TOIMETAJA VEERG| PÕUASEL AJAL TEEME JUTTU VOOLAVAST VEEST

Kuupäev:

Tekst: Katre Palo

Eesti Looduse suvenumbrist saab lugeda ka selle kohta, kust algab Võhandu jõgi. Pildil on tänavuse Võhandu maratoni start Foto: Vaido Otsar / Wikimedia Commons

Küllaltki levinud on hoiak, et Eesti loodus ei paku erutavaid elamusi ning imestada pole peaaegu millegi üle. Nii see siiski ei ole! Aina sagedamini pannakse meid proovile kuumalainetega, pikalt tuleb toime tulla kuivusega või ühtäkki
tabavate tugevate paduvihmadega, mis tekitavad linnades üleujutusi. Suviseks rannapuhkuseks on palavus peaaegu et ideaalne olukord, kuid vetikavohang võib jahutavale suplusele kriipsu peale tõmmata. Jälle midagi ootamatut! Ja miks mitte ka põnevat – loodus toimetab omasoodu.
Kuumuse ja kuivuse tõttu tekkinud meeleseisund ei ole mõistagi lõpmatult nauditav, aga jääb siiski teravalt meelde. Tõsi, sellised olud toovad riburada probleeme, mida iga inimene ei taju ega näe ega pööra sellele vahel
tähelepanugi. Pikalt püsinud põua ajal kerkib alati päevakorda vee kättesaadavus. Eestis oleme harjunud, et vett jagub, ja sellega ei tohiks suuri muresid ette tulla. Meil on küllaltki tihe jõgedevõrk, mõnes kandis leidub palju väikejärvi, teises kohas suur soo, põhjavesi pressib allikatena maapinnale. Hoolimata sellest
on piirkondi, kus tuleb muretseda puhta joogivee pärast. Paraku on veel muresid, mis tavainimesele jäävad igapäevatoimetusi tehes märksa kaugemaks. Mõne suurema jõe veevoolu nautides ei mõtle me esmalt sellele, mida õigupoolest sisaldab selle vesi. Teame vaid, et joogiks seda tarvitada ei soovitata: ei ole piisavalt puhas. Jõevees leiduv kajastab aga hästi inimtegevust, mille mõju on kahjuks tugev. Väetades põldu, imbub või satub muul moel osa toitaineid jõe- ja põhjavette. Inimene ise toodab reovett, paljud tööstusettevõtted saadavad keskkonda ühendeid, mis tasakaalu rikuvad jne.
Vooluveekogude vee kvaliteedi probleemidest on suvenumbris juttu mitmes kirjutises. Jõevee hea seisundi puhul ei ole üksnes tähtis, et see oleks n-ö terve. Ka elustikurikkus on oluline näitaja. Haruldusest ebapärlikarbist kirjutab Katrin Kaldma. Selle liigi paljunemisedukuse määrab üsna pikk õnnestumiste ahel. Muidugi ennekõike see, et leiduks elupaiku. Aga neid on tal Eestis jäänud alles vähe, täpsemalt ainult üks jõgi.
Värskes numbris leidub siiski kirjutisi ka mõnevõrra muretumatel teemadel. Veeteadlase Arvo Järveti eestvõttel vaatame üle, kust algavad Eesti jõed. Idealiseeritud ettekujutuse järgi võiks iga jõgi alguse saada mõnest allikast või siis järvest. Ent aegade jooksul on inimkäsi veevõrku jõudsasti ümber kujundanud. Nii saame praegu nentida, et valdav osa jõgesid algab inimese kätetööna valminud kraavidest.
Karl Paljusalu artikli algus toob samuti esile kraavitamise usinuse. Sookuivendaja võiduhüüdest „vesi jookseb!“ võis ehk saadagi rahvakeeles eelistatud kõnepruuk: räägiti jooksuveest, aga mitte vooluveest. Tema artiklist leiab veel mõndagi
huvitavat: kus üks või teine sõna veekogu kohta on olnud kasutusel ja mis tähenduses.
Niisiis sättige ennast vooluvee lainele!

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Inimaru tehisaru ajastul

Horisondi uues artiklisarjas „Aru ja tehisaru“ vaatame, mis on tehisaru, , mida see suudab, kuidas tehisaru kasutada ja millised riskid on sellega seotud.

PALVERÄNDURITE JÄLGEDEL | Kas vagamees, rüütel, sant või seikleja? Keskaegsete palverändurite kirju maailm

Märtsi alguses avatakse Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Näituse puhul ilmub tänavu Horisondis mitu teemakohast artiklit.

HARAKALE HAIGUS | Verevoolus päratissoolest

Tekst: Ken Kalling Nii nimetas Friedrich Reinhold Kreutzwald hemorroide. Kuigi...

MAA, ILM JA MÕNDA | Ilm, taevas ja põrgu

Eestlased on alati ihanud sooja. Ka sepp Ivan Orav olevat rahul põrgu kliimaga.