Ago Pajur
Eesti Vabariigi püsimajäämine otsustati Vabadussõjas. Selle algusjärk kujunes masendavaks ja koos 1918. aasta lõpuga näis otsa saavat ka Eesti omariiklus. Kuid 30. detsembril jõudsid Tallinna esimesed soome vabatahtlikud ja järgmise nädala jooksul sündis „ime“: otsustav pööre sõja senises käigus. Kes olid need „ime maaletoojad“? Mis ärgitas neid Eestisse tulema ja millist rolli nad Vabadussõjas etendasid?
Relvad ja raha Soomest
Ärkamisajast alates olid eestlased vaadanud Soome poole alt üles nagu vanema ja targema venna poole. Unistustes rajati hõimusuhetele ning keele ja kultuuri sarnasusele tuginevat Soome silda. Ühel või teisel viisil oli Soome ja soomlastega seotud hulk eestlasi: nii haritlasi ja üliõpilasi kui ka ettevõtjaid, töölisi ja randlasi. Seega oli loomulik, et Vabadussõjas raskusteski pöörduti abi otsides vennasrahva poole.
25. novembril kohtusid portfellita minister Jaan Tõnisson ja haridusminister Peeter Põld Helsingis Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvudi ja peaministrer Juho Kusti Paasikiviga ning osalesid Soome valitsuse istungil, paludes soomlastelt relvi Eesti rahvaväe tarvis. Valitsus kahtles, kas Soomel on võimalik relvadest loobuda, kuid otsustavaks said riigihoidja Svinhufvudi sõnad „Vendi peab aitama!“.
29. novembril jõudis Tallinna esimene partii Soomest saadud vintpüsse, kuulipildujaid, suurtükke ja laskemoona.
Seejärel taotlesid Tõnisson, välisminister Jaan Poska ja Eesti esindajaks Helsingisse nimetatud Oskar Kallas soomlastelt rahalist laenu. Esialgu Soome pank keeldus, pidades Eesti olukorda lootusetuks, kuid äsjase valitsusjuhi Paasikivi toetusel õnnestus panga juhtkond ümber veenda.
10. detsembril eraldati Eestile 10 miljonit Soome marka, millele uuel aastal lisandus teist sama palju.
Eestlaste palvele läkitada Eestisse mõni sõjaväeosa vastas hiljuti loodud Lauri Ingmani valitsus siiski keeldumisega.
Pehr Evind Svinhufvud (1861–1944), Soome jurist ja poliitik, 1917–1918 senati esimees, 1918 riigihoidja, 1930–1931 peaminister ja 1931–1937 president. FOTO: RA, EFA.272.0.34557
Algus
Mõtet abistada Eestit toetas ka osa Soome avalikkusest. Ajalehtedes ilmus hulk kirjutisi, kus tutvustati Eesti olukorda ja kutsuti üles hõimurahvast aitama. Kirjameeste kõrval leidus neidki, kes olid valmis astuma eestlaste toetuseks praktilisi samme. 10. detsembril kohtusid Poska ja Kallasega major Martin Ekström ja leitnant Ernst Branders, et pidada nõu Eestisse saadetava vabatahtlike väesalga loomise üle. Sama soovitasid teha estofiilist keeleteadlane Lauri Kettunen ja välisministeeriumi pressibüroo juhataja Yrjö Ruutu, kes kaasasid äsjase senaatori Oskari Louhivuori ning tegid 11. detsembril peaminister Lauri Ingmanile ettepaneku formeerida 1500-meheline vabatahtlike rügement.
Mõned mõjukad daamid kutsusid Helsingis kokku koosoleku, kus arutati ambulantsi läkitamist Eestisse. Sellest kavatsusest kasvas 20. detsembril välja valitsusest sõltumatu erakondadeülene Eesti abistamise peatoimkond (Viron Avustamisen Päätoimikunta). Toimkonda kuulus 12 nimekat poliitikut, sh endised senaatorid Oskari Louhivuori (toimkonna esimees), Kyösti Kallio ja Alexander Frey.
Oskari Wilho Louhivuori (1884–1953), Soome haridus- ja tulundustegelane, 1917–1918 senati sotsiaaltoimkonna juhataja, 1918–1919 Eesti abistamise peatoimkonna esimees. Eesti Vabaduse Risti I liigi 1. järgu kavaler aastast 1920. FOTO: RA, EFA.114.2.135
Peatoimkond, mille tegevuskohaks sai praegune Soome presidendiloss, asus kohe korraldama abi Eestile ning kujundas praktilise töö tarbeks mitu toimkonda. Sõjatoimkond (esimees Yrjö Ruutu) avas üle riigi 25 värbamispunkti, et kaasata vabatahtlikke. Teised toimkonnad kogusid annetusi (raha korraldustöödeks, riideid vabatahtlikele, ravimeid ambulantsile), hoolitsesid haavatud vabatahtlike ja langenute perekondade eest, tegid kihutustööd Eesti heaks jne. Kokku oli peatoimkonna teenistuses umbes 400 inimest. Peatoimkonna volinikuna Tallinna läkitatud Lauri Kettuneni võib pidada esimeseks Soome esindajaks Eestis.
