Jüripäeval, 23. aprillil 2018 kuulutati saates „Osoon“ välja Eesti rahvusloom hunt. Samal ajal kutsuti kokku rahvuslooma ümarlaud. Sinna kuuluvad hundiga seotud põhiliste huvirühmade esindajad: Eesti jahimeeste selts, Eesti lamba- ja kitsekasvatajate liit, Eesti looduskaitse selts, Eesti terioloogia selts, samuti loodusturismi edendajad, ametkondade esindajad, ajakirjanikud, loodushuvilised, pärimusetundjad ja kultuuritegelased.
Rahvuslooma ümarlaua rajamise ajend oli soov koondada hundiga seotud huvirühmi, et edendada omavahelist suhtlust ja kasvatada usaldust. Ümarlaua kutsus kokku Helen Arusoo.
Rahvuslooma ümarlaua väiksem koosseis kogunes hundi valimist ja vahepealseid aastaid meenutama 5. aprillil Tallinna loomaaia loodushariduskeskuses. Vestlusringis osalesid zooloogid Peep Männil ja Mati Kaal, Eesti Jahimehe peatoimetaja Jaanus Vaiksoo, MTÜ Aasta Loom eestvedaja Helen Arusoo, Looduse Omnibussi eestvedaja Jaan Riis, keskkonnaministeeriumi nõunik Hanno Zingel ja loodusturismi arendaja Bert Rähni. Tartus lisandusid 10. aprillil Eesti lamba- ja kitsekasvatajate liidu juhid Ell Sellis ja Ants Kuks. Vestluse on pannud kirja Toomas Kukk.
Aasta loomast rahvusloomaks
Helen Arusoo: Rahvuslooma idee algatasid Ilmar Rootsi, Jaan Riis, Hanno Zingel ja Gennadi Skromnov. Hunti ajendas valima tunne, et metsadega seotud oluline sümbol on meil puudu. Pealegi oli suhtumine hundisse läinud kohati väga kriitiliseks, näiteks sõitsid ringi autod sildiga „Saaremaa hundivabaks!“. Loodusviha kätte võivad jääda eri liigid, kord on see hunt, siis kobras või hüljes. Püüdsime valida liigi, kes suudaks inimese ja looduse vahel suhteid siluda.
2012. aasta kevadel tegi Jaan Riis loodusõhtu hundist, mis oli erakordselt inspireeriv. Samal sügisel kutsusin Eesti looduskaitse seltsi ruumides kokku hunditeemalise ümarlaua. Gennadi Skromnov arvas, et kuna hunt on nii konfliktne, siis rahvuslooma ideega pole mõtet kohe välja tulla, proovime alustuseks aasta loomaga. Kolmetunnise vestluse käigus valisime esimeseks aasta loomaks hundi.
Aasta looma oleme valinud senimaani ehk siis kümme aastat. Korraga võib olla aasta loomaks ka mitu liiki, näiteks on aasta loom olnud rott (nii kodu- kui ka rändrott), hüljes (hall- ja viigerhüljes) ja nahkhiired (14 liiki). Tänavuse aasta loom on lendorav.
2017. aasta sügisel saime kokku Hanno Zingeli juures. Siis oli algatusrühma lisandunud hundiuurija Laura Kiiroja. Kevadel liitusid erafirmad Liviko, Olerex ja Karu Katus, kelle toel sai välja anda raamatuid, tellida logod ja luua rahvuslooma kodulehe.
Kõige olulisem oli nõusse saada lamba- ja kitsekasvatajate liidu juhatuse liikmed Ants Kuks ja Ell Sellis. Nad rääkisid ka teised lambakasvatajad nõusse. Olen käinud paljudes riikides hundist rääkimas ning mind ikka hämmastab, et meil pole lambakasvatajate pimedat viha nagu mujal. Hunt valiti tänu lambakasvatajate jaale. Jahimehed jäid tol korral neutraalseks.
Lambakasvatajad andsid meile, hundisõpradele, ka usalduskrediiti: et me aitame korrastada looduskaitseseadust, mis peaks kajastama paremini lambakasvataja kui peamise majandusliku kahjukannataja vajadusi. See on siiani tegemata ehk me pole saanud oma lubadust täita.
