Tekst: JULIA GELLER, MARIA VIKENTJEVA
Puik, puutäi, metspiu, -kronks, -liisu või -lutt. Need on ühe ämblikulaadse elusolendi rahvapärased nimetused. Nimerohkuse tõttu võib eeldada, et puuk on olnud eestlastele laialt tuntud. Meil on küllaltki hea ülevaade puukide levikust ja pidevalt jälgitakse, kui suur on inimeste oht nakatuda nn puugihaigustesse.
Aristoteles (355 eKr) väitis ajakirjas Historia Animalium, et „puugid tärkavad nisurohust“; „ .. koerte seas on palju Cynorhaestes-i“. Hiljem nimetas Aristotelese teoste tõlkija Theodorus Gaza Cynorhaestes’ed ümber ricinus’eks ning kirjeldas neid kui „orasheinast pärinevaid vastikuid parasiitloomi“ [1]. Puukide kirjeldusi leidub Plinius Vanema teostes, Vana-Egiptuse papüürustes; puuke on leitud Vana-Egiptusest pärit mumifitseerunud koerte karvadest, samuti merevaigutükkidest, sealhulgas Balti merevaigust [2, 8, 13].
Praegu on maailmas teada üle 840 puugiliigi. Me ei tea väga täpselt, kui palju liike elutseb Eestis. Erilist teaduslikku ja meditsiinilist huvi pakuvad võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (I. persulcatus), kuna mõlemad on mitme haigustekitaja ülekandjad. Laanepuuk on toodud meile (Lõuna-Eestisse) sisse Kaug-Idast Siberi kaudu eelmise sajandi keskpaigas. Võsapuuk on aga olnud üle Euroopa (sh Eestis) tavapärane ja levinud puugiliik.
Põhjalikumalt hakati Eestis puuke uurima 1970. aastatel. Sedamööda laienesid meie teadmised puukide leviku ja elukeskkonna, kuid ka nende vahendusel ülekantavate haigustekitajate olemasolu, levimuse, muutumise ja iseärasuste kohta.
Korje käib puugilipuga
Lähtudes uuringuprojekti täpsest sihist, korjatakse puuke taimestikult, loomadelt, lindudelt või inimestelt. Puukide korje loomadelt vajab mõningast eriväljaõpet ja näiteks inimestelt saavad puuke uuringuteks koguda tervishoiutöötajad. Kõige sagedamini kogutakse meil puugiuuringuteks isendeid siiski taimestikult, rakendades nn lipumeetodit (ingl flagging).
Puugilipp on heledat tooni ühevärviline ruutmeetrisuurune flanell- või vahvelriide tükk, mis on kinnitatud puuvarrele. Sellise suurusega lipu abil on lihtne välja selgitada, kui suur on aktiivsete puukide arvukus saja ruutmeetri kohta. Karedale riidele kinnituvad puugid paremini ja heledal taustal on lihtsam märgata isegi väga väikseid puuke.
Puugilippu lohistatakse aeglaselt läbi taimestiku, et kinnitunud puugid maha ei kukuks. Iga viie meetri järel kontrollitakse puukide olemasolu nii riide alumisel kui ka pealmisel pinnal.
Riidele kinnitunud puugid korjatakse pintsettide abil kokku ning asetatakse klaasist või läbipaistvast plastist katseklaasidesse: emased, isased, nümfid ja vastsed eraldi. Tavaliselt läbitakse ühe lipuga 300 kuni 500 meetri pikkune transekt. Olenevalt uuringu sihist ning uuringuala maastiku, taimestiku vm omadustest võib ühe korjelõigu pikkus varieeruda, kuid peab olema vähemalt 100 meetrit pikk. Ühe transekti peale kulub ühel inimesel vähemalt pool tundi.
Enamasti kogutakse puuke sama päeva jooksul mitmes kohas, mistõttu tuleb kanda hoolt, et puugid jääksid ellu, kuniks nad jõuvad laborisse. Selleks pannakse katseklaasi mõned rohukõrred ja nende peale õhku läbilaskvad vatitampoonid.
Isendid mikroskoobi alla
Korjele järgneb töö laboris. Võsa- ja laanepuuki aitab välistunnuste põhjal eristada mikroskoobi painduval jalal lisavalgustus. Emaspuukide eristamiseks vaadeldakse suguava vormi ja asendit, tagakeha sooni, hüpostoomi (see on harpuunikujuline suuelund, millega lõigatakse nahka ja kinnitutakse sellele), isastel esimese jalapaari juures olevaid okkaid ja membraani, nümfidel aga harjaseid.
Välistunnuste vaatluse järel pestakse puugid hoolikalt puhtaks etanooli- ja puhverlahustes ning asetatakse lahusesse, mis takistab RNA lagunemist. See võimaldab teha hiljem uuringuid ja hoida isendeid pikka aega sügavkülmikus temperatuuril –80 °C.
Kogutud isendite hulga ja liigimäärangute alusel saab anda hinnangu selle kohta, milline on puukide arvukus ning eri liikide levila. Kui ühtlasi on andmeid korjekoha maastiku, ilmastiku, taimestiku, mikrokliima ja inimtegevuse iseärasuste kohta, saab teavet mitmekülgsemalt analüüsida ning nende tegurite muutuste korral jälgida ka puukide leviku muutusi.
Igaühele PCR analüüs
Keha tunnuste uuring võtab aega, sest iga isendit peab vaatlema eraldi. Mõnikord võib see osutuda küllaltki raskeks, vahel tuleb ette ka vigu.
Seda, kas puuk kannab nakkustekitajaid, ei ole mikroskoobiga võimalik kindlaks teha. Siin tuleb rakendada molekulaarbioloogilisi meetodeid, mille abiga uuritakse puugi nukleiinhappeid ehk DNAd ja RNAd. Praegusajal saab puukidest nukleiinhappeid eraldada erimeetodiga. Selleks läheb vaja puugipurustusmasinat, mahukat tsentrifuugi, osavat kätepaari ja laboripipette. Nõnda on võimalik üsna kerge vaevaga ühe päeva jooksul saada mitmekümne kuni mitmesaja puugi uurimise lahus. Puugist eraldatud DNA ja RNA lahuses sisalduvad nii puugi kui ka kõikide temaga seotud mikroorganismide ja viiruste nukleiinhapped.
Covid-19 pandeemia ajast on PCR ehk polümeraasi ahelreaktsiooni mõiste saanud tuttavaks peaaegu igale inimesele. Seda reaktsiooni kasutatakse ka puugiuuringutes. PCR on sihitud ainult sihtorganismi(de), bakteri või viiruse kindlale geenilõigule. Seega annab tulemus teavet ainult otsitava bakteri, viiruse või muu mikroorganismi olemasolu kohta.
Lugedes PCR reaktsiooni tulemusel paljundatud DNA või RNA geenilõikude nukleotiidjärjestusi (ehk sekveneerides) ning võrreldes neid rahvusvahelistes andmebaasides leiduvate andmetega, tehakse järeldusi viiruse või bakteri liigija genotüübikuuluvuse või tüve kohta. Sel viisil määrati Eesti puukidel juba 2000. aastate algul kindlaks kolm kõige tuntumat puukentsefaliidiviiruse genotüüpi: Lääne-Euroopa, Siberi ja Kaug-Ida [7]. Selgeks on saanud ka see, et nii võsa- kui ka laanepuuk võivad olla Siberi puukentsefaliidiviiruse genotüübi kandjad; see haigus kulgeb raskemalt [10]. Enne seda arvati, et iga puugiliik kannab talle omast viiruse genotüüpi.
Geenilõikude järjestuste edaspidine fülogeneetiline analüüs võimaldab leida eri viirustüvede sarnasusi ning tüvesid klastritesse jagada, arvutada riiki või piirkonda sissetoomise aega, seostada võimaliku peremeesliigiga või selgitada välja, kui suur on inimese nakatumisoht jne. Nõnda on ka Eesti puukidelt leitud mujal Euroopas (sh Rootsis ja Soomes) inimeste haigestumisjuhtumitega seotud patogeene, nagu Rickettsia, Anaplasma, Neoehrlichia ja Borrelia ja Babesia bakterid [4, 9, 11, 12].
Puugile meeldib ka linnas
Kui parandada linnade rohealade seisundit, avaldab see tingimata positiivset mõju inimeste heaolule ja aitab hoida elurikkust. Mõistagi tähendab see, et ka puukidel võib linnalooduses olla sobilikke elupaiku. 2018. aastal Tallinna rohealadel tehtud esmakordne linnaalade puugiseire lükkas ümber ühe enim levinud väärarusaama, et linnakeskkonnas puuke ei leidu. Tegelikult võib puukide arvukust parkides, terviseradadel ja ka suurtel metsapargi tüüpi haljasaladel võrrelda Eesti ühe puugirikkama maakonna Saaremaa omaga: Kärdla linnapargis saadi puugi arvutuslikuks arvukuseks saja ruutmeetri kohta 14,5 isendit, Valga Priimetsa terviseradadel 26,6 ja Tallinna loomaaia radadel 25,9 isendit [6, 14].
Linnakeskkonnas leidub ka puugihaiguste looduslikke koldeid: puukentsefaliidiviirust tehti kindlaks nii Tallinna külje all asuvast Männiku metsast kui ka vabaõhumuuseumi radadelt korjatud puukidest, borrelioositekitaja levimus ulatus 25%-ni [6]. Tavaliselt ei leidu puuke suurte sõiduteede ümbruses väiksematel rohealadel, mida tihti niidetakse ja usinalt hooldatakse. Sellised inimtegevusest tugevalt häiritud alad on elukeskkonnana ebasoodsad nii puukidele kui ka nendele veritoitu pakkuvatele loomadele.
Edukas puugiaktsioon
2020. aastal korraldati kaasava teaduse kampaania „Pane puuk posti!“. Selle raames valmis ka veebirakendus, mis võimaldab puugileiud kaardile kanda. Nõnda kogunenud teabe järgi leidub Eestis puuke igas maakonnas, linnas, alevikus ja külas. Ühtlasi kinnitavad andmed, et enamik inimesi leiab puuke oma koduaiast (vt joonist ②).
Kahjuks ei võimaldanud toonase kampaaniaga kogutud teave tõenduspõhiselt hinnata, milline on puukentsefaliidiviiruse levik. See eeldanuks ranget kogumis- ja saatmiseelset hoiuviisi, sest ebasoodsates oludes kipub puugi, aga ka viiruse RNA lagunema ja tuvastusanalüüs ei anna usaldusväärset tulemust. Ent teiste ringlevate nakkustekitajate levimuse analüüs kinnitas, et leidumissagedus on mitu korda suurem kui 10–15 aastat tagasi [4–6]. Borrelioosi nakkustekitajate levimus puukidel oli kolmekordistunud: 2006.–2009. aastal oli levikumäär 4,9–24,2%, kuid 2020. aasta näitajad olid 12,2–40,7% [4, 5]. Kõige levinumaks osutus enamasti asümptomaatilise kuluga aneruptiivset palavikku põhjustav Rickettsia helvetica. Seda bakterit leiti kõige rohkem Valga maakonna puukidelt: 52,8 protsendil.
Kõikide uuritud haigustekitajate levimuse põhjal võib Eestis 62,3% puukidest (nt Tartu maakonnas 77,3%) kanda kasvõi ühte haigustekitajat [11]. Sama kampaania käigus uuriti meil esimest korda eraldi ka neid puuke, kes olid kinnitunud inimese kehale. Uuringu järgi ei erine inimestele kinnitunud puugid nakkustekitajate levikumäära poolest märkimisväärselt muul viisil leitud või korjatud puukidest [5].
