Tekst: TRIIN NÕU
Kaalikas on kaheaastane rohttaim. Esimesel aastal kasvatab ta lehekodariku ja juurvilja. Teisel aastal areneb püstise varre otsa harunev pööris, mis õitseb, ning kõdras (viljas) valmivad väikesed tumepruunid seemned. Juurvili on enamasti lapik või lapikümara kujuga ja valmib 110–130 päevaga. Suurem osa juurviljast kasvab tavaliselt mullast välja. See võib algajat aednikku isegi veidi hirmutada, kuid on täiesti normaalne: enamik kaalikast on suve teisel poolel pealpool maad.
Kaalika sisu on tihke, olenevalt sordist kollase, kreemja või valge värvusega. Sobivates oludes kasvab kaalikas kiududeta. Ta kuulub ristõieliste sugukonda, kust leiame veel sellised toidutaimed nagu kapsas, sinep, redis, rõigas, rukola ehk põld-võõrkapsas, lehtkapsas, raps, rüps jpt. Kaalikas risttolmleb naeri ja rapsiga. Peakapsa, redise ja rõikaga ta ei risttolmle.
Kas enne oli kapsas või kaalikas?
Kaalikas on Euroopas tuntud kultuurtaim, kes tõenäoliselt põlvneb juhuslikest ristamistest kapsa ja naeri vormide vahel. Kirjalikud allikad on kaalikat esimest korda maininud 1620. aastal, kui Šveitsi botaanik Gaspard Bauhin märkis, et ta märkas taime Rootsi looduses. Üsna suure tõenäosusega pärinevad nii kaalikas kui ka naeris hoopis Vahemere maadest, kuid mõne teooria järgi Skandinaaviast, Soomest või Venemaalt. Paljudes inglise keelt emakeelena rääkivates riikides, eriti rahvaste ühenduse riikides, teataksegi kaalikat nimedega Swedish turnip (Rootsi kaalikas) või lühendatult swede, mis viitab Rootsi päritolule.