Peep Männil: Eesti jahimeeste selts korraldas rahvuslooma valimiseks küsitluse, kus said hääletada ka teised peale jahimeeste. Hääletusel juhtisid hunt ja siil, hunt oli pikka aega teisel kohal. Aga küsitlus kukkus läbi, kuna mingil hetkel hakkasid hundi ja siili eest robotid hääletama, süsteem polnud piisavalt turvatud. Jahimehed polnud kokkuvõttes otseselt ka hundi vastu.
Hanno Zingel: Rahvuslooma esialgsele pöördumisele kirjutasid alla 23 organisatsiooni, lisaks kolm erafirmat ja neli isikut oma nime all: Aleksei Turovski, Laura Kiiroja, Marju Kõivupuu ja Valdur Mikita).
Jaan Riis: Rahvuslooma valimine sai hoo sisse Eesti vabariigi saja aasta juubeli tõttu. Hindan kõrgelt selles Gennadi Skromnovi rolli ja keskkonnaministeeriumi tuge Hanno Zingeli kaudu. Jahimeeste vaatenurki ja arvamusi vahendas tasakaalukalt Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts. On oluline, et oleme kaasanud eri põlvkondi, eriti oluline oli Laura Kiiroja liitumine.
Otsustasime, et rahvuslooma valimisel jääb kandev roll ikka terioloogidele ja teistele zooloogidele. Rahvussümboolika valimine on ülioluline ja sellega ei saa kiirustada, seetõttu me ei seadnud kindlat ajalist sihti. Hunt sobib rahvusloomaks meie soode ja metsade pärast. Soomlastel on rahvusloom karu, ja ega meil võimsaid loomi kuigi palju võtta polegi. Ilvese jätsime lätlastele valida.
Jaanus Vaiksoo: Rahvuslooma valimisel tegi jahimehi ettevaatlikuks võimalus, et tekib ühiskondlik kuvand, et rahvuslooma ei tohi küttida, ent tänapäeval, kus inimene on tugevalt rikkunud looduse tasakaalu, on liikide arvukuse reguleerimine paratamatu. Hiljem ümarlaud hajutas need kahtlused. Meie rahvuskala räime sööme endiselt heameelega ning paekivist teeme killustikku.
Mati Kaal: Initsiatiivgrupist olin teadmata põhjustel välja jäänud ega olnud rahvuslooma valimise kaalutlustest kuulnud. Fooni teadmata lähtusin samadest alustest, nagu valiti rukkilill ja suitsupääsuke, ning pakkusin mäkra kui terioloogide seltsi embleemilooma. Olin hundiga tegelenud ja kartsin, et hunt on liiga konfliktne elukas. Mäkra või siili olnuks lihtsam rahval omaks võtta.
Mul ei lähe meelest kunagi Järvakandis nähtud pilt, kus lastud hundid olid küla keskele kokku toodud ja rahvas tagus neid jalaga: „Säh sulle murtud lamba eest, säh vasika eest!“. Ma olen Saaremaalt pärit ja ema ükskord telefonis hoiatas, et siin naised ähvardavad sind kotti ajada, kuna Kaalu Mati ongi hundid Saaremaale toonud. (Naerab.)
Arvasin, et me ei suuda teha hunti kunagi nii armastusväärseks, kui on rukkilill või suitsupääsuke. Kuid tagantjärele vaadates oli hunt väga terane idee.
Peep Männil: Ühes terioloogia sügiskoolis sai hunt mitteametlikult ära valitud. Kui päris valimiseks läks ja algatusele oli vaja allkirju, siis tuli protest: sügiskoolis oli küsitlus mitteametlik, peame tegema seltsi sees ametliku küsitluse. Põhiliselt olid valikus hunt, ilves, mäger ja siil ning ametlikul hääletusel terioloogide seltsis said hunt ja siil sama palju hääli. Juhatuses otsustasime pooldada algatusi, mis toetavad üht või teist rahvusloomaks valimisel. Kuna meilt siili kohta allkirja ei küsitud, küll aga hundi kohta, siis nii me toetasimegi hunti.
Millest räägib hunt kui rahvussümbol?
Hanno Zingel: Küsimus on selles, millist sisu hunt kui sümbol kannab: kui suitsupääsuke ja rukkilill sümboliseerivad Eesti taluelu, siis hunt on metsade ja soode sümbol. Kui asjadel isevoolu minna lasta, hakkaks hunt kardetavasti kandma ainult negatiivset märki ning varsti hakkavad inimesed ka raba ja metsa kartma.
Rahvuslooma seisus annab võimaluse hunti ja tema tegemisi tasakaalukamalt kajastada. Appi tuleb ka ajalugu ja hundipärimus. Maksab meenutada kas või asjaolu, et muiste kardeti kodukäijat märksa rohkem kui hunti. Pealegi usuti, et lisaks lambale murrab hunt ka kodukäija maha. Samuti on põnev, et karjakasvatajad Taimõrist Vahemere maadeni on rahvapärimuses uskunud, et kui karu karja murrab, siis see on õnnetus, kui aga hunt, siis õnnistus.
Helen Arusoo: Sakslased on tellinud Mecklenburgi riigiteatrile muusika ooperile, mis räägib hundist („Wölfe“, „Hundid“). See esietendus mullu suvel. Neile oli oluline, et muusika kirjutaks eestlane Helena Tulve, kes võiks hundist rohkem teada kui sakslased. Ooperi libreto autor ja lavastaja Nina Gühlstorff oli kuulnud Helena Tulve mõtteid hundist.
Libreto põhineb arvukatel intervjuudel hundiuurijate, talumeeste ja jahimeestega ning meie hundiümarlaua mõtetel. Läksime seda mullu suvel vaatama, aga kui kohale jõudsime, oli kogu koor jäänud koroonasse, nii et peale paari esimese etenduse seda polegi rohkem mängitud. Nad ei saanud seda isegi videosse võetud. Saksamaal on hundivaen tunduvalt teravam kui Eestis.
Ell Sellis: Sõitsin ka ärajäänud ooperit vaatama, aga mitte ainult. Kohtusin külakohtades inimestega. Nad olid eranditult, 110 protsenti hundivihkajad, isegi need põllumehed, kes vaid teravilja kasvatasid. Siiski, etendusel oleks pidanud üles astuma ka üks lambakasvataja, kes suutis taluda mõtet hundist Saksamaal.
talumeeste ja jahimeestega. Saksamaal on hundivaen tunduvalt teravam kui Eestis Foto: erakogu
Bert Rähni: Saksamaal elab umbes kaks tuhat hunti ning umbes kakssada karja ja pesakonda. See on suur maa ja neil on tunduvalt suurem mahutavus, aga huntide asustustihedus on meie omast suurem ning huntide arvukus on seal just viimastel aastakümnetel suurenenud.
Mati Kaal: Kui minna tagasi rahva suhtumise juurde, siis tänapäeva saamahimu on inimkeskne, sinna kõrvale midagi muud ei mahu. Kuid eesti rahvapärimusest selgub, et inimene on hundi vajadusi kogu aeg arvestanud, aga loodeti, et susi ei võta liiga palju. Hiljem ristiusu ajal oli hunt püha Jüri kutsikas ning jüripäeva palved olid sama laadi: midagi pead sa meie karjast endale saama, aga ära liiga ahneks mine.
Meie suurim saavutus on lambakasvatajate ja jahimeeste veenmine, et nad oleksid hundi kaitsjatega samas paadis. Vene ajal maksti isegi hundikutsikate eest täit preemiat, rohkem kui 50 aasta jooksul. Noarootsis oli nõukogude ajal juhtum, kus ühel jahimehel õnnestus laikaga kolmel aastal järjest hundikutsikate pesakond kätte saada. Tema preemiasummad olid päris suured. Kuid suurest kadedusest mürgitati tal koer ära. Inimlik kadedus on hämmastav: mürgitad, selle asemel et teha väärt koeraga poegi ja saada häid järeltulijaid, kes võtavad hundi jälje üles ja samas ise ei karda hunti. Need hundikutsikad jõudsid meile loomaaeda ja saatsime neid Kesk-Euroopa loomaaedadesse. Seal oldi väga õnnelikud: nad said juba sajandeid vanadesse sugulusliinidesse värsket verd.
Jaanus Vaiksoo: Jahimehed liiguvad ka selles suunas, et neist ei jääks äärmuslaste kuvandit. Tänapäeva jahimees pole äärmuslane. Äärmuslik hundivihkamine sünnitab ka teise poole, kus leitakse, et hundile on ajalooliselt nii palju liiga tehtud ja seetõttu ei tohi teda puutuda, olgu kui palju hunte tahes või tehku nad mida tahes. Ümarlaua suurim väärtus ongi demokraatlikkus, ühine arutamine ja lahenduste otsimine.
Hanno Zingel: Võib öelda, et tänu rahvusloom hundile on Eesti ühiskond sidusam.
Hunti majandame nagu teisi ulukeid
Peep Männil: Mati, kas mäletad, kust tuli mõte määratleda strateegiline huntide arvu miinimum Eestis? Vist oli algul 30–40 isendit? Kas sina või Tiit Randla tegid? Hunt oli ju kuni 1970. aastateni täiesti lindprii, eesmärk oli see liik likvideerida.
Mati Kaal: Randla ja mina üritasime esmalt seletada, et hunti tuleb majandada nagu teisi ulukeid, mitte kampaania korras. Hundijaht jäi vahel laiskusest soiku, siis hundid paljunesid ja tehti hunditapmise kampaania. Huntide ja ilveste mürgitamine keelati ära eeskätt ornitoloogide tõttu, sest kotkad hakkasid ära kaduma: linnud sõid mürgitatud loomi.
Ulukite majandamise strateegiad tulid Eesti vabariigi taastamisega. Alles 2002. aastal tekkis huntidele jahiaeg. Enne seda võis hunti lasta mis tahes ajal ja kohas.
Hanno Zingel: Euroopa Liiduga liitumine tõi kaasa uusi arenguid. Keskkonnaministeeriumisse loodi isegi suurkiskjate koordinaatori ametikoht, sinna asus Peep Männil.
Kui hunti valisime, viskasime Tõnis Kortsuga nalja, et küllap meie rahvusloom hunt häirib ka meie suurt naabrit, sest infosõda käib igal rindel. Nali naljaks, päris mitmed Venemaa infoagentuurid helistasid ja küsisid ärritunult, et kuidas te julgesite hundi valida: valite oma rahvusloomaks jõu sümboli, mitte mingit saaklooma või tigu. Sümboleid ikka jälgitakse.
Loodusturismis on hundist palju kasu
Bert Rähni: Loodusturismi ühing liitus ümarlauaga mõned aastad hiljem. Turismi seisukohalt oleks muidugi tore, kui hunte oleks palju rohkem ja nad oleksid looduses kergesti näha.
Hundi arvukus kasvab ka Euroopas. Hollandis on teada esimene pesakond, Taanis kaks pesakonda. Seal on palju avatud maastikku ja hunte on lihtsam märgata kui Eesti võsas. Hunti oleme näinud 20–30 reisi peale kokku keskmiselt üks kord aastas. Nii et hunt pole eraldi liigina turismi käivitaja, pigem koos teiste suurkiskjatega, nagu karu, hunt ja ilves. Samuti on atraktiivsed räätsamatkad mööda hundi jälgi.
Välismaalastele avaldab muljet, et meil on kogu aeg suurkiskjad olemas olnud. Vahepeal oligi Eesti peaaegu ainus Euroopa maa, kus kõik kolm liiki olid olemas.
Peep Männil: Olen pidanud hundist ettekandeid mitmel pool maailmas. Eestis pole mul kunagi olnud sellist kogemust nagu Soomes, kus näitasin jahi käigus tapetud hunti, ja kogu saal plaksutas seepeale.
Bert Rähni: Loodusturismile on hunt ikka tulu. Loodusturism pikendab majutusasutuste hooaega, majanduslik ja emotsionaalne mõju on tohutult oluline. Maamajanduses on palju eri taustaga inimesi ja mulle meeldib vaadata, kuidas suhtumine hundisse, ilvesesse, karusse ja muusse loodusesse on muutunud. Kui tulime esimese kümmekonna loodusturistide rühmaga, siis mitmeski majutus- ja toitlustuskohas vaadati loodusturiste kui veidrikke. Praeguseks on suhtumine hoopis teine.
Loodusturistid ööbivad enamasti looduse lähedal, Lääne- ja Lahemaal, Soomaal ja väga harva Tallinnas. Tähtis on hooajaline aspekt. Tänavu viimastel kuudel oleme teinud kümme täispikka reisi. Meil on märts kuni mai ning september-oktoober oluline tööaeg, kuid meie tavaturism keskendub kolmele suvekuule. Matsalus ja mujal on mitu majutajat öelnud, et kui loodusturiste poleks, oleksid nad oma firma ammu kinni pannud. Majutuses saab ühe turistirühmaga tööd vähemalt kolm-neli inimest. Lisaks on asutuste töötajad ise hakanud loomi ja muud loodust tähele panema.
Rahvuslooma ümarlaud kui edulugu
Peep Männil: Meie riigi väiksus ja üksteise tundmine tekitab kindlasti paljudes riikides kadedust. Kas või hundi ümarlaud, kus probleemid saab väikese vaevaga selgeks rääkida. Meie hundi seisund on hea ja seda peaksid teised riigid kadestama. Kadestavad ka teiste riikide jahimehed: meil on hundijaht piiratud, aga jahti saab pidada, kuid leidub riike, kus hundi seisund on hea, aga jaht on täiesti keelatud. Selline keeld ajendab aga salaküttimist. Meie saame küttida legaalselt; see võib küll aasta-aastalt muutuda keerukamaks.
Mati Kaal: Hea, et saime euroliiduga liitudes hundi majandamise sisse panna. Olime ära näinud, et soomlased astusid hundiga ämbrisse euroliiduga ühinedes. Brüsselis ei ole ümbertegemine kuigi lihtne.
Jaanus Vaiksoo: Rahvuslooma ümarlaua tugevus on kõikide huvirühmade kaasamine ja teaduspõhisus. Hundijaht on arvukuse reguleerimine teaduslike uuringute, seireandmete põhjal. Küttimiskvoodid põhinevad keskkonnaagentuuri ja -ameti ettepanekutel, ja see on selgelt riiklikult korraldatud.
Peep Männil: Hundijaht on jahimeestele kindlasti kulukas, pealegi on hunt jahimehe konkurent, kes vähendab sõraliste arvukust. Kuid jahimeestele on emotsionaalne pool tähtis. Hunt on jahimehele vääriline vastane.
Hanno Zingel: Rahvusvahelises looduskaitsepildis saabki mainida Eesti kahte olulist edulugu:: Pärnu jõe looduslikkuse taastamine, sealhulgas Sindi paisu eemaldamine, ning hunt kui rahvusloom. Eesti panga kaheeurone hundimünt aitab muidugi tuntusele kaasa, see on suurepärane suveniir, mida kinkida. Loodusriigi kuvand kindlasti toimib.
Helen Arusoo: See oli esimene loodusliku loomaliigiga euromünt üldse. Muflon on küll mündile saanud, aga ta on poolkodustatud.
Lambakasvatajad on hundiga leppinud
Ell Sellis: Sain hundi kui rahvuslooma ettepanekuga e-kirja, nagu ka Ants lamba- ja kitsekasvatajate liidu tollase esimehena. Ma ei julgenud alguses sellest kellelegi rääkida, arutasime Antsuga kahekesi. Siis ei olnud hunt mul veel lambaid söömas käinud ja polnud õigust kaasa rääkida. (Naerab.) Hunt murdis meie lambaid esimest korda aasta pärast rahvusloomaks valimist.
Ants Kuks: Mul oli küll õigust sõna võtta, sest tollal oli hunt mul kõige rohkem lambaid murdnud. Mõtlesime Elluga, kas julgeme juhatuse ja liidu liikmete ette selle mõttega minna. Teadsime, et paljud on hundiga konfliktis.
Mul kodus oli 2016. aastal hunditeema juba maas: olime endale hankinud valvekoerad. Sain hädalistele öelda, et lahendus on olemas. Hundi toetamine oli meile ka rahusobitamine: me ei taha konflikti, vaid lahendusi.
Ell Sellis: Hunt on oluline sümbol, kas või kõnekäänu pärast: „Eestlane on teisele eestlasele hunt“. Mulle väga meeldis, et hundi valimist korraldas teine MTÜ vabatahtliku tööna, ja otsustasime, et me ei loobi neile kaikaid kodarasse. Meie liidul on vähe töötajaid, aga palju tegevusi, ning nägime lootust, et saame hundiprobleemi lahendamisel abi.
Ants Kuks: Meil Elluga on keskmisest eestlasest tugevam loodusetunnetus. Lambakasvatajate seas on muidugi igasuguseid. Paljud suhtusid kindlasti positiivselt, sest lambakasvatus on nagunii rohkem emotsionaalne tegevus, mitte tulundus.
Lamba ja hundi konflikt käib enamasti kiiresti – lammas murtakse maha –, aga lambakasvataja ja hundi oma nii kiiresti ei lähe. Mul kliendil murdis viiepealine hundikari mõned lambad; koer oli küll olemas, aga jooksis minema, mis oli mõistlik, samuti lambad jooksid laiali. Omanik ütles seepeale, et kõik hundid tuleks maha lasta. See on üsna tavaline esmane šokk. Seetõttu oli esmapilgul absurdne, et lