
Tekst: Sirje ja Georg Aher
Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab „kahlamine“ kulgemist, sumamist või sumpamist, vedades jalgu vaevaga millestki takistavast läbi.
See määratlus sobib hästi inimeste kohta, kuid ei ole kohane kahlajate rühma kuuluvate lindude puhul. Kui vaadata kurvitsaliste, tüllide ja teiste kahlajate hulka kuuluvate lindude liikumist kaldaäärses mudas või vees, siis ei näi see mingilgi määral vaevaline. Eriti nobedasti jooksevad tüllid, aga ka pikemate jalgadega tildrid. Vahel tundub, et nad ei kahla, vaid libisevad sujuvalt läbi märja muda, napsates usse, limuseid ja putukaid, ise peaaegu kõhuni vees.
Mõned kahlajate hulka kuuluvad linnud ei otsi toitu sugugi veepiirilt. Näiteks kiivitajad elavad meelsasti heinamaadel ja põldudel. Leidub ka neid, kes erinevalt teistest kahlajatest ei ela avamaastikul. Näiteks metskurvits eelistab elupaigana vanu metsi. Kahlajate sekka liigitub ta üksnes seetõttu, et on kurvitsaline ning toitub samuti nagu teised kahlajad: tirib oma pika tundliku nokaga maa seest välja vihmausse ja teisi selgrootuid. Rannikul näeb korraga mitut liiki kahlajaid. Kuigi nad toituvad ühtemoodi, pole nad toidukonkurendid, sest nokad on eri pikkusega ning seetõttu kougivad nad toitu eri sügavusest.
Kahlajad pesitsevad maapinnal. Nende pesa on tavaliselt vaid rohukõrtega vooderdatud lohk, mida on eemalt küllaltki raske märgata. Siiski muudab maas pesitsemine nende pojad kiskjatele, sealhulgas kassidele, meelepäraseks saagiks. Nad küll hoiatavad valju häälega, kui keegi pesale läheneb, kuid mõnikord pole abi sellest, et pojad jäävad liikumatuks. Ka inimene võib tahtmatult neile viga teha, kui laseb uudishimulikel koertel vabalt ringi joosta või astub ettevaatamatult rannaniidul kõndides kogemata pesale. Kõik meil elavad kahlajad on rändlinnud. Talve veedavad nad soojematel maadel, uuesti saab neid kohata märtsis-aprillis.