Möödunud aasta juulis juhtus minuga Riia bussijaamas ootamatu ja üsna ehmatav lugu. Oli päikeseline ja palav suvepäev, sooja oli 30 kraadi ringis. Astusime õhtul kella 18.30 paiku koos perega kiirel sammul Tartusse väljuva bussi poole. Meist paremal oli üsna tühi bussiparkla ja mõni meeter vasakul paarikümne meetri laiune vett täis kanal, mis on otsapidi ühenduses paarsada meetrit eemal voolava Daugava jõega. Inimesi oli meie ümber üsna palju, kusjuures mina olin vaata et kõige pikem. Seljas kandsin valget T-särki ja jalas heledaid lühikesi pükse. Kõik oli täiesti rahulik, kajakate või üldse lindude kohalolu ei olnud esialgu märgata. Seda ootamatum oli järgnenu.
Kõik toimus sekundi või veelgi lühema aja jooksul. Äkki lendas miski paremalt ülevalt väga suure kiirusega minu pea suunas. Veel enne kui reageerida jõudsin, sain väga tugeva hoobi vastu pea paremat külge ja kõrva. Hetkeks lõi silmade eest mustaks, aga tasakaal ei kadunud. Samal ajal tundsin sekundi murdosa jooksul, et midagi, nüüd juba pehmemat, rabeles paar korda vastu mu pead ja kadus seejärel.
Hetk hiljem, kui silm jälle seletama hakkas, jõudsin juba niipalju reageerida, et vaatasin vasakule, ja nägin suurt valget lindu kanalivee poole pikeerimas. Minu hinnangul jätkas lind oma sirgjoonelist ja väga kiiret sööstu samas suunas, kuhu ta oli olnud teel enne kokkupõrget. Abikaasa, hariduselt bioloog, jõudis märgata, et tegu oli suure kajakaga.
Loomulikult šokeeris juhtunu mind tõsiselt ja kuna oli vaja bussile jõuda, polnud võimalust pikemalt jälgida, mida kajakas kanalis edasi tegi. Mingeid nähtavaid märke linnu vigastustest (suled, veri) kokkupõrkest ei jäänud. Minu pea ja kael olid mitu päeva valusad, aga suuremaid hädasid ei tekkinud.
Mõni minut pärast juhtunut abikaasa tehtud fotol on näha vaid kolm kerget punast triipu mu peas. Need ei veritsenud ja olid kadunud juba kolm tundi hiljem, kui buss Valka jõudis. Ilmselt oli tegu võrdlemisi õnneliku õnnetusega, sest suurel kiirusel pikeeriv lind tabas mind rinnaga, mitte näiteks nokaga.
Selline kohtumine linnuga erineb kõigest, mida varem olen kogenud või teistelt kuulnud. Kajakate tavaline ähvardus- ja ründekäitmine on mulle Eesti randadest tuttav. Aastaid Edela-Inglismaal elades puutusin korduvalt kokku ka randades toitu näppavate kajakatega, kes tegid seda väga osavalt, pikeerides inimestest ning muudest takistustest mööda.
Loomulikult tekitas vahejuhtum küsimusi. Kui tavalised või haruldased sellised juhtumid on? Kas kokkupõrke põhjus oli linnu valearvestus ja kas sellele võis kaasa aidata minu pikk kasv ja valge riietus? Kui suur võib olla kajaka kehakaal ja millise kiiruse võib lind pikeerides saavutada? Kas selline kokkupuude linnuga võib inimesele ohtlik olla, näiteks haigusi levitada? Kuidas võib kokkupõrge linnu tervist mõjutada? Kas lind võib samamoodi nagu vastu klaasi lennates saada ka eluohtlikke vigastusi või on inimese pea siiski piisavalt pehme?
Sven-Erik Enno
Kommenteerib Tartu ülikooli linnuökoloog Marko Mägi.
Kummalisele juhtumile on mitu võimalikku selgitust, millest mõni võib tunduda jabur, kuid välistada neid siiski ei saa. Proovin need reastada tõenäolisuse järjekorras.
Kõige tõenäolisemalt oli tegu poja kaitsmisega. Juulis ukerdavad lennuvõimetud kajakapojad ringi, nad satuvad kohta, kus linnud tavaliselt ei liigu. Võimalik, et poeg oli siiski läheduses, kajakas pidas olukorda ohtlikuks ning lähtus põhimõttest „pekske pikka, pikk on pealik“. Kajakad ja ka teised linnud ründavad kõige kõrgemal asuvat punkti, seega on pikk inimene esimene sihtmärk. Üldjuhul piirduvad linnud hirmutamisega, füüsilist kontakti välditakse, sest see on linnule ohtlik.
Võimalik, et tegu oli vihapurskega. Nagu on eri närvikavaga inimesi, leidub ka lindude seas erisuguse talulävega isendeid, eriti linnas, kus lindude tihedus on suurem kui vabas looduses. Tegu võis olla hetkega, mil linnul läks silme eest mustaks ja ta valas oma viha inimese peale välja.
Välistada ei saa juhuslikku kokkupõrget, mille põhjust võime vaid aimata. On teada, et linnas söövad linnud inimtekkelist toitu. Mõnikord võib see olla käärinud, kuid mõnigi lind on muutunud ka napsulembeseks.
Tsiteerin siin enda kirjutist, mis on avaldatud 17.03.2020 Linnuvaatleja portaalis: „Alkohol pärsib linnu reaktsioone, mistõttu halveneb lennu- ja orienteerumisvõime (joobes linnul on oht autode või ehitistega kokku põrgata suurem, ta on kerge saak kiskjale), muutub laul ja käitumine partneri võrgutamisel, liigne kogus alkoholi põhjustab mürgistussurma. Kummaliselt käituvad linnud jäävad kergesti silma ja pälvivad aeg-ajalt koguni meedia tähelepanu: Uus-Meremaa 2018. aasta linnuks valiti käärinud marjade söömisest purju jäänud uusmeremaa tuvi (Hemiphaga novaeseelandiae). Alkoholi tarbimine on levinum linnalindudel, liikidel, kes elavad inimestega samas keskkonnas (papagoid, tuvid, kajakad, värvulised ja kanalised).“ Seega ei saa välistada n-ö purjus juhti.
Hõbekajakas võib kaaluda kuni 1,5 kg, enamasti siiski vähem, kuid suurel kiirusel vastu pead lennates võivad kajaka küünised, nokk või isegi tiivasuled inimest vigastada või jäljed jätta. Linnul on kindlasti oht viga saada suurem. Peapõrutusest võib ta aja jooksul taastuda, ent kui põrutusel saavad viga siseorganid või silmad, võib kokkupõrge lõppeda linnu surmaga.
Tõenäosus, et inimene saab rünnaku tagajärjel linnult haiguse, näiteks linnugripi, on väike. Ehmatusest taastumine võtab siiski veidi aega.
Artikkel on ilmunud Eesti Looduse 1/2025 numbris.