Meie puugiseire tulemused kajastuvad haiguste ennetuse ja tõrje Euroopa keskuse (ECDC, European Centre for Disease Prevention and Control) siirutajate levikukaartidel [3]. Vaata selle kohta ka teabegraafilist lugu.
1. Arthur, Don 1965. Ticks in Egypt in 1500 B.C.? – Nature 206: 1060–1061, doi.org/10.1038/2061060a0.
2. Dunlop, Jason et al. 2016. Microtomography of the Baltic amber tick Ixodes succineus reveals affinities with the modern Asian disease vector Ixodes ovatus. – BMC Evolutionary Biology 16 (1): 203, doi.org/10.1186/s12862-016-0777-y.
3. European Centre for Disease Prevention and Control: Tick maps, www.ecdc.europa.eu/en/disease-vectors/surveillance-and-disease-data/tick-maps.
4. Geller, Julia et al. 2013. Borrelia burgdorferi sensu lato prevalence in tick populations in Estonia. – Parasites & Vectors 6: 202, doi.org/10.1186/1756-3305-6-202.
5. Geller, Julia jt 2022. „Pane puuk posti!“ 2020. aasta kampaania ning Eesti puukides esinevad haiguste tekitajad. Uuringu raport. Tervise Arengu Instituut, Tallinn, www.tai.ee/sites/default/files/2022-07/Puugiraport_2022.pdf.
6. Geller, Julia; Vikentjeva, Maria 2020. Puugid kui haigusekandjad Tallinna ja lahiumbruse rohealadel. Esmauuring 2018. Tervise Arengu Instituut, Tallinn, www.tai.ee/sites/default/files/2021-03/159852954118_Pealinna%20rohealade%20puugid%20ja%20puugihaigused.pdf.
7. Golovljova, Irina et al. 2004. Characterization of tick-borne encephalitis virus from Estonia. – Jounal of Medical Virology 74 (4): 580–588, doi.org/10.1002/jmv.20224.
8. Huchet, Jean-Bernhard et al. 2013. The dog mummy, the ticks and the louse fly: archaeological report of severe ectoparasitosis in ancient Egypt. – International Journal of Paleopathology 3 (3): 165–175, doi.org/10.1016/J.IJPP.2013.07.001.
9. Ivanova, Anna et al. 2017. Detection of Candidatus Neoehrlichia mikurensis and Ehrlichia muris in Estonian ticks. – Ticks and Tick-borne Disea ses 8 (1): 13–17, doi.org/10.1016/j.ttbdis.2016.08.010.
10. Katargina, Olga et al. 2013. Detection and characterization of tick-borne encephalitis virus in Baltic countries and eastern Poland. – PloS One 8 (5): e61374, doi.org/10.1371/journal.pone.0061374.
11. Katargina, Olga et al. 2015. Detection and identification of Rickettsia species in Ixodes tick populations from Estonia. – Ticks and Tick-borne Diseases 6 (6): 689–694, doi.org/10.1016/j.ttbdis.2015.06.001.
12. Katargina, Olga et al. 2012. Identifi cation of Anaplasma phagocytophilum in tick populations in Estonia, the European part of Russia and Belarus. – Bacteriology 18 (1): 40–46, doi.org/10.1111/j.1469-0691.2010.03457.x.
13. Penalver, Enrique et al. 2017. Ticks parasitised feathered dinosaurs as revealed by Cretaceous amber assemblages. – Nature Communications 8 (1): 1924, doi.org/10.1038/s41467-017-01550-z.
14. Linnapuukide levimuse uuring 2023. aastal. Tervise Arengu Instituut, puugiinfo.ee/puugiuuringute-tulemused.
JULIA GELLER (1983) on geenitehnoloog, tootab tervise arengu instituudis vanemteadurina, keskendunud puukidega ulekantavate patogeenide uurimisele.
MARIA VIKENTJEVA (1992) on geenitehnoloog, tootab tervise arengu instituudis teaduri ja nakkushaiguste uuringute osakonna juhatajana.