INTERVJUU MEELIS TAMBETSIGA| Latikas läheb kudema oma sünnikoju

Kuupäev:

Kalateadlase Meelis Tambetsiga vestelnud Toomas Kukk

Foto: Aldo Luud

Meelis Tambets on sündinud 22. augustil 1965. Lõpetas Tartu ülikooli zooloogi-ihtüoloogina 1990, olnud magistratuuris Tartu ülikoolis ja Kuopio ülikoolis Soomes, aastast 1993 bioloogia-zooloogia teadusmagister. Töötanud TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituudis vanemlaborandi ja teadurina; Eesti loodushoiu keskuse asutaja ja juhatuse liige alates 2000. aastast. Uurinud kalade rändeid Euroopa siseveekogudes ja Läänemeres, aga ka Vaikse ja India ookeani troopilistes piirkondades, tegelnud veekogude ja ohustatud kalaliikide kaitsega.

Mis kasu on kaladele veemajanduskavadest?

Kalastiku hea seisund on võimalik ainult sellisel juhul, kui nende elupaigad, veekogud, on piisavalt kvaliteetsed. Veemajanduskavade kaudu korraldab riik suurt osa tegevusest veekogudel, ajakohastel hästi koostatud ja ellu viidud kavadel on kaladele väga tugev positiivne mõju.

Hea näide on kalade rändetakistuste kõrvaldamine. Kui Euroopa liiduga ühinesime, oli Eestis ainult kolm kalapääsu ja needki ei töötanud. Nüüdseks on lahendatud ligi 120 kalade rändetakistuse probleemi: on eemaldatud paise ja neile on tehtud kalateid. See on suur asi, eriti, kui võrrelda Läti ja Leeduga: nad on meist kaugel maas, alles alustavad.

Viimase paarikümne aastaga on veekogude käsitlemises toimunud murrangulised muutused. Saadakse lõpuks aru, et veekogusid tuleb näha eelkõige ökosüsteemidena. Varem tegeleti peaasjalikult vee keemilise kvaliteedi, vee puhtusega. Polnud suurt vahet, kas jõgi on looduslikus sängis ja käänuline, voolab sirges kanalis või hoopis mööda betoonist renni.

Loomulikult on ökosüsteemikeskses lähenemises kalad tähtsal kohal. Vaid siis, kui kalastik on heas seisundis, saab ka veekogu üldist seisundit heaks pidada. Kalade vajadusi peavad kõik veekogudega tegelejad igal juhul arvesse võtma.

Kuidas defineerida heas seisundis kalastikku? Heas seisundis on selline kalastik, mis on sellele veekogule looduslikult omane: selline, nagu ta oleks, kui inimene poleks vahepeal veekogu asjadesse sekkunud. Enamasti tähendab see rikkalikku kalastikku, aga mitte alati. Hea näide on mõned Eesti kõige haruldasemad ja hapramad vähetoitelised järved: nad on looduslikult väikese produktsiivsusega ja kalu ongi nendes ülimalt vähe. Keegi ei lähe sinna kalu juurde asustama, looduslikesse protsessidesse sekkuma.

Jõgede puhul tuleb aru saada, et kui rajame jõele paisu ja nüüd on paisjärves palju särge ja ahvenat, siis see ei tähenda heas seisundis kalastikku. Kui selles varem kärestikulises jõelõigus peaks muidu elama ja rändama lõhe, harjus, forell, vimb ja jõesilm, aga nüüd on seal paisjärv ning tüüpilised järvekalad, on olukord väga halb.

Kas kõik paisud tuleks kaotada? Põuaseid suvesid vaadates tunduvad paisud olulise kohana, kus jõe-elustik varju leiab, ka harjused.

