Veemajanduskavad aitavad hoida elutähtsat loodusvara

Kuupäev:

Sellest, et puhas vesi on oluline, on meile räägitud juba maast madalast. Vee tähtsus tingib vajaduse selle loodusvaraga asjatundlikult ümber käia. Sel põhjusel koostatakse veemajanduskavasid, mis aitavad seda valdkonda korraldada.

Tekst: KARL KUPITS

Vooluvee hea seisund tähendab muu hulgas seda, et vee-elustik on hoitud, sh kaladel on võimalik pääseda olulistele kudealadele. Sindi paisu lammutus on siin üks tähelepanuväärseim tegu Foto: keskkonnaagentuur

Möödunud aasta lõpus kinnitati uued veemajanduskavad, mistõttu tasub meelde tuletada, mida need õigupoolest käsitlevad ja milleks on kasulikud. Tegu on küllaltki mahukate dokumentidega: üle 1500 lehekülje selgitavat teksti, tabeleid, kaarte ja skeeme [4]. Siin ülevaates on kavade peensused jäetud kõrvale, kõne all on üldised tähelepanekud ja põhiteemad.

Kolm kava
Eesti on jagatud kolmeks veemajanduslikuks piirkonnaks selle järgi, kuhu veed voolavad. Sestap on valminud kolm veemajanduskava.
Ida-Eesti veemajanduskava on koostatud ala kohta, mille vesi jõuab Narva jõkke ja osalt ka Soome lahte. Lääne-Eesti veemajanduskava vaatleb läänerannikule ja osalt Soome lahte jõudva veega seotud ala ehk Eesti läänepoolmikku ning Koiva vesikonna veemajanduskava keskendub piirkonnale, mille vesi suundub Koiva jõkke ja sealt Lätti.
Igas kavas on veekogusid käsitletud liikide alusel: rannikuvesi, vooluvesi, maismaa seisuvesi (järved) ja põhjavesi. Kokkuvõtvalt on vaatluse all kolm vesikonda ja nelja liiki veekogud.

Edeneme, aga säästlikult
Lühidalt öeldes: vormiliselt tehakse veemajanduskavasid sellepärast, et Euroopa Liidu direktiiv seda nõuab [1]. Pikemalt ja sisulisemalt selgitades aga tahame ise teada, milliseid veekogusid peame eriti oluliseks, missugust seisundit taotleme, mida peame sel otstarbel tegema, kuidas seda teha, kes teeb ja kui palju see maksab. Veemajanduskavad aitavad nendele küsimustele süsteemselt vastuseid saada, sest käsitletakse üle-eestilist pilti. Samas saab kavade põhjal rakendada abinõusid, mis keskenduvad konkreetsele veekogule.
Veemajanduskavade üldine taotlus on ohjata veekeskkonna kasutust, rikkumata tulevaste põlvede võimalusi. Teisisõnu: lähtume säästva arengu põhimõttest [3].

Hea seisund ei ole ürgloodus
Veemajanduskava peasiht on saavutada hea seisund kõikide nende veekogude puhul, mis selleni veel ei küündi. Erinevalt nii mõnestki teisest looduskeskkonna valdkonnast on hea seisundi piirid kirjeldatud üsna selgelt ja mõõdetavalt. Selleks et seisundit kirjeldada, mõõdetakse ja hinnatakse vee ja sette keemilist koostist, veekogu looklevust, kalade, taimede ja selgrootute liigilist mitmekesisust ning isendite arvukust. Kindlatel juhtudel mõõdetakse ka veehulga piisavust.
Hea seisundi piiri seadmisel on püütud saavutada tasakaal keskkonnakasutuse ja jätkusuutlikkuse vahel. See tähendab, et saame veekogusid endiselt kasutada, kuid nii, et nende seisund ei halveneks. Nii et siin ei püüelda puutumata looduse poole, vaid otsitakse tasakaalupunkti.
Peale hea seisundiklassi on veel neli liigitust ehk kokkuvõtvalt: väga halb, halb, kesine, hea, väga hea seisund. Väga hea seisundiklass tähendab põhimõtteliselt inimmõjuta veekogu, mille poole võib püüelda, aga ilmtingimata ei pea püüdlema.

