Erki Russow
Nagu iga retk, sai ka rännak pühapaika ükskord otsa ning pärast reisimuljete jagamist
tuli naasta argipäeva. Kas sellega kuhtus ka mälestus palverännust või jäi siiski mälusoppi ähmane heiastus?
Küsimusele ei ole lihtne vastata, sest keskaegse palverännu allikad tavaliselt ei puuduta reisilt naasnu edasisi toimetusi. Teekonda võis pidada lõppenuks, kui oli ette näidatud kultuskohast hangitud kirjalik tõend või palgalisele palverändurile makstud välja tasu; tehtud tänukäik kodukirikusse või hoopis proosalisemalt: vahetatud sõprade-sugulaste seltsis mõtteid läbielatust. Väga harva on kirjasõnas käsitletud seda, kuidas mõjutas hardusretk koju jõudnu elu edaspidi. Ent palverännu arvukad ainelised jäljed lubavad oletada, mis juhtus rännuliste kaasa toodud esemetega. Nii nagu palverännutaval on palju kihistusi, on ka sellega seotud asjade järelelu mitmekülgne.
Üldistades suhtuti palverännusuveniiridesse kaheti: vahel peeti meeneid pühaks, teinekord jääb aga mulje, et neil puudus sügavam emotsionaalne ja usuline mõõde. Sageli ei olegi tagasi vaadates võimalik kindlaks teha, mida võiks leiukoht lähemalt tähendada. Kokkuvõttes oleneb leidude tõlgendus eeskätt uurija enese arusaamast. Näiteks tuntumatest leiupaikadest – Seine’i jõgi Pariisis, Thames Londonis, aga ka Elbe-äärne Stade sadam ja Wisła kaldad Gdańskis – pärit palverännumärkide kohta on pakutud, et mälestuseseme vette viskamine väljendab ohurikkalt reisilt naasnu tänu. Samas on vette ohverdamist peetud palju enamaks kui üksnes toiminguks isikliku heaolu nimel: kuna pühakohas reliikviaga kokku puutunud objektidele kandus pühadus edasi, võib see tava mõne teadlase arvates viidata soovile jagada märgi kaitsemaagiat terve kogukonnaga. Eestist teame vaid ühte vette visatud võimalikku palverännusuveniiri, s.o 2020. aasta kevadel Palamuselt leitud kammkarbikatke.
Samalaadsed arutelud puudutavad ka maapinnal säilinut. Nii oli põhjapoolses Euroopas alates 13. sajandist levinud komme lisada kirikukelladele palverännumärkide kujutisi. Selleks võttis meister märgi ning surus jälje valatava kella vormi, kust pilt kandus edasi metallile. Niimoodi kaunistatud kellad helisesid Põhja-Saksamaast ja Poolast Skandinaavia ning Liivimaani, tinglikult on tegu esmajoones hansapiirkonna tuumala fenomeniga.
Eesti keskaegsetest kirikukelladest on aegade jooksul jäänud alles vaid murdosa, kuid küllap leidus palverännujälgedega kelli üpris palju. Praegu teame siiski ainult ühte: Harju-Risti kiriku tornis oleval kellal on Jumala talle pildiga Rooma palverännumeene kujutis 14. sajandist. Foto: ERKI RUSSOW
Kindlasti ei lisatud palverännumeene kujutist kellale niisama, vaid tegevusel pidi olema avaram tähendus. Üldise arvamuse järgi andis see kujutis kellale lisakaitse paha vastu, ent ühtlasi on toonitatud samasugust otstarvet kui vette visatud esemetel: kella helistades levis märgiga kaasnenud pühadus laiemal alal, jagades rännusuveniiri imetabast väge kõikjale, kuhu helid küündisid.