Sedapuhku vahendan rajakaamerasilma kaudu emanugise tegemisi. Täpsemalt saame aimu, millise toidupoolisega emaloom poegi toidab ning millal ta saagijahil käib.
Tekst: ARNE ADER Fotod: ARNE ADER / loodusemees.ee
Tunamullusel kevadsuvel jälgisin Otepää mail ühe nugise-emanda saagijahti. Suvila pööningul elavasse nugiseperesse kuulus ema ja tema kolm poega (nugiseisandad järglaste kasvatamisel ei osale). Samas kohas aasta varem üles kasvanud nugisepoegade ronimisharjutustest majaseinal ja katusel olen kirjutanud Eesti Looduses ka varem (vt EL 2022/6).
Rada varbaial
Metsnugis on oma kodu läheduses ettevaatlik: ta eelistab tegutseda nii, et maapinnale ei jääks jälgi. Nii liikus nugiseemand metsa ja maja vahel enamasti mööda varbaeda (foto ①), millele laskus metsaservas kasvava suure kuuse alumistelt okstelt.
Koos saagiga eelistas nugis pööningule siseneda laiast avausest, mis oli näritud maja loodenurka. Sealt pääses tuulekasti ka suurema suutäiega.
Alustasin pööningul elava metsnugise vaatlusi 15. mail. Sel ajal ta poegadele veel toitu ei tassinud, küllap siis imetas neid. Esimeste murtud linnupoegadega saabus nugise-emand saagijahilt 25. mai öösel.
Saakloomad
Poegade toitmise ajal oli emanugise tavalisim saak linnu- (foto ②) ja karihiirepojad (foto ③).
Linnud hõlmasid kõikidest saakloomadest ligi 60%. Liigiti valdasid rästad ja vareslased (foto ④). Peale nende õnnestus rajakaamerapiltidelt teha kindlaks tihaseid ja põõsalinde (foto ⑤).
Imetajaid oli saagi hulgas ligi 40%. Karihiiri murdis nugis pisut rohkem kui muid hiiri. Nende hulgas oli võimalik eristada leethiiri, kasetriibikuid (foto ①) ja niidu-uruhiiri.
Kahel korral tõi nugis poegadele kimalaste kookoneid (foto ⑥). Märkimisväärne on ehk seegi, et poegadele kantud saagi hulgas ei olnud ühtki konna ega sisalikku.
Üldiselt peetakse nugist öiseks jahimeheks, kuid poegi toitev emanugis oli aktiivne ööpäev ringi. Kõige sagedamini läks ta jahile öösel kella ühe paiku, varahommikul kella nelja paiku, pärastlõunal pärast kella nelja ja õhtul kella kaheksa paiku. Jahisaagiga naasis aga enamasti päevavalguses, harvem jõudis ta koju pimedal ajal (foto ④).
Käimla
Saagi tükeldamise ja söömise paika ei õnnestunud rajakaameratega vaadelda. Küll aga oli võimalik pildile saada pööningu hommikupoolses nurgas asuv käimla (foto ⑦). Nagu paljudel teistelgi imetajatel on nugiste käimla ühtlasi teabekeskus, kus käies nuusutati suure huviga varem sinna jäetud väljaheiteid.
Pesakonna lahkumine
Nugise-emand toitis pööningul poegi 15. juuni vihmase ööni. Ühe kõva vihmavalingu ajal ilmus maja juurde isanugis, kes mõnda aega varbaial edasi-tagasi käis (foto ⑧) ning siis tuulekastiavause kaudu pööningule sisenes. Järgnenud vali kisa näitas, et oodatud külaline ta ei olnud. Aga isaloom jätkas pööningul käike iga päev, tuues alati kaasa segadust ja ärevust.
Siitpeale ei registreerinud rajakaamerad enam kordagi nugise-emanda naasmist saagiga. Emalooma põhipüüdlus oli hoopis meelitada pojad õue. Pojad turnisid nüüd majaseinal ja harjutasid tasakaalu hoidmist ka varbaial. Mängude käigus ronisid nad ka rajakaamerate otsa ning proovisid hammastega seadmete vastupidavust. Emanugis jälgis sel ajal poegade liikumist erilise tähelepanuga kuni pesakond oma pööningupesast 19. juunil lahkus.
Suur tänu Raivo ja Malle Lehele, kes lubasid nugiseperel suvemajas toimetada ja minul rajakaameratega neid jälgida! Tänan Uudo Timmi, Aarne Otsa ja Asko Lõhmust, kes aitasid määrata nugise saagiks langenud isendeid.
ARNE ADER (1963) on vabakutseline loodusemees ja loodusfotograaf.