Pilk selja taha
Värsked veemajanduskavad on koostatud kolmandaks kuueaastaseks perioodiks. Seega oleme veekogusid sel viisil majandanud juba tosin aastat.
Esimest veemajanduskava koostades olime olukorras, kus 75 protsendi veekogude seisund oli hinnatud heaks või väga heaks. Hea seisund tuli saavutada veel 25% veekogude puhul. Nüüd, kaksteist aastat hiljem, on lähtepositsioon olukord, kus 60% veekogude seisund on hinnatud heaks või väga heaks ja 40% ehk ligikaudu 400 veekogu hea seisund tuleb veel saavutada.
Selle statistika järgi oleksid seni tehtud tööd ja investeeringud justkui veekogude seisundit aja jooksul halvendanud 15 protsendi võrra. Päris nii see ei ole: üldiselt on olukord siiski paranenud, kuid meie teave tegelike seisundite kohta on täiustunud.
Esimeste veemajanduskavade koostamisel hinnati veekogude seisundit paljuski kaudsete andmete põhjal. Aja vältel on kogunenud rohkem andmeid ja uurimisviisid muutunud täpsemaks. Lahendatud on palju teravaid probleeme ja üldjuhul on need saavutused pälvinud ühiskonnas suurt poolehoidu. Peamiselt on tegu olnud kanalisatsioonitorude ja puhastite rekonstrueerimisega, tihedamalt asustatud alad on ühendatud ühiskanalisatsioonivõrku ning jääkreostusobjektid muudetud ohutumaks. Vähenenud on majapidamiste ja tööstuse reovee sattumine otse keskkonda. Nüüdseks on sedalaadi veekeskkonnaga seotud mured enamalt jaolt Eestis lahendatud.
Ent arvestades ebasoodsas seisundis veekogude hulka, on selge, et lai tööpõld on veel ees. Edasised tööd ei ole paraku enam nii lihtsapiirilised ega pälvi ilmselt sedavõrd ühest positiivset vastuvõttu. Enne kui neid lähemalt käsitleda, tasub peatuda mõnel senisel õppetunnil.

Seni tehtu õppetunnid
Selleks et saavutada Läänemere hea seisund, on muu hulgas väga tähtis võimaldada kaladele vaba rändetee jõgedest ja järvedest.
Suuremate ja olulisemate paisude tõkestust hakati toetusrahade abil vähendama kümmekond aastat tagasi. Tegu on olnud avatud rahastusmeetmega, mille toel hakati rajama kalapääse ja lammutama paise. Nõnda on suudetud lahendada mitu probleemkohta, kuid omajagu on olnud ka ebaõnnestumisi. Kohati taotleti rahastust nendele projektidele, mida oli lihtsam ellu viia (nt puudus maaomaniku või kogukonna vastuseis), kuid mille soodne mõju polnud niivõrd ulatuslik. Nende kogemuste põhjal võiks mõelda, et ehk on vaja rahastust korraldada veidi teisiti, jõulisemalt.
Teine tähelepanek on seotud teavituse ja hädavajaliku nõuga. Viimasel kahel perioodil on veemajanduskavade tuum olnud mahukas tabel – meetmetabel. Uusimates veemajanduskavades hõlmab see ligi 2500 rida veekogupõhiseid ja üle-eestilisi töid, mis aitavad parandada veekogude seisundit. Igale tööle või tegevusele on määratud rakendaja. Üks veemajanduskavade peamisi rakendajaid on keskkonnaamet, kes on muu hulgas kõvasti panustanud teavitustöösse. Paraku on inimesi ja asutusi palju, kelleni see info tuleb viia.
Küllap peab tunnistama, et tavainimesel ei ole meetmete sisus ka kuigi lihtne orienteeruda ja nende vajadust mõista. Teema eeldab tugevat soovi süveneda ja keskmisest paremaid teadmisi valdkonnast, sealhulgas tuleb põhjalikult tutvuda veemajanduskavaga. Kõik see nõuab kõvasti aega, mida kõigil paraku napib. Seega, kui tahame veemajanduskavasid tõhusamalt rakendada, on vaja selle tarbeks tunduvalt rohkem kui paari inimest, kes annavad nõu ja selgitavad teemat arusaadavalt. Piltlikult öeldes käivad ukselt uksele, tutvustamaks võimalusi ja olukorda.
Nii et meil on palju katsumusi, et järgnevaks kuueks aastaks seatud sihid ellu viia: 2500 abinõu (tegevust) veekogude hea seisundi nimel.

Allikas: keskkonnaagentuur, veekogumite kaardirakendus

Pole inimest, on probleeme
Selleks et suudaksime veemajanduskavades ette nähtud tegevused teoks teha, vajame paratamatult inimesi. Järgmiseks viieks aastaks on vaja 15 valgalaspetsialisti, kes tegutsevad oma piirkonnas (nt valgalade rühmas), suhtlevad sealsete olulisemate veekasutajatega, annavad keskkonnakaitsenõu ja aitavad rakendada veemajanduskava.
Samalaadset valgalade veemajandusspetsialistide süsteemi on edukalt rakendatud nii mõneski teises ELi riigis, näiteks Soomes. Selle eelis on asjaolu, et teave valgalal ette tulevate probleemide ja võimalike lahenduste kohta koondub ühe inimese kätte. Nii on võimalik asju ajada kõige tõhusamalt. Ülimalt tähtis on tunda kohalikke olusid ja aktiivselt suhelda ettevõtjatega ning tootjatega näost näkku.

Paisutamine ei ole põhiõigus
Eestis on looduse infosüsteemi EELIS andmeil ligi tuhat paisu, mis on üle vaadatud ja jagatud eri kategooriatesse, arvestades tähtsust veekogude seisundile. Ligi saja paisu puhul on kalade läbipääsuvajadust peetud esmatähtsaks, peaaegu saja viiekümnel pigem tähtsaks ja ülejäänutel mitte väga oluliseks.
Praeguseks on valdav osa prioriteetseid ja vähem konflikte põhjustavaid paise kas eemaldatud või rajatud neile kalapääsud. Ent leidub ka selliseid esmatähtsaid paise, millele ei ole seni saanud kalapääsu rajada, sest seisukohad on olnud vastakad.
Keskkonnakaitse mõttes on kalade vaba läbipääsu vajadus ja põhjendus üsna üheselt selge. Paisu omanikud aga vaidlevad vastu, selgitades, et praegune olukord on valitsenud aastakümneid (aastasadu): miks nüüd nähakse selles probleemi? Ühe argumendi järgi on paisjärv kohalikele elanikele oluline puhkeala. Keerulisematel juhtudel tekitab probleeme ka asjaolu, et hästi toimivat kalapääsu ei ole tehniliselt võimalik rajada ning ainus lahendus on pais eemaldada (nt Linnamäe pais).
Olenemata pikast paisutustraditsioonist, on siiski tegu veekasutusega, sestap peab olema veendunud, et sellega ei seata ohtu head keskkonnaseisundit. Seega, kõigepealt hea seisund ja alles siis muud eelised. Meil on vaid mõni üksik esmatähtis pais, mille muude huvide tähtsus võib üles kaaluda loodusele tekitatud kahju. Näiteks on nendel juhtudel suur argument muinsuskaitseväärtus (nt Tudulinna pais).
Palju selgitustööd nõuab ka tõsiasi, et koos paisutusega on veekasutaja võtnud kohustuse oma kulul hooldada paisu ja paisjärve. Olenevalt paisust ja -järvest võib see igal aastal tuua kaasa märkimisväärseid kulusid. Sugugi ei ole välistatud, et tulevikus kehtestatakse paisutamisele keskkonnakasutustasu. Praegustes veemajanduskavades maksustamist siiski kõne alla ei ole võetud.

