REISIKIRI | Kuidas Mehhikos talguliste abiga merikilpkonni päästetakse

Kuupäev:

Tekst ja fotod: KADRI ALLER

Ohustatud roomajad kooruvad vabatahtlike järelevalve all ja õpivad enne loodusesse laskmist korralikult ujuma.

Vive México merikilpkonnalaagreid korraldatakse Lääne-Mehhikos Nayariti osariigis asuvas rahulikus Rincón de Guayabitose linnakeses

Mehhiko talgutel on eellugu.Eestlaste seas on üha enam levinud komme suunduda külmadel talvekuudel kliimapagulasena soojematele laiuskraadidele. Minagi tahtsin olla ajakohane ja noortepärane ning proovida kaugkontori võlusid. Eestimaa looduse fondi (ELF) talguprojektide juhina kavandan jaanuarikuus peamiselt talguhooaega, broneerin majutust, sõlmin kokkuleppeid ja teen muud arvutitööd, mida saab väga edukalt teha igas maailma nurgas viibides.

Muuseas olin korduvalt pidanud plaani osaleda Mehhiko organisatsiooni Vive México merikilpkonnalaagris, kuhu saab Eestist kandideerida ELFi koostööpartneri EstYesi kaudu. Detsembri alguses osalesin Tallinnas EstYesi ja Vive México kohtumisel. Seal kokku lepitu järgi, pidin tulema merikilpkonnalaagrisse vaatlejaks, et näha, kuidas mehhiklased oma talgulaagreid korraldavad. Niisiis veetsingi jaanuarikuu Mehhikos kaugkontoris, sealhulgas kaks nädalat merikilpkonnatalgutel. See andis võimaluse laiendada silmaringi ja ammutada värskeid ideid.

Rincón de Guayabitos

Mehhikos, nii Vaikse ookeani kui ka Kariibi mere ääres, on mitu organisatsiooni, kes päästavad merikilpkonni, kaasates ka vabatahtlikke. Vive México laagrid korraldatakse Rincón de Guayabitoses. See Lääne-Mehhikos Nayariti osariigis asuv rahulik umbes 2800 elanikuga rannalinnake on saanud nime siinsete guajaavipuude järgi. Peale mehhiklaste on koht koduks paljudele USA ja Kanada pensionäridele, kes on siia ostnud uhkeid villasid.

Linna läbib kogupikkuses Avenida Sol Nuevo ehk Uue Päikese avenüü, mis kulgeb merega paralleelselt ja mille äärde jäävad igas hinnaklassis suveniiripoed, restoranid ja öömajad, sealhulgas hotell Peñamar, kilpkonnalaagrite staap. Rannalt saab minna paadiretkele vaatama küürvaalasid (Megaptera novaeangliae), kuid kahjuks ei ole tegu päris ökoturismiga: vaaladele sõideti liiga ligidale, mis loomi kahtlemata häirib. Ühtlasi hakkab rannaliival silma harjumatult palju plastprügi, peamiselt toidupakendeid.

Paadiretkel nähtud küürvaal ehk pikkloibvaal (Megaptera novaeangliae)

Vabatahtlikud talgulised

Vive México merikilpkonnalaagrid kestavad juuli algusest veebruari alguseni. Osalejaid tuleb kogu maailmast, seetõttu on töökeel inglise keel. Talgulised tasuvad osalustasu, mis aitab katta nende majutus- ja toitlustuskulusid Peñamari hotellis. Tasust on vabastatud ainult vabatahtlik talgujuht, kes tagab infovahetuse grupi, hotelli ja juhendaja vahel ning korraldab vaba aja üritusi. Kuna jaanuarikuu on hooaja lõpp, oli meie rühm tavapärasest väiksem: peale minu kuus toredat ja sõbralikku talgulist Hongkongist, Lõuna-Koreast ja Prantsusmaalt, vanuses 19 kuni 29. Ärge laske ennast eksitada osalejate noorest east: vanusepiirangut ei ole, on olnud ka üle 60-aastasi talgulisi. Vive México ja EstYesi aastatepikkuse koostöö tulemusena on peaaegu igast laagrist võtnud osa ka mõni eestlane. Tööd juhendas bioloog Vicente Peña, kelle perele kuulub meie öömajaks olnud hotell.

