Paljude linnuliikide sulgedel on märkimisväärne omadus vett tõrjuda. Ega ilmaasjata öelda, et kellelegi on näiteks noomimine nagu hane selga vesi, ta ei pane seda üldse tähele.
Veelindudel on ülihästi arenenud päranipunääre, mille rasvataolise võidega saavad haned ja pardid takistada sulgi märgumast. Kuid Kagu-Aafrika kõrbetes elutsev namiibia vuril (Pterocles namaqua) teeb oma sulgede veekindlusega teistele liikidele ära.
Esimest korda pani seda harukordset omadust tähele inglise ornitoloog Edmund Meade-Waldo, kes pidas vurilaid kodus, kuid tema väiteid peeti liialdatuks. 1960ndatest on teada loodusvaatlusi, kus isased vurilad lendasid pesast rohkem kui 20 kilomeetri kaugusel asuva veekogu juurde. Seal kastsid nad end umbes viieks minutiks vette. Surnud lindude tehtud katsed kinnitasid, et selle ajaga imendub vurila kõhusulgedesse ligemale 25 milliliitrit vett. Osa veest aurustub tagasilennul, kuid järelejäänust saavad juua pojad, keda namiibia vurilal on kaks või kolm.
Namiibia vurila suled on seega zooloogidele huvi pakkunud juba pikka aega. Kuid alles nüüd lubab tehnoloogia areng hakata saladust lahti muukima. Kui Harvardi ülikooli võrdleva zooloogia muuseumi kollektsioonist pärit sulgi uuriti võimsa skaneeriva elektronmikroskoobiga, sai mõndagi selgemaks.
Igas zooloogiaõpikus on kirjas, et linnu sulelaba koosneb suleroo külge kinnituvatest udemetest ja neile kinnituvad omakorda väikeste kidakestega suleebemed. Namiibia vurila kõhualuste sulgede ebemed on kinnituskoha küljest pisut krussis ja kidakesi selles piirkonnas polegi. Sule selline ehitus võimaldabki sel käsna kombel vett koguda.
Journal of the Royal Society Interface /Loodusajakiri