See varjupaiga pakkumine on iseenesest ilus mõte, aga mis juhtuks põuastel aegadel paisudeta: kalad liiguksid alaneva veetasemega allavoolu nii kaugele, kus on piisavalt vett, ning pärast tuleksid tagasi. Tegime koprapaisuderohkel Esna jõel uuringu, kummutamaks laialt levinud arusaama, et koprapaisud on põua korral kaladele alati kasulikud. Selle asemel et rännata jõe kuivades allavoolu, jäid paljud kalad kopra paisjärvekestesse pidama, aga kui põud pikalt jätkus, surid kõik kalad seal lõpuks ära. Kui vesi tagasi tuli, hakkasid alamjooksul ellu jäänud kalad jõge taasasustama, aga pääsesid vaid esimeste koprapaisudeni, mitte kõrgemale ülesvoolu.

Ka inimese tehtud paisude taha tekkinud seisuveeline ökosüsteem, eriti veel arvukate ahvenate ja haugidega, ei paku harjuse- või forellisugusele jõe põliselanikule kuigi palju abi. Paisud lõikavad jõe ökosüsteemi lühikesteks juppideks, takistavad kalade loomulikke liikumisi. Ja kui paisutatud jõelõigus muutub elu mingile kalaliigile kasvõi ajutiselt vastuvõetamatuks ja ta hukkub, siis sinna see liik enam tagasi ei pääse.

Kas siirdekala koprapaisust üle ei pääse?

Kohati pääseb, sageli mitte. Koprapais ei ole tihti kuigi kõrge, aga selle ehituslikud iseärasused võivad kalu hüppamisel takistada. Paljudel väikestel veekogudel on kobras üks olulisemaid ökosüsteemi kujundajaid. Ta võib olla väga tõhus. Kui maaparandussüsteemide või kalapääsude projekteerijad mõõdavad ja arvestavad igat veetaseme sentimeetrit, siis kobras võib oma paisuga vee korraga pool meetrit kõrgemale tõsta, oma plaani järgi.

Aga siin on tähtis pidada meeles, et kobras on osa loodusest ja tal on omad õigused.

Mainisid, et vee raamdirektiiv nõuab, et jõe ökosüsteem oleks võimalikult looduslik. Kas me teame, milline oleks see jõgi looduslikuna?

Enam-vähem saame kõik sellest aru, tunnetuslikul tasandil. Samas ei ole asi ka päris lihtne. Üks silmi avav harjutus, mida huvilised võiksid mõnikord teha, on vaadata aerofotosid Eesti jõgede kohta. Kui uurida pikka sirget jõelõiku lähemalt, võib praeguse sängi kõrvalt väga tihti leida vanu jõesängilookeid, sageli on nad jõest täielikult eraldunud, mõnikord ka jõega ikka veel ühendatud.

Tavaliselt on jõesängi muudetud kas kuivendamise või liiklemise vajaduste tõttu. On ka huvitavaid erandeid. Näiteks Põltsamaa jõgi voolas kunagi looduslikult kahes harus, üks haru kulges väljaspool linna. Siis kaevati linna läbiv haru pae saamiseks suureks ja sügavaks, kogu jõgi suundus ühte harru, teine kadus, seda enamasti isegi ei mäletata enam.

Millistel põhimõtetel valitakse, mis jääb seniseks ja mille taastame?

Piiratud võimaluste korral peab prioriteete väga hoolega seadma. Selles kollektiivses töös osalevad paljud inimesed ja asutused. Nende „lootusetult rikutud“ vooluveekogude jaoks, mida pole mõttekas taastada, on veemajanduskavadesse toodud mõiste „tugevasti muudetud veekogud“. Nende puhul ei pürita päris looduslikkuse poole, aga proovitakse siiski olemasolevates tingimustes seada ökosüsteemi toimimine võimalikult looduslähedaseks.

Taastatavate jõgede hulka pääsevad eelkõige suure looduskaitselise väärtusega jõed, näiteks lõhede ja forellide ning harjuste kudejõed. Need kalad saavad kudeda ainult kärestikulisel jõel; kärestikud peavad olema sobiva põhjastruktuuriga ja neile peab ligi pääsema.

Siirdekalad pole vist meie suurtest jugadest kaugemale saanud: Keila, Jägala ja Narva juga on ikka takistanud?

