi sarja „Eesti elurikkus“ esimese üllitisena.
Lühidalt on aasta seent tutvustatud Eesti Looduse jaanuari-veebruarinumbris [5]. Nüüd võtame lähemalt vaatluse alla kamperriisika ja temaga väliselt sarnased riisikaliigid, samuti perekonna riisikas üldiselt.
Liigi kamperriisikas (Agaricus camphoratus Bull.) kirjeldas 1792. aastal Jean Baptiste François Pierre Bulliard [2] perekonda Agaricus, kuhu tollal olid arvatud kõik kübara ja jala ning eoslehekestega seeneliigid. Taimenomenklatuuri looja Carl von Linné on perekonda Agaricus L. kirjeldanud 1753. aastal oma suurteoses „Species plantarum“ [9]. Praegusajal kuuluvad perekonda Agaricus ainult šampinjoniliigid.
Seenenomenklatuuri looja Elias Magnus Fries paigutas kamperriisika 1838. aastal [6] perekonda riisikas – Lactarius camphoratus (Bull.) Fr. –, mille oli aastal 1797 kirjeldanud Christiaan Henrik Persoon [12].
Perekond riisikas (Lactarius) kuulub koos perekonnaga pilvik (Russula) pilvikuliste (Russulaceae) sugukonda, pilvikulaadsete (Russulales) seltsi, klassi Agaricomycetes, alamhõimkonda eoslavaseened (Agaricomycotina), hõimkonda kandseened (Basidiomycota), alamriiki Dikarya ja riiki seened (Fungi).
Pilvikuliste (Russulaceae) molekulaarse fülogeneesi uuringu järgi [3] ei ole perekond riisikas monofüleetiline (ühisest eellasest pärinev), vaid liigid kuuluvad kahte perekonda: Lactarius ja Lactifluus. Perekonda Agaricus kuuluva sektsiooni Lactifluus tõstis Henri François Anne de Roussel 1806. aastal [13] perekonna tasemele, kuid siiani oli teda üldiselt peetud perekonna Lactarius sünonüümiks. Küll kasutati seda nimetust perekonnasisese üksusena, olenevalt uurijast kas alamperekonna või sektsiooni tasemel. Nüüdisteadmiste alusel kuulub perekonda Lactarius suurem osa parasvöötme liikidest, aga perekonda Lactifluus peamiselt troopilised liigid.
Perekonna riisikas (Lactarius) tüüpliik oli tänini olnud piparriisikas (L. piperatus), ent Buyck jt [4] tegid ettepaneku kinnistada perekonna Lactarius tüüpliigiks L. torminosus (kaseriisikas) ja perekonna Lactifluus tüüpliigiks L. piperatus. Seente nomenklatuurikomitee toetas ettepanekut [11] ning selle on heaks kiitnud botaanika peakomitee [1] ja 2011. aasta rahvusvaheline botaanikakongress [10].
Eeltoodu tõttu kuuluvad liigid, kelle eestikeelne nimetus on riisikas, tegelikult kahte perekonda. Enamik on perekonnas Lactarius (54 liiki [8]), vaid kuus liiki kuulub perekonda Lactifluus. Kahele liigile on tunnuslik rebasekarva pruun kübar ja jalg, valge piimmahl, mis värvib seeneliha pruunikaks, ning heeringa- või krevetilõhn. Need on kuldriisikas (L. volemus) ja L. subvolemus. Viimane eestikeelse nimetuseta kuldriisika lähiliik on kirjeldatud alles hiljuti [16]. Neljale liigile – Bertilloni riisikas (L. bertillonii), rohepiimane riisikas (L. glaucescens), piparriisikas (L. piperatus), rädiriisikas (L. vellereus) – on omased suured valged viljakehad, viltjas kübarapind ja valge kibe piimmahl (rohepiimasel riisikal värvub see aeglaselt rohekaks).
Kamperriisikas on üks Eesti tavalisemaid riisikaid, mida tuntakse hästi, aga söögiseenena piisavalt ei hinnata, kuna tema viljakehad on väikesed ja kahanevad kuumutades tunduvalt. Kamperriisika põhjalikumat kirjeldust loe raamatust „Riisikad“ [8].
Lühidalt on selle liigi kübar märjalt tumepunakaspruun kuni mustjaspruun, kuivalt muutub helepunakaspruuniks; noorelt kumer, hiljem laiuv, keskelt süvendunud kuni lailehterjas ja väikese näsaga; kuiv, matt; kuni 5 cm; serv radiaalselt ribilise või vaolise pinnaga. Eoslehekesed on kübarast heledamad, jalale otse külge kasvanud. Jalg kübara värvi, alusel tumedam ja ahenev. Seeneliha pruunikas, õhuke, maheda maitsega; iseloomuliku vürtsika lõhnaga, mis meenutab karrit, kuivatatud sigureid või sooriisikat (L. helvus). Piimmahl muutumatult valge.
Kamperriisikas on omapärase vürtsika maitsega söögiseenega, mida ei pea kupatama, vaid tasub proovida praetult. Kuivatatult soovitatakse kasutada vürtsiseenena toitude maitsestamiseks.
