Eesti Looduse veebruarinumbris usutleb peatoimetaja Toomas Kukk eestlaste armastatuimat loodusetutvustajat Fred Jüssit. Uurisime muu hulgas temalt, kas on paratamatu, et keskmine õpilane või üliõpilane ei tunne üldse loodust.
Ei, sest selle kurva nähtuse vilju maitsevad ikkagi nemad, praegune noor põlvkond. Üks sisearhitektide juhendaja kutsus mind kaasa mõtlema seminaris, kus tudengid kavandasid lindude pesakaste. Arutasime siis, et kustkohast lind kasti pääseb, kus tal pesa on, kus ta laulab ja milline ta üldse välja näeb.
Võtsin kaasa heliplaadid ja mängisin ette ka mõned laulud neilt lindudelt, kes neis pesakastides teoreetiliselt võiksid elada. See oli neile täiesti tundmatu maailm. Käisime Patkuli nõlva all, kus on puid ja pesitseb musträstas, künnivares, rasvatihane ja teised meie tavalised naabrid. Kaheteistkümnest inimesest ei tundnud mitte keegi ühtegi lindu. On ütlemine: kas on mõtet kahetseda inimest, kes ei tea, millest ta on ilma jäänud.
Kui me hakkame nüüd nullist loodust õpetama – nullist seetõttu, et võime tänaval kohata poisse, kes tunnevad kolmekümmend automarki, aga kes tunneks kaht laululindu, neid me ei leia. Kui pead hakkama sellest nullist vankrit üles vedama, siis on see märksa raskem kui niisuguselt tasemelt, kuhu olime jõudnud mõne aastakümne eest.
Loe intervjuu täisversiooni siit.