Jah, aga keegi ei üritagi kalu nendest vägisi üle viia. Kui räägime Jägala jõest, siis juga kui takistus polegi lõhelistele ja nendest hoolivatele inimestele probleem. Probleem on Linnamäe pais, mis on uputanud enamiku koelmust, ega lase kaladel ka vähesele kasutuskõlblikule kudealale rännata. See mõni kilomeeter kärestikku, mis oli paisu ja joa vahel, on läbi aegade Jägalat kui lõhejõge elus hoidnud. Paisust allapoole pole kudemiseks vajalikke tingimusi, sest alamjooks on väga lauge ja merevee taseme tõusud muudavad olud paljunemiseks sobimatuks. Linnamäel pole lahendus ka kalatrepp: lõviosa kärestikulisest koelmualast on paisjärve alla ära uputatud.

Kalateedega kipub olema nii, et kui jões vett niigi vähe, siis kalateele seda ei suunata.

Tõepoolest, kui kellelgi on majanduslikud huvid mängus, siis sageli ei taheta suunata. Kasum jääb pisut väiksemaks. On muidugi ka avarama vaatega paisuomanikke. Mulle on arusaamatu, miks peaks näiteks energeetikaäri edendaja tundma õigust saada enam-vähem kogu jõevesi endale. Jõgi on kõigi oma, kellegi erahuvi ei tohi sõita üle avaliku huvi.

Kui laiemat pilti vaadata, siis hüdroenergeetika Eesti jõgedel on iseenesest tühise ja naeruväärse mastaabiga. Arendajad püüavad ennast õigustada, rääkides, et teistes maades on ju hüdroenergeetikat väga palju arendatud ja see toimib hästi, vaadake näiteks Norrat. Taanist ei taha keegi rääkida.

Põhjus on lihtne, hüdroenergeetikas määrab kõike kaks tegurit: vee hulk jões ja kõrguste vahe. Mägises Norras saadakse põhiosa energiast veest, kuigi uuemal ajal on ka seal tuule- ja päikeseenergia osatähtsus kasvanud. Meiega sarnase pinnamoega Taanis isegi ei üritata hüdroenergeetikaga kivist vett välja pigistada. Kui Eestis ehitada hüdrojaam igale jõele, kuhu vähegi annab, ja sellega ökosüsteem ära rikkuda, siis kokkuvõttes saame katta ikka alla ühe protsendi Eesti energiavajadusest. Sama koguse elektrit saab mõne tuulikuga.

Eesti energeetika arengukavadeski ei panustata enam jõgede hüdroenergiale. Millegipärast proovitakse ikka inimesi veenda, et ühel või teisel hüdrojaamal on suur tähtsus. See inimene, kes on jaama rajanud, tema saab võib-olla tõesti endale sellega raha teha. Aga ta teeb seda meie ühistel jõgedel ülejäänud ühiskonna kulul.

Põuaste suvede oludes on hüdroenergeetikutel kiusatus vett koguda ja seda siis aeg-ajalt allavoolu lasta. Allpool seda hüdrosõlme läheb ökosüsteemil veepuuduse tõttu olukord eriti halvaks. Veetaseme kõigutamine paisjärves ja jões laastab ökosüsteemi. Jõe ökosüsteem vajab kogu aeg piisavalt vett, eriti kriitilised on põuaperioodid, siis ei tohiks niigi raskustes jõest üldse vett kuhugi ära võtta.

Kui energeetika kõrvale jätta, siis paisude pooldajad räägivad paisjärvede positiivsest mõjust põhjaveele, suplusvõimalustest ja muudest hüvedest.

Kui me samastame mõtetes paisjärve tavalise järvega, siis näeme selle hüvesid, aga unustame puudused. Ilmekas näide on Saesaare paisjärv. Esmapilgul ilus veekogu, saab ujuda ja paadiga sõita, ka kala püüda.