Merikilpkonnatalgute juhendaja bioloog Vicente Peña näitab delfiini selgroolüli

Tortuga golfina

Mehhikos ja kogu maailmas elab kokku seitset liiki merikilpkonni; neist Nayariti osariigis neli. Loomi ohustavad munade tarvitamine toiduks (neid söövad nii inimesed kui ka röövloomad, nt pesukaru) ja elukeskkonna halvenemine, sh ülerahvastatud rannad, keskkonna- ja plastireostus. Meie tähelepanu all oli ridli (Lepidochelys olivacea), hispaania keeles tortuga golfina. Täiskasvanud isendid kaaluvad ligikaudu 50 kg. Ladinakeelne nimetus viitab loomade oliivirohelisele värvusele. Munast koorudes näivad nad pigem tumehallide või mustadena ning kaaluvad umbes 30 grammi. Mõni väga noor emane võib ilmale tuua ka väiksemaid, 20 grammi kaaluvaid isendeid. Paarituma ja munema tullakse samasse randa, kus kooruti. Peale teiste meelte aitab õiget randa üles leida lõhnataju: merikilpkonnahakatistele pidavat meelde jääma sünniranna liiva lõhn.

Ridli (Lepidochelys olivacea) teel Vaiksesse ookeani

Suguküps emane võib hooaja jooksul muneda üks kuni kolm kurna, igaühes keskmiselt sada muna. Kurn haudub umbes 45 päeva; kooruvate isendite sugu oleneb haudumistemperatuurist. Umbes temperatuuril 30 ˚C hauduvad segapesakonnad, kraad või paar kõrgemal temperatuuril arenevad embrüod peamiselt emasteks ning madalamal temperatuuril peamiselt isasteks. 22 ˚C on ligikaudne piirtemperatuur, mis seab embrüod hukuohtu. Kliima soojenemise tõttu on loomadel tulnud kohastuda muutuvate oludega: varasemast rohkem munetakse talvel, kui temperatuur on madalam, see aitab hoida kooruvate isendite soolist tasakaalu. Aastaid kestnud merikilpkonnapääste on kandnud vilja: liigi arvukus on Mehhikos suurenenud.

Päästeahel

Üldjoontes käib merikilpkonnade aitamine nõnda.

1. Öösel patrullitakse rannal ning kui leitakse mõni munev emane (kõrghooaeg on augustist septembrini), kogutakse kurn ja liiv samalt rannalt vahtplastist kasti. Teine võimalus, mida kasutatakse üha rohkem, on osta kurnasid endistelt salaküttidelt.

2. Munad viiakse hauduma ohutusse kohta: haudetuppa või -jaama. Hotell Peñamaris oli selleks väike soojustusega tuba, kus kurnasid hoiti vahtplastkastidega riiulitel. Peale tortuga golfina leidus siin üks kast rohelise merikilpkonna (Chelonia mydas) ehk tortuga prieta munadega.

3. Pärast merikilpkonnahakatiste koorumist sõelutakse liiva seest välja terved, nõrgad ja surnud isendid ning üksikud veel haudumata munad.

4. Terved merikilpkonnad pannakse vähem kui ööpäevaks vesivanni ujumistundi. Nii suudavad nad ookeanisse lahti lastuna osavamalt ujuda ega lange kohe pelikanide ja teiste merelindude saagiks. Seda vaheetappi korraldas bioloog Vicente omal algatusel ja kogemuste järgi. Nõrku isendeid jälgitakse: kui nad jäävad ellu, ootavad neid samuti ujumistreeningud.

5. Isendid lastakse rannas lahti – enamasti sealsamas, kust munad olid kogutud – ning nad ukerdavad ookeanivette. Vaatepilt on lummav ja ülev!

Kuivõrd õnnestub nendest päästetöödest osa võtta, oleneb laagris osalemise ajast. Jaanuarikuus on kõrghooaeg läbi ja tööd vähe. Kuurortlinna Puerto Vallarta rannal käisime patrullimas ainult korra ning kehvade olude tõttu (jahedus, tuul, tõus) ei märganud ühtegi munejat. Küll aga nägime rannaliival munaröövlite, s.o pesukarude jälgi. Merikilpkonnahakatisi lasime loodusesse vabaks kahel korral; korduvalt sõelusime liiva haudekastides. Ent saime abiks olla ka muul moel, millest tuleb lähemalt juttu allpool.

Litibu ranna välihaudejaam

Peale haudetubade kasutatakse merikilpkonnapäästes välihaudejaamu. Need on rannaalad, mis on külgedelt ja pealt piiratud võrkaiaga. Tänu tõketele on kurnad kaitstud inimeste, röövloomade ja -lindude eest. Nendele aladele tuuakse samalt rannalt leitud kurnad liiva sisse hauduma. Rincon de Guayabitosest umbes 40 km kaugusel asuvas Litibu rannas oli säärane jaam olnud kasutusel. Kahjuks oli maaomanik vahetunud ning uus valdaja soovis jaama teisaldada.

Niisiis aitasime vabatahtlikega jaama lammutada: lõikasime lahti kinnitustraadid, kangutasime lahti postid, kaevasime välja allääred ja rullisime võrkaiad kokku. Kuna suurlinnades üles kasvanud talgulised polnud varem aiatöö ega labidaga kokku puutunud, rakendati algul kummalisi töövõtteid. Nüüd oli eestlasel võimalus särada ja näidata, et labidale tuleb jalaga peale astuda, et tera keharaskuse all maa sisse vajuks ja taimejuured läbi lõikaks. Sain kiita, et minu meetod on väga tõhus. Üritasin küll selgitada, et ma ei ole seda ise välja mõelnud, aga mind vist ikkagi ei usutud.

