Tekst: Priit-Kalev Parts
Sõna „inimene“ tuleneb ladinakeelsest sõnas „humus“, mis tähendab mulda. Olla inimene tähendab mõista, et me oleme võrsunud mullast ja saame jälle mullaks. Mõne aastakese me tantsime elulaval ja saame osa Jumala aupaistest. (…) sellest piisab täiesti.
Isa Richard Rohr
Vanimad kirjalikud juhised inimsõnniku väetisena kasutamiseks on kirja pandud Shangi dünastia aegses (1766–1122 e.m.a) Hiinas kilpkonnakilbist tahvlitele . 20. sajandi algul, pärast rohkem kui kolme tuhande aastast inimsõnnikuga väetamise praktikat, oli Hiina suurlinnade vesi joogikõlblik . Idamaades on epideemiad olnud tunduvalt haruldasemad ja piiratud ulatusega. Seevastu Euroopas pärinevad teated kihisevatest jõgedest ja laastavatest katkudest juba antiik-Roomast.
Kuigi praeguseks on Hiina üks maailma suurimaid kunstväetiste kuritarvitajaid, kasutati seal veel 1950ndail väetisena ära 90% ja kasutatakse endiselt 30% inimsõnnikust. 19. sajandil levis põlluviljakuse säilitamiseks inimsõnniku linnadest maale toimetamine Hiina eeskujul ka Euroopas ja Ameerikas. Paraku läänes eeskujuliku ringmajanduskultuurini ei jõutudki, see kiskus „peldikuks kätte ära“ – mõne üksiku erandiga nagu näiteks Holland. Inimsõnnik hakkas kunstväetistele ja WC-dele „turgu“ kaotama 1960ndail.
Olgu märgitud, et inimsõnniku väetiseks töötlemisel on oma tööstuslik ajalugu ka Eestis. Nimelt töötles inimsõnnikut pulberväetiseks Tartu pudretivabrik (1887–1950ndad). Asutatud eraettevõtja poolt, läks see 1919 Tartu linna omandisse ja oli väga kasumlik äri. Pudreti tehnoloogia seisnes teadaolevalt peamiselt päikse käes kuivatamises ja polnud päris lõhnatu . Kindlasti polnud tegemist komposteerimisega ning tänaste teadmiste valguses polnud see protsess ka epidemioloogiliselt läbinisti laitmatu. (Pudretivabrikust saab lugeda Horisondi 2015. aastal ilmunud keskkonnaajaloo erinumbrist).
„Antropogeense“ sõnniku puhul peab enne põllumajanduslikku kasutust kompostimisel hoolsam olema kui teiste liikide väljaheidete puhul, kuid see on täiesti tehtav. Inimsõnniku sõimamine sitaks ei lase puhta magevee ning mulla ja toidu ammendumise probleemistikust täiskasvanud inimese kombel kõnelda . Samas hinnatakse, et Maa lämmastikuringe on veelgi hullemini segi paisatud kui süsinikuringe ning toidukasvatuseks absoluutselt asendamatu fosfori tootmine tipneb 2040. aasta paiku . Seega on inimsõnniku koha taastamisega looduslikus aineringes tuli takus.