23. detsembril allkirjastasid Alexander Frey ja Oskar Kallas Helsingis kokkuleppe, mille kohaselt tuli peatoimkonnal kolme nädala jooksul värvata 2000 vabatahtlikku, formeerida kahest üksusest koosnev vabakorpus ja toimetada see Eestisse. Korpuse varustamine ja rahastamine, samuti hoolekanne vigastatute ja langenute perekondade eest jäi eestlaste õlule. Vabakorpus pidi alluma Eesti väejuhatusele, kaitsma Eestit enamlaste sissetungi eest ja jääma Eestisse „seniks, kuni Eesti on enamlastest puhastatud“.
Seejärel formeerisid Soome kodusõjas silma paistnud rootslane Martin Ekström ja eestlane Hans Kalm vähem kui kuu ajaga kaks vabatahtlike väeosa, mis suundusid Eestisse.
Martin Eugen Anders Ekström (1887–1954), oli sündinud ja kasvanud Rootsis, teenis allohvitserina Rootsi armees, instruktorina Pärsias, Saksa armee ohvitserina Türgis, rügemendiülemana Soome kodusõjas ja Eesti Vabadussõjas, seejärel sõjalise instruktorina Leedus ja Vaasa kaitseliidu ülemana. 1930. aastatel lõi kaasa Rootsi natsionaalsotsialistlikus liikumises, kuid naasis Soome ning osales Talvesõjas ja Jätkusõjas. Eesti Vabaduse Risti I liigi 1. järgu ja II liigi 3. järgu kavaler aastast 1920. FOTO: VENNAD PARIKAD / RA, EFA.272.0.37839
Hans Kalm (1889–1981), oli sündinud ja kasvanud Eestis, õppis põllumajandust Soomes, mobiliseeriti 1914 Vene armeesse, läbis lipnikekursuse ja osales rindevõitlustes. Soome kodusõjas oli pataljoni- ja rügemendiülem, Eesti Vabadussõjas Põhja Poegade ülem. Pärast Vabadussõda elas Soomes, õppis Inglismaal ja USA-s meditsiini ning töötas arstina vaheldumisi USA-s ja Soomes. Eesti Vabaduse Risti I liigi 1. järgu ja II liigi 3. järgu kavaler aastast 1920. FOTO: VENNAD PARIKAD / RA, EAA.2111.1.7673.1
Eesti ajutise valitsuse ja Eesti abistamise peatoimkonna kokkulepe, 23.12.1918
I. Soome abistamiskomitee kohustub moodustama soome vabatahtlike korpuse, kuhu peab kuuluma 2000 meest ja vastav arv ohvitsere. Korpus jaguneb kaheks iseseisvaks sõjaväeosaks, üks major Ekströmi, teine kolonelleitnant Kalmi käsu all. Mõlemad peavad hiljemalt kolm nädalat pärast lepingu allakirjutamist olema lahinguvalmilt Eesti pinnal.
II. Korpuse ülesanne on kaitsta Eestit Venemaalt sissetungivate enamlaste eest. [—] Korpus jääb Eestisse seniks, kuni Eesti on enamlastest puhastatud või kuni Eesti valitsus korpusel lahkuda lubab.
III. Korpuse ülalpidamiskulud kannab Eesti valitsus. [—] Igale vabatahtlikule maksab Eesti valitsus varustuse tarbeks ühekordselt 2000 Soome marka.
IV. Relvad, sealhulgas vähemalt 40 kuulipildujat ja 4 patareid à 4 kaasaegse suurtükiga, laskemoona ja kogu muu heas seisukorras oleva sõjalise varustuse hangib Eesti valitsus; viimane kohustub kandma ka ühe piisavas suuruses välihaigla kulud.
V. Langenute perekondadele ja invaliididele maksab Eesti valitsus pensioni samadel alustel, nagu seda teeb sarnastel juhtudel Soome valitsus.
VI. Korpus formeeritakse Soomes. Selleks otstarbeks kohustub Eesti valitsus kohe formeerimise algul saatma Soome piisaval hulgal toidumoona.
