Foto: Georg Aher
Liblikate tiibu katavad imetillukesed soomused. Need annavad erisuguste keemiliste või füüsikaliste protsesside abil tiibadele liigiomased mustrid ja värvused. Osa soomuste värvus tuleneb keemiliste reaktsioonide tulemusel tekkinud pigmentidest, kuid teiste värvus kujuneb valguse murdumise tõttu soomuses. Seda nimetatakse struktuurseks värvuseks, meie liblikatest leidub seda näiteks kiirgliblikatel ja sinilibliklastel. Selline värvus ei ole kogu aeg sama, vaid võib olenevalt valguse langemise nurgast paista lilla, roheka, sinise või sillerdavana. Must, pruun, kollane, punane ja valge tulenevad asjaomastest pigmentidest. Liblikatiivad peegeldavad ka ultraviolettvalgust. Erinevalt lindudest ja liblikatest meie seda ei näe. Seepärast näeme osa liikide mustreid teistsugustena kui linnud.
Kõik liblikad pole siiski värvilised. Mõnel liigil on tiibadel suuremad või väiksemad täiesti läbipaistvad laigud. Sellised on näiteks lottsurud ja klaastiivad, kes meenutavad kimalasi või herilasi ja eksitavad niiviisi ründajaid. Küllaltki palju on niisuguseid liblikaliike, kelle tiivad on kaetud keeruliste hallikate ja pruunikate mustritega. Neid on puukoorel väga raske märgata.
Tiivamustrite järgi leiavad liblikad liigikaaslase teiste hulgast üles. See on vajalik järglaste soetamiseks. Erksad punased, kollased ja mustad laigud annavad teada, et liik on mürgine või maitseb halvasti. Suured silmlaigud jätavad mulje, et vastu vaatab hoopis suurem loom kui liblikas. Tumedatel toonidel on veel üks ülesanne: need neelavad heledatest rohkem soojuskiirgust ja aitavad keha soojas hoida. Tumedamate tiibadega liike näeb hommikuti varem kui heledaid.
Seega on liblikate tiivad kirjud seetõttu, et leida paaritumispartner, kaitsta ennast sööjate eest ja reguleerida kehatemperatuuri.
Sirje ja Georg Aher
Artikkel on ilmunud Eesti Looduses 2/2026.