Minu ja väga paljude teiste vaade Saesaarele paisjärvele on sügavam. Saesaare paisu asemel oli veel enne teist maailmasõda üks Eesti ilusamaid jõelõike üleüldse. Kärestikud kõrgete maaliliste metsaste kallaste vahel. Eestimaa Šveits ja kõik muud ülistused. Eestlased olid seda hoidnud läbi aegade puutumatuna.

Pärast teist maailmasõda hävitas okupatsioonivõim igasuguseid rahvuslikke sümboleid ja mälupaiku. Otsustati, et nüüd me ujutame selle üle, sest tahame siin elektrit toota. Kui lugeda tollaseid allikaid, siis see oli suurele osale loodusest hoolivatele inimestele väga vastumeelne, šokeeriv. Inimesed isegi kirjutasid sellest, et paisu peaks esimesel võimalusel kõrvaldama, kuigi tollal polnud see sugugi ohutu. Järvi on Eestis palju, aga see jõgi oli midagi erakordset. Okupatsiooniaegse jõhkruse sümbolit pole praegu vaja alles hoida. Tuleb tegutseda, mida varem, seda parem. Paisjärv hävitab liivakivipaljandit ja täitub tasapisi settega.

Keskkonnaamet on ju ammu andnud loa Saesaare pais hävitada?

Saan aru, et sõnastasid küsimuse meelega sellisel moel. Mõnikord ongi väga oluline, kuidas asjadest räägitakse. Ühed kuulutavad millegi hävitamist, teised millegi ilusa taastamist. Praegune olukord on käivitanud kohalike elanike hulgas elava diskussiooni. Osa inimestest on jõe taastamise poolt, osa vastu. Viimastele käivad aeg-ajalt abiks ka kaugemad „eksperdid“, kes ütlevad, kui hea ja tähtis on paisjärv sealsele ökosüsteemile, setetele ja muule.

Setetega on asi lihtne: üks loodusliku jõe elukäigu osa ongi pidev setete allavoolu kandmine, neid pole vaja püüda paisjärve. Kui setted paisjärve kogunevad, täitub see tasapisi ja paisjärve tuleb hakata mingil ajal puhastama.

Võõrvõimu tekitatud monstrumi alleshoidjad unustavad, et Eestis on palju paisjärvi ja järvi, kuid ühtegi niisugust kohta, mida Taevaskojaga võrrelda, pole olemas. Proovitakse väita, et turistid käivad Saesaare paisjärve vaatamas. Minu teada tulevad inimesed ikka Taevaskoda imetlema ja siis heidavad pilgu ka paisjärvele. Kui Taevaskoda poleks, siis Saesaarel ei käidaks:  ümbruskonnas ja mujal Eestis on palju järvi.

Kindlasti on veetõkete kõrvaldamise edulugu Sindi pais.

Sindi paisust räägin heameelega (naerab). Ma pole kohanud kedagi, kes tagantjärele väidaks, et paisu poleks pidanud eemaldama. Kui arutelu käis, siis oli kõhklejaid ja vastaseid üksjagu, inimesed tahavad loomuomaselt hoida asju nii, nagu need on. Siis kohtas hoiakut, et nii on kogu aeg olnud.

Paisu eemaldamise kuival suvel jäid tõesti mitmed kaevud kuivaks: need, mis olid timmitud töötama veehoidla veetaseme toel. Aga inimesed said endale palju paremad uued kaevud. See oli lühiajaline mure, mis lahendati, ja omanikud võitsid. Ujumiskoht jäi kohalikele samuti alles, sest tehti vastav projektlahendus ja lisatööd. Üks eeltingimusi oli, et kohalike ujumiskoht peab säilima.

Sindi ongi kõige parem näide, millega paisu ja kalarände teemat illustreerida. Pärnu jõel suudmest umbes 15 kilomeetri kaugusel oli punn ees, sellest kalad edasi ei saanud. Kaugemal ülesvoolu on tuhandeid kilomeetreid suuremaid ja väiksemaid vooluveekogusid, aga need olid kaladele kättesaamatud. Kala võis merest tulla väga palju, aga ujus peaga vastu betooni ega saanud kaugemale, magusatele kudemisaladele.