Liik on laialt levinud Euroopas ja Põhja-Ameerikas (Kanada, Mehhiko, USA), üksikud leiud on teada Lõuna-Ameerikast (Brasiilia, Kolumbia, Costa Rica) ja Aasiast (Jaapan, Korea) [7]. Ektomükoriisat moodustab ta mitut liiki okas- ja lehtpuudega: kuusk, mänd, nulg; pöök, tamm, harilik kastanipuu [15]. Viljakehi võib olenevalt aastast leida juulist novembrini.
Kui hinnati kõigi Eestis kasvavate riisikaliikide ohustatust, anti kamperriisikale hinnang soodsas seisundis [14].
Väliselt kamperriisikaga sarnaseid punakaspruunikaid riisikaliike leidub Eestis neli. Neist kolm on samuti mahedamaitselised, aga neljas eristub kibeduse poolest.
Ruuge riisika (Lactarius badiosanguineus) viljakehad on keskmise suurusega; see liik kasvab koos okaspuudega, sageli turbasamblas. Kübar on läikiv, telliskivi- kuni punakaspruun. Eoslehekesed ookerjad kuni oranžikasookerjad, tihti roostelaigulised; jalale laialt või hambaga külge kasvanud kuni lühidalt laskuvad. Jalg kübara värvi, ülaosas heledam. Seeneliha valkjas kuni ookerjas, maheda maitsega, erilise lõhnata või tammeriisika (L. quietus) lõhnaga. Piimmahl muutumatult valge. Soodsas seisundis.
Lutikariisika (Lactarius serifluus) viljakehad on väikese kuni keskmise suurusega; kasvab laialehiste puudega (tamm). Kübar märjalt oranžikas-, punakas- kuni mustjaspruun, kuivalt kaneelpruunikas; nõrgalt sametjas. Eoslehekesed kollakas- kuni kaneelpruunid, jalale laialt külge kasvanud kuni lühidalt laskuvad. Jalg on värvuse poolest heledam kui kübar, allapoole tumenev ja ahenev. Seeneliha punakaskollane, maheda maitsega; värskelt lutikalisi meenutava lõhnaga, kuivades tammeriisika (L. quietus) lõhnaga. Piimmahl muutumatult vesijasvalge. Kriitilises seisundis.
Turbariisikale (Lactarius sphagneti) on omased keskmise suurusega viljakehad; kasvab okaspuudega, enamasti rabastunud ja kõdusoometsades, turbasamblas. Kübar märjalt tumepunakaspruun kuni kastanpruun; kuivalt muutub heledamaks, kuid keskpaigas jääb tumedamaks. Eoslehekesed valkjad kuni ookerjad, jalale otse külge kasvanud kuni lühidalt laskuvad. Jalg kübara värvi või heledam. Seeneliha kahvatupruun, maheda maitsega, erilise lõhnata või nõrga tammeriisika (L. quietus) lõhnaga. Piimmahl muutumatult valge. Ohulähedane.
Männiriisika (Lactarius rufus) viljakehad on keskmise suurusega; kasvab männiga. Kübar punakaspruun, ebaühtlaselt hõbedakirmeline, eriti noorelt. Eoslehekesed kahvatupruunikad kuni punakaspruunid, jalale hambaga külge kasvanud kuni lühidalt laskuvad. Jalg helepruunikas, härmakirmega. Seeneliha kahvatu-punakaspruun, põletavalt kibeda maitsega, erilise lõhnata. Piimmahl muutumatult valge. Soodsas seisundis.
1. Barrie, Fred R. 2011. Report of the General Committee: 11. – Taxon 60: 1211–1214.
2. Bulliard, Jean B. F. 1792. Herbier de la France 12 (133–144): plates 529–576.
3. Buyck, Bart et al. 2008. Walking the thin line between Lactarius and Russula: the dilemma of Russula sect. Ochricompactae. – Fungal Diversity 28: 15–40.
4. Buyck, Bart et al. 2010. Proposal to conserve Lactarius nom. cons. (Basidiomycota) with a conserved type. – Taxon 59 (1): 295–296.
5. Eesti mükoloogiaühing. 2024. Aasta seen annab toidule karrimaigu. – Eesti Loodus 75 (1): 3.
6. Fries, Elias M. 1838. Epicrisis systematis mycologici.
7. GBIF – the Global Biodiversity Information Facility. https://www.gbif.org.
8. Kalamees, Kuulo 2011. Riisikad. Eesti elurikkus 1. TÜ loodusmuuseum.
9. Linné, Carl. 1753. Species plantarum 2: 561–1200.
10. McNeill, John et al. 2011. XVII International Botanical Congress: Preliminary mail vote and report of Congress action on nomenclature proposals. – Taxon 60: 1507–1520.
11. Norvell, Lorelei L. 2011. Report of the Nomenclature Committee for Fungi: 16. – Taxon 60: 223–226.
12. Persoon, C. H. 1797. Tentamen dispositionis methodicae fungorum.
13. Roussel, Henri F. A. 1806. Flore du Calvados et terrains adjacents, composée suivant la méthode de Jussieu Ed. 2: 1–372.
14. Saar, Irja et al. 2019. Red List of Estonian Fungi – 2019 update. – Folia Cryptogamica Estonica 56: 117–126.
15. UNITE: SH0960918.10FU. https://unite.ut.ee.
16. Van de Putte, Kobeke et al. 2016. Lactifluus volemus in Europe: Three species in one Revealed by a multilocus genealogical approach, Bayesian species delimitation and morphology. – Fungal Biology 120 (1):1–25.
IRJA SAAR (1973) on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi mükoloogiateadur.