Põhjaparasvöötmes levinud asukad õitsevad, paljunevad ja kasvavad aprillist septembrini, kuid ülejäänud pool aastast on tunduvalt kasinam. Siis loomariigi isendid kas põgenevad siit, „magavad“ või katsuvad selle aja aktiivses faasis üle elada.
Tekst: TOOMAS ESPERK Fotod: URMAS TARTES
Püsisoojased loomad rakendavad kõiki kolme moodust. Näiteks rändlinnud pagevad karmide olude eest; nahkhiired, siilid, mägrad ja karud magavad talve maha, kuid enamik imetajaid ja paigalinnud tegutsevad ka talioludes.
Meie parasvöötme kõigusoojaste hulgas leidub liike, kes rändavad talve eest lõuna poole (ja kevadel jälle siia tagasi). Vast tuntuimad neist on päevaliblikad admiral ja ohakaliblikas (tema rände kohta vt [18]), kuid korrapäraselt vahetavad asukohta ka mitut liiki kiilid. Näiteks hiljuti Kabli linnujaamas tehtud sügis-tondihobu rände uuringu põhjal selgus, et ligi pooled püütud isendid olid meile jõudnud põhja poolt ja tõenäoliselt on sellele liigile omane regulaarne põhja-lõunasuunaline ränne, kuigi osaline ([16], artikli populaarteaduslik eestikeelne kokkuvõte [13]). Leidub ka talvel aktiivselt tegutsevaid kõigusoojaseid, eeskätt kalade, mõnevõrra ka selgrootute hulgas. Lumekirp, lumekärbes, lumesääsk ja talikevik on mõned näited talvel tegusate putukavalmikute kohta, aga nemadki suudavad aktiivsed olla ainult pehmemate ilmadega.