Üks vastaste argument oli see: kust te üldse teate, et kala hakkab igale poole ülesvoolu minema? Sa võid olla ise veendunud, aga teiste veenmiseks sellest tihti ei piisa. Murelike inimeste veenmiseks tegime lihtsasti tõlgendatavaid eeluuringuid, näiteks tõstsime märgistatud kalu üle paisu ja jälgisime, kuhu nad liiguvad. Läksid küll ülesvoolu. Osal kaladel on tung kudeajal ujuda vastuvoolu ja oleks olnud väga üllatav, kui nad seda poleks teinud.

Kui pais sai eest ära võetud, uurisime Pärnu vesikonna kalastiku taastumist detailselt. Keskendusime jõesilmule ja vimmale: mõlemad tahavad minna vastuvoolu, kärestikele, jõesilm läheb ka päris väikestesse jõgedesse. Tegime telemeetrilisi uuringuid saatjatega. Praeguseks on vimb jõudnud Viljandi järve ning jõesilm on Paide lähedal Reopalu jões ning igal pool nende kaugete kohtade ja mere vahel. Jõesilm on nüüd jõgedes, kus teda enne üldse polnud. Vimb oli teinekord varemgi saanud Sindi paisust üle mööda õnnetut kalateekest, aga silm ei saanud sealt kunagi üles, ülesvoolu polnud teda leitud. Aga see edulugu, mida praegu näeme, on alles algus – nüüd tulevad nende esimeste järglased, kes liiguvad ilmselt edaspidigi ülesvoolu kaugemale.

Osa vastuseisjaid olid lihtsalt konservatiivsed, aga mõnedel olid oma ärihuvid mängus. Tihtilugu ongi nii, et algul on inimeste vastuseisust raske aru saada, aga kui hakkad uurima, siis selgub, et kõike orkestreerib see, kellel on mängus majandushuvid. Siis kasutatakse pooltõdesid, hämamist ja muid trikke, et kõhklejaid üles kütta, süvendatakse inimeste muresid ja hirme.

Sindi kärestiku juures on praegu alati inimesi, kes seal käivad ja imetlevad. Kärestik ise on väga uhke, kalad hüppavad, kaldaääre avamine inimestele on löönud piirkonna elama. Kui seda kärestikku sinna sai planeeritud, kaasati kanuusportlased. Nad said öelda, et tehke kärestik just nii, et saaksime omi üritusi teha. Kogukond kindlasti võitis paisu kaotamisest laiemalt, mitte ainult kalarohkuse kaudu.

Kas Sindi paisust kõrgemal vesikonnas on veel paise, mis tuleks kindlasti lammutada?

Muidugi ei tegeldud kitsalt ainult Sindi paisuga. Üks asi, mida üldiselt ei panda tähele, ja ei peagi panema, nimelt hoiti ära mitme uue paisu rajamine: selle argumendiga, et Sindi pais on nagunii ees, taheti uusi paise teha. Me ei minetanud kindlat meelt, küll see Sindi pais ükskord kaob.

Aga tõesti, avati ka teisi kalade rändetõkkeid. Kui vaadelda Pärnu jõge, siis järgmine on Kurgja. Sinna sai tehtud kaladele läbipääs, mida ei inimene ei pane tihti tähelegi. Hoiti alles paisutus, mis on muinsuskaitseliselt arusaadav, ja rajati ka kalatee. Lahendus sai niisugune, et keegi ei kurda.

Järgmine on Jändja, samuti muinsuskaitseobjekt, kus oli tarbetu kalarändeid tõkestav paisutus. Jälle sai leitud ja ellu viidud kõiki pooli rahuldav lahendus. Navesti jõel on Tamme veski pais, millele kalatee rajamise eest hoidumiseks on samuti kasutatud Sindi paisu argumenti. Oleme tõestanud, et nii vimb kui ka jõesilm on rännanud selle paisuni ja pole enam küsimustki, kas see takistab rännet või mitte.