VII. Korpus on iseseisev ja lahutamatu osa Eesti sõjaväest ning seisab Sõjaministeeriumi ja sõjaväe ülemjuhatuse alluvuses. Vabatahtlikud kannavad Eesti sõjaväe tunnuseid, kuid korpuse juhatusel on õigus kanda Eesti sõjaministri nõusolekul eritunnuseid. Ohvitseride auastmeid tõstetakse ühe astme võrra niipea kui korpus Eesti pinnale astub. [—]
23. detsembril 1918 Eesti ja Soome vahel sõlmitud kokkuleppe avalehekülg. RA, ERA.957.5.4, L 12
Martin Ekströmi 1. Soome vabatahtlike salk
Martin Ekström kavatses viia loodava salga (Ensimmäinen suomalainen vapaajoukko) Eestisse 1919. aasta jaanuari keskel, kuid Eesti halvenev sõjaline seisukord sundis kiirustama. 26. detsembril teatas äsja Tallinnast saabunud sideohvitser: kui soomlased ei tule lähema kolme päeva jooksul, ei tasu enam üldse tulla. Seepeale käsutas Ekström salga 1. kompanii kiirkorras kokku ning saabus 30. detsembril koos 140 mehega jäämurdjal Tarmo Tallinna sadamasse.
Salga ülejäänud allüksused jõudsid Tallinna jaanuari alguses. Aja jooksul salk kasvas: sõjakäiku alustati kolme kompaniiga, aga lõpetati viie kompanii ja ühe suurtükipatareiga. Kokku käis salgast läbi umbes 1250 meest. Kaks kolmandikku isikkoosseisust olid soomlased ja kolmandik soomerootslased, kuid ohvitseride seas leidus mitu riigirootslast.
Esimese Soome vabatahtlike salga 1. kompanii saabumine Tallinna 30. detsembril 1918. Kolonni ees (vasakult): salgaülema adjutant Elmar Kirotar, salga ülem Martin Ekström ja salga 1. kompanii ülem Anto Eskola. FOTO: VENNAD PARIKAD / RA, EAA.2111.1.13392.5
Esimese Soome vabatahtlike salga rivistus Peetri platsil (Vabaduse väljakul) 30. detsembril 1918. FOTO: VENNAD PARIKAD / RA, EFA.3.0.65173
Ekströmi vabatahtlikud suundusid rindele 8. jaanuaril ja osalesid rahvaväe vastupealetungis Põhja-Eestis (Kaberla – Muuksi – Kolga – Haljala – Rakvere). Salga hiilgavaimaks saavutuseks kujunes 16.–19. jaanuaril teostunud Utria dessant ja Narva vabastamine, milles soomlased etendasid peamist osa. Pärast seda viibiti mõnda aega Narvas, seejärel puhkusel Rakveres ja reservis Vaivara ümbruses ning 22. märtsil pöörduti tagasi Soome.
Konstantin Pätsi hinnang soome vabatahtlikele, 30.04.1919
Esimesed abiväed, mis siia jõudsid, olid soomlased. Kui need sõjaliinile jõudsid, siis olin ma ise selle tunnistaja, kui meie sõjaväed, nagu uuesti sündinud, katkistes saabastes kesk talve külma rõõmu pärast tantsisid. Jõelehtme mõisa juures mulle tähendati, et nüüd on pööre tulnud. „Kui meie ligi kahe kuu jooksul siia tagasi tulime, siis kahe nädala pärast peavad meie väed Narva piiril seisma.“ See, mida uskuda ei suudetud, oli nagu imetegu sündinud. [—] Soome abivägede teened meie riigi päästmises on suured ja meie ei tee sugugi ülekohut oma sõjaväe organiseerimise juhatajatele, kui meie Soome kaasvõitlejate teeneid oskame hinnata ja kui meie ütleme, et suur ei olnud mitte see füüsiline jõud, mida soomlased tõid, vaid mõjuv oli see arusaamine, see tunne, et vennasrahvas meie kõrval seisab, et meie mitte üksi ei ole – see tõstis üldise meeleolu sõjaväes ja seltskonnas, kus enne kaheldi, arvati, et ei suudeta vaenlasele vastu panna. Just kui imevägi oli sündinud: inimesed läksid rõõmsamaks, käsku täideti, midagi oli nagu juurde tulnud – ja sellest ajast peale hakkas ka meie seisukord paranema, õnn oli meie pool. Seda tõid meile Soome suguvennad.
(Asutava kogu koosoleku protokoll nr 6, 30.04.1919. – Asutava Kogu protokollid. I istungjärk. Tallinn 1919, veerg 210–211)
Hans Kalmi Põhja Pojad
Hans Kalm esitas 23. detsembril ajakirjanduse vahendusel oma kodusõjaaegsetele kamraadidele küsimuse: „kas tahate nüüd võidelda koos minuga minu sünnimaa, teie hõimurahva eest?“ Vabatahtlikke kogunes hulgi ja aasta viimasel päeval pandi alus väeosale, mis võttis tunnusmärgiks jääkaru pea ja nimeks Põhja Pojad (Pohjan pojat). Nimi pärines „Sõjamarsi“ värsireast: „Hakkaa päälle, pohjan poika!“.