Teravkoon-krokodilli (Crocodylus acutus)

Cocodrilario del Nayar

Meie juhendaja Vicente hallata oli ka Rincon de Guayabitosest 17 km kaugusel asuv krokodillide miniloomaaed Nayar. Siin oli kolm isast ja kolm emast teravkoon-krokodilli (Crocodylus acutus), kolm hüljatud kodusiga ja mitu kutsikana päästetud tänavakoera. Kuna Vicentel on olnud raske töötajaid leida, oli koht pisut räämas ja hüljatud ilmega. Aitasime vaateplatvormi trepp ja tualetihoonet üle värvida, vahetasime krokodillitiikide vett ja riisusime aedikutest lehti. Rehitsesime samal ajal, kui krokodillid olid aedikus. Nimelt ei ole inimene selle liigi saakloom, mistõttu kuival maal krokodillid üldjuhul inimest ei ründa. Ohutuse huvides töötasime siiski gruppides, hoides roomajatega piisavat vahemaad ja omavahel silmkontakti.

Autor Nayari krokodilliaedikut koristamas, samal ajal kui sealsed elanikud tegid oma igapäevaseid toimetusi

Tänapäeval ei ole Mehhikos enam lubatud krokodille naha või liha pärast küttida, kuid peetakse krokodillifarme. Nayari miniloomaaia eesmärk oli aga pigem loodushariduslik, siin krokodille ei aretatud: munadel (pilt 10b) ei lastud välja haududa, sest uusi krokodille poleks olnud kuskile mahutada.

Võrdlus kodumaiste talgutega

Merikilpkonnatalgutel meeldis mulle väga, et bioloog Vicente andis roomajate elutsükli kohta palju infot, mistõttu saime oma teadmisi täiendada. Ka ELFi talgutel on kombeks kaasata liigikaitseeksperte. Meie rühm elas kõigi mugavustega hotellis ja sõime kohalikus restoranis, kuid sellel oli ka oma pahupool: hotelli turistid olid lärmakad ning menüü ühekülgne, s.t jahutoodeterohke. ELFi talgutel on korraldatud eramajutus ja grupp valmistab ise mitmekesist ja tervislikku toitu.

Samamoodi kui ELFis liikusime Mehhikos eri tööpaikade vahel mugava minibussiga. Laagri infobrošüür oli väga hästi koostatud, sealt sain ideid, mismoodi täiendada ELFi talguinfot. Litibu välihaudejaama lammutasime omapäi ja ilma järelevalveta. Vabatahtlikel ei olnud töökindaid ega peakatteid, esimesel lammutuspäeval kanti jalas kergeid rannajalatseid (nn plätud) ning ukerdati paljaste varvastega traadijuppide peal. ELFi talgutel sellist vaatepilti ei näe, kuna kanname hoolt tööohutuse eest. Vabal ajal nautisime El Toro kaljult hunnituid vaateid ookeanile, suplesime Rincón de Guayabitose rannas ja El Salto kose juures, käisime küürvaalaretkel ja hipi- ja surfilinnakeses Sayulitas ning mugisime tähtvilju ehk karamboolasid. Ka ELFi talgutel on kohapealsed ekskursioonid osa päevakavast.

Tundsin, et laagris oli natuke vähe tööd ja liiga palju vaba aega – eestlane ei oska ju niisama vedeleda –, kuid ilmselt oleks sügiskuudel, munemishooaja tipul, olnud pilt jaanuarikuisest täiesti erinev. Kõige parem meel oli mul aga selle üle, et Vive México laagrite rahastus tuleb erafirmadelt: enamasti hotellikettidelt, mille randades isendeid loodusesse lastakse. Seetõttu ei pea Vicente ennast minu kombel projektide kirjutamisega vaevama. Kokku võttes võib öelda, et sain Mehhiko loodustalgutelt värskeid mõtteid ja ideid, mida kodumaalgi rakendada.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Rändlinnud saabuvad!

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Maastikugeneetika

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Inimaru tehisaru ajastul

Horisondi uues artiklisarjas „Aru ja tehisaru“ vaatame, mis on tehisaru, , mida see suudab, kuidas tehisaru kasutada ja millised riskid on sellega seotud.

PALVERÄNDURITE JÄLGEDEL | Kas vagamees, rüütel, sant või seikleja? Keskaegsete palverändurite kirju maailm

Märtsi alguses avatakse Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Näituse puhul ilmub tänavu Horisondis mitu teemakohast artiklit.