Kui Narva veehoidla tammi poleks ja juga voolaks kogu aeg, siis siirdekalad sealt ikka üles ei saaks?

(Naerab.) Jälle hea näide sellest, kuidas asjade kirjeldamine inimeste hoiakuid kujundab. Umbes nii: kuna kala kosest nagunii üles ei saa, siis me ei pea muretsema, kõik on korras. Kui teha väike kõrvalepõige ja võrrelda huvi pärast kogu Narva jõe praegust olukorda loodusliku seisundiga, siis jõuab üsna masendavate tulemusteni. Jõe keskjooks on veehoidlaks muudetud, seal on ta looduslikust seisust nii kaugel, kui olla saab. Paisust allavoolu, Narva koskede ja kärestikega jõelõik Kreenholmi saare juures, on lihtsalt kuivaks jäetud, kogu meie suurima jõe vesi on ära võetud ja Vene poolele kuuluvasse hüdroelektrijaama suunatud.

Mina soovitan sellest jaamast rääkides kasutada nimetust „Ivangorodi HEJ“ või „Jaanilinna HEJ“, sest nii on korrektne ja see annab meile omaniku kohta selge signaali. See ei ole Narva ega üldse Eestiga seotud ettevõte.

Narva joastikust kuni hüdrojaama vee väljapääsuni on jõesäng kuiv. Aga see on Narva jõe ainuke kärestik, ainuke koht, kus lõhed ja forellid saaksid kudeda. Seda on umbes poolteist kilomeetrit. Teatavasti püütakse lõhet ka Narva jõest, näiteks võistlustel, aga lõhe Narva jões looduslikult paljuneda ei saa, püütakse asustatud kalu. Vesi võetakse meie piirijõe kärestikult ära ainult selleks, et Vene firma saaks hüdroelektrijaamas elektrit toota. Venemaal pole selle järele praegu isegi erilist vajadust, tuumaelekter on odav, aga jaama peetakse oluliseks reserviks: kui tuumajaamaga midagi juhtub, siis näiteks Peterburis saavad haiglad hädapärase voolu.

Enamik kalu pole Narva jugadest tõesti kunagi üles saanud, aga neil oli võimalus kudeda jugade läheduses. Praegu on koelmu kadunud, seal pole vett. Rändekaladest pääses ajalooliselt üle jugade ainult angerjas. Noor angerjas on väga osav ronija, ta võib üles turnida ka mööda märga betoonseina. Nüüd angerjas merest Peipsisse ei saa. Varem püüti Peipsist ja Võrtsjärvest looduslikku angerjat, aga nüüd on vaid Võrtsjärve ja väikejärvedesse asustatud angerjat.

Niisiis, tasub meeles pidada, et Narva jõe joastiku juures on väga suured probleemid.

Kas tehniliselt on võimalik jaama minevat veekanalit kinni panna?

Tehniliselt on veelasu peatamine läbi hüdroelektrijaama lihtsasti teostatav. Paisus on avad, mida saab alati avada nii laialt, kui vajadust või soovi on. Aga kõik need hoovad on Vene poolel. Vene poolega kokku leppimata pole praegu võimalik paisust vett alla lasta.

Oleme sellises julgeolekuolukorras, kus räägitakse järjest rohkem, et on vaja tagada Eestile kuuluvate suurte soojuselektrijaamade jahutusveega varustamise süsteem, mida ei kontrolli Venemaa. Siin pole vaja isegi midagi õhku lasta, avavad paisu ja ongi meie elektrijaamad jahutusveeta. Eesti plaanib teha süsteemi, et meie elektrijaamade jahutusvesi võetakse jõest enne veehoidlat ja suunatakse meie elektrijaamadesse.

Enamik Narva jõe vett tuleb Venemaalt Velikaja jõe süsteemist, aga umbes veerand tuleb Eestist. Võiksime Eesti osa, veerandi vett enne veehoidlat ära võtta ja selle tagasi suunata Narva jõe praegu kuivadele jugadele ja kärestikele. Tehnilised lahendused, isegi eskiisprojektid selleks on olemas.

Meelis Tambets laseb noort tuura Narva jõkke. Võib loota, et mõne aasta pärast jõuavad esimesed Narva jõe tuurad siia tagasi kudema Foto: Iris Tambets

Kas tuur kudes kunagi ka Narva jões?

Jah, kudes ja teda oli palju. Kunagi tasus isegi Narva linn enda maksud Rootsi kuningale tuurakalades. Tuur ei koe õnneks päris sellistel kärestikel nagu lõhe. Talle sobivad veidi sügavamad ja rahulikumad kiirema vooluga jõelõigud. Need on siiani säilinud, praeguse autosilla all ja sealt alla- ning ülesvoolu. Seetõttu on võimalik taastada Narva jões elujõuline tuuraasurkond. See töö käib, asustame jõkke noori tuurasid. Praegu on veel vara neid kudema oodata, läheb veel mõni aasta aega.

Kus Narva jõe silm paljuneb?

Kuivast jõelõigust allavoolu. Aga kui joaalune kärestik oleks olemas, muutuksid tingimused talle palju paremaks. Kärestiku taastamine oleks oluline ka muudele kaladele, näiteks vinträimele, keda kunagi püüti tonnides ja kes praeguseks on täiesti kadunud. Samuti vimb, siig, lõhe ja teised siirdekalad vajaksid seda kärestikku hädasti.

Narva jõgi on meie kõige suurem jõgi ja kõige suurem probleem. Kui Sindi paisu korral kulus esimeste visandite tegemisest kuni tulemusteni paarkümmend aastat, siis Narva võtab veel kindlasti aega, aga küll ta korda saab.

Angerjas on kogu maailmas ohustatud ja kehvas seisus, aga see ei takista meil klaasangerjaid osta ja Võrtsjärve asustada. Kui palju angerjaid Võrtsjärvest tagasi kudema saab?

Hea, selge ja lihtne küsimus. Vastata on siiski päris keeruline. Tuleb tunnistada tõsiasja, et Võrtsjärvest Sargasso merre kudema minejate hulga kohta pole kellelgi päris pädevat ajakohast ja usaldusväärset teaduslikku informatsiooni. Kindel on see, et teatud hulk Võrtsjärve angerjaid jõuab merre. Selle kohta on meil kvaliteetsed uuringuandmed. Mitmed telemeetriliste saatjatega märgistatud angerjad on meie uuringute jooksul edukalt Emajõest Narva laheni jõudnud. Mitmed kalad on tõestatult ka Narva jõest Taani väinadesse ujunud; päris põnev, ligikaudu 1200 kilomeetrit.

Oleme uurinud ka seda, kui suur osa Võrtsjärvest teele asunud kaladest hukkub Ivangorodi hüdroelektrijaamas ja kui suur osa püütakse enne merre jõudmist kinni. Nii et osakaalu teame, aga üldist hulka mitte.

Võrtsjärvest merre laskuvate angerjate hulka on proovitud korduvalt kaudsete näitajate põhjal hinnata, aga need katsed on ikka ebaõnnestunud. Viimati üritas noor entusiastlik kolleeg anda hinnangu Narva jõest merre laskuvate angerjate arvukuse kohta merest ja kalapüügisatistikast kogutud kaudsete näitajate põhjal. Kahjuks, nagu karta võiski, oli ka see katse edutu. Narva jõest väga kaugelt püütud, mitte rändel olevate ehk kollaste angerjate ja Soome ranniku angerjate päritolu uurimine lihtsalt ei anna Narva jõest laskujate arvu kohta usaldusväärset teavet.

Tavaliselt öeldakse, et hüdrojaam purustab kõik kalad, kes püüavad turbiine läbida.

Oleme uurinud angerja ellujäämust mitmetes hüdroelektrijaamades, ka Narva jaamas. Hüdrojaamade turbiinid on erinevad, palju on selliseid, mille läbimisel on kalade suremus eriti suur. Narvas on suurte labadega suhteliselt aeglased turbiinid, need jätavad maduja kehaga angerjatele teatud võimalusi. Narva hüdrojaama läbivate angerjate suremus on 10–20 protsenti, ka see on lubamatult suur, kuid enamik kaladest pääseb läbi. Oleme jälginud Narva veehoidlasse ja Emajõkke lastud telemeetriliselt märgistatud angerjate liikumisi, enamik hüdrojaamani liikunud kalu on merre rännanud. Oleme tuvastanud ka mitme jaama läbinu kala rände Taani väinadesse.

Navesti jõest Tamme Veski paisu all püütud vimmad 12. mail 2022. Fotol on kahvas ainult väike osa nendest vimbadest, kes selles püügilõigus registreeriti Foto: erakogu

Latika ränded tunduvad isegi huvitavamad kui tuntud siirdekalade omad.

Siirdekalade rännete puhul räägime tihti vaid piki jõge liikumisest, üles- ja allavoolu. Aga jõgedes on paljudel kaladel veel ristipidi liikumisi, luhtadele või vanajõgedesse kudema minek. Kui Tallinna poolt Tartusse sõites Emajõe sillalt paremale vaadata, võib kevadise suurvee ajal näha laia üleujutatud luhaala. Muul ajal on näha ka mõnda vanajõge. Vanajõgesid on selles piirkonnas palju, umbes 50. Nii luht kui ka vanajõed on kaladele tähtsad kudemiskohad. Peipsi järvest käib sinna sadu tonne kala kudemas.

Vanajõed vajavad aeg-ajalt hooldamist, sest ühendus Emajõega võib setete kuhjumise tõttu halveneda. Setteid tuleb eemaldada, et kalad vanajõgedes hapnikupuuduse tõttu ei hukkuks. Kuulsime tihti väidet, et paljusid vanajõgesid pole mõtet hooldada, hooldame ainult mõnda: kui latikas ühes vanajões hakkama ei saa, elagu siis mõnes teises. Selgus, et paljudel kaladel on vaid üks kindel vanajõgi, just see ja ainult see, mis neile kudemiseks sobib. Lõhede puhul on teada, et nad tulevad oma sünnijõkke kudema. Aga siin on veel peenem süsteem.

Kui latikas tuleb Peipsist kudema, ujuvad nad ligi sada kilomeetrit parvedena Emajões ülesvoolu. Vanajõgede juurde jõudes jagunevad kalad parvedest eri vanajõgede vahel ja võiks arvata, et nii, nagu parajasti juhtub. Tegelikult tulevad kõik kalad kudema täpselt samasse vanajõkke, kus nad käisid ka eelmisel aastal. Igal vanajõel on oma kindel latikate asurkond. Tulevad mööda Emajõge, osa keerab paremale, teised vasakule, osa Võrtsjärve ning igal aastal täpselt samamoodi. Me ei tea, mis neid sinna täpselt suunab. Võiks eeldada, et liigutakse lõhna järgi, aga nii lihtne see pole.

Kui on suure kevadise kõrgveega aasta, siis on kogu piirkond kudemise ajal üle ujutatud, meie silmale on see üks suur ühtlane veeväli. Vanajõgede vesi seguneb ja voolab otse üle luha, lõhna tunda peaks olema väga keerukas. Praegu uurimegi, millised muud tegurid peale vee keemia aitavad kaladel leida õige koelmu. Proovime sellest keerukast masinavärgist aru saada. Töö käib.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Rändlinnud saabuvad!

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Maastikugeneetika

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Inimaru tehisaru ajastul

Horisondi uues artiklisarjas „Aru ja tehisaru“ vaatame, mis on tehisaru, , mida see suudab, kuidas tehisaru kasutada ja millised riskid on sellega seotud.

PALVERÄNDURITE JÄLGEDEL | Kas vagamees, rüütel, sant või seikleja? Keskaegsete palverändurite kirju maailm

Märtsi alguses avatakse Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Näituse puhul ilmub tänavu Horisondis mitu teemakohast artiklit.