Sinine elekter
Rohepöörde kontekstis on arutletud hüdroelektrijaamade panuse ja otstarbe üle. Eesti jõgede hüdroenergeetiline potentsiaal on paraku väike [2]. Jõeveest saadav elekter ei kaalu üles tootmisega põhjustatud kahju kalade rändele ja nende hukku turbiinides.
Aastaks 2035 on Eestisse plaanitud kliimaneutraalset võimsust üle 4000 MW. Võimalikeks allikateks on mere- ja maismaatuulikud, päikesepatareid, bioküttel töötavad jaamad, aga ka tuumajaam. Ei ole veel otsustatud, mis teed minnakse [5]. Hüpoteetilise arvutuse järgi kataks kõikide jõgede hüdroenergia sellest alla kahe protsendi ehk 75 MW. Pigem tuleb kaaluda, milliseid veel säilinud hüdroelektrijaamu (neid on alla kümne) on mõttekas hoida ja milliste puhul tuleb otsida omanikega kokkuleppeid, kuidas elektritootmine lõpetada.

Toiduained ja toitained
Pole kahtlust, et kodumaine põllumajandus on sama oluline nagu kodumaine elekter või meie ehitusmaavarad. See majandusharu on muu hulgas seotud julgeolekuga, seetõttu peame kaasnevaid keskkonnamõjusid teatud piirini taluma. Samas peame mõjude suhtes olema kriitilised ning selgitama välja võimalused, kuidas põllumajanduse keskkonnamõju vähendada.
Üldsusele on hästi teada Läänemere eutrofeerumine. Peale selle on veemajanduses toitainete tõttu probleeme järvede ja põhjavee seisundiga. Jõgedes on murekohti pigem vähem. Probleemi allika üle on vaieldud aastaid ja ilmselt vaieldakse ka edaspidi. Siiski saab praeguste andmete põhjal öelda, et veekeskkonda jõudnud inimtekkelised toitained on enamasti pärit põllumajandusest.
Valdavalt piiratakse toitainete leostumist õigusaktides kehtestatud normide kaudu (lubatud kogus hektari kohta, üldised ajalised ja paikkondlikud piirangud, nt Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikel aladel). Selline üldkäsitus ei ole paraku piisav.

Üldjoontes on kaks pääseteed: vähendada toitainekoguste piirmäära hektari kohta või rakendada põllupõhiseid lahendusi.

Väiksem üldnorm peaks päevakorral olema juhul, kui selgub, et põllupõhised lahendused ei toimi või nii spetsiifiline rakendamine käib üle jõu. Põhjus on selles, et piirkonnad on erisugused ja klimaatilised aastaajad erinevad aastati ning seetõttu peab ka lahendusviis olema pigem paindlik kui ühesugune.
Põllupõhiste lahenduste alus on põllu toitainebilanss. Sellega arvutatakse välja põllule viidav (väetis ja seeme) ning põllult ära toodav (vili) toitainekogus. Kui põllule jääb liialt palju toitaineid, tuleb olukorda parandama hakata: muuta toitainete tasakaalu, aga ka mulla omadusi. Ühtlasi saab rakendada lahendusi, mis aitavad toitaineid kinni püüda, näiteks jätta veekogu vahele suurem haljasriba, kasutada talivilja jne.
Ka veemajanduskavad näevad ette abinõusid, et toitainebilanss oleks tasakaalus, üksiti on võimalik rakendada teisi veekaitsevõtteid. Seni ei ole kavades kõne alla võetud taotlust muuta toitainebilanss kohustuslikuks, kuid arutelud selle üle on asjakohased.

Mullu augustis hukkus Umbusi jões põllumajandusreostuse tõttu väga palju elustikku. Tegu on küll erakorralise juhtumiga, kuid see tuletab meelde, et põllumajandusel võib olla väga tugev mõju veekeskkonnale Foto: Silver Vahi

Sirge jõgi ei ole hea jõgi
Eesti maaparanduse tippaeg jääb ilmselt eelmise sajandi teise poolde, mil soodest pidid saama põllumaad ja jõgedest veeäravoolukanalid. Nii kaevati maaparanduskraavid jõgedeni ja jõed sirgeks, et vesi kiiresti ära voolaks.
Nüüdisaja maaparandus on tunduvalt tagasihoidlikum ja sirgete jõgede asemel väärtustatakse varasemast rohkem käänulisi vooluveekogusid. See ei ole hea mitte üksnes vee-elustikule, vaid ka maakasutajatele. Käänulisem ja väikeste takistustega voolusäng aitab tõhusamalt kaasa sellele, et üleujutusvesi ei koonduks kiiresti ühte kohta.
Praegu on põllupidajate suutlikkus eesvoolusid hooldada märksa väiksem kui maaparanduse tippaegadel. Sestap leevendavad looduslikult looklevad jõed paisutavat mõju ka nendel jõelõikudel, mida omal ajal süvendati ja mis on nüüdseks suurel määral kinni kasvanud. Vajadus põllumaid kuivendada siiski jääb, mistõttu ei saa eesvoolude hooldamisest täielikult loobuda. Küll aga saab seda edaspidi teha targemalt, arvestades rohkem looduskeskkonda. Veemajanduskavades on selleks rõhutatud vajadust koolitada asjaomase valdkonna projekteerijaid ja vee-elustiku eksperte, kes aitavad ellu rakendada sobivaid lahendusi.

See on alles algus
Veemajanduskavad sisaldavad veel palju lahendusi, millega saame olulised veekogud korda. Alates klosetipotti visatavate ravimite probleemist lõpetades küsimusega, kas meil ikka on vaja nii paljude veekogudega tegeleda veemajanduskavade tasandil. Siinses artiklis on jäänud käsitlemata ka üleujutusohtude maandamise kavad, mis on koostatud koos veemajanduskavadega ning väärivad kindlasti selgitavat ülevaadet.

  1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, 23. oktoober 2000, millega on kehtestatud ühenduse veepoliitika tegevusraamistik, eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=celex:32000L0060.
  2. Kaljuvee, Heiko 2018. Eesti jõgede hüdroenergeetilise potentsiaali arvutamine. Ehitusinseneriõppe lõputöö. Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituut, Tartu, dspace.emu.ee/xmlui/handle/10492/4276.
  3. Sustainable Development: 17 Goals, sdgs.un.org/goals.
  4. Veemajanduskavad 2022–2027, www.envir.ee/veemajanduskavad-2022-2027#veemajanduskavade-do.
  5. Üleminek kliimaneutraalsele elektritootmisele. 8. aruanne: lõpparuanne 2022. Trinomics B. V., Rotterdam, energiatalgud.ee/sites/default/files/2022-12/D8%20Final%20report%20translated%206.12.2022%20clean.pdf.

KARL KUPITS (1979) on keskkonnaspetsialist, uks veemajanduskavade autoreid.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Rändlinnud saabuvad!

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Maastikugeneetika

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Inimaru tehisaru ajastul

Horisondi uues artiklisarjas „Aru ja tehisaru“ vaatame, mis on tehisaru, , mida see suudab, kuidas tehisaru kasutada ja millised riskid on sellega seotud.

PALVERÄNDURITE JÄLGEDEL | Kas vagamees, rüütel, sant või seikleja? Keskaegsete palverändurite kirju maailm

Märtsi alguses avatakse Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Näituse puhul ilmub tänavu Horisondis mitu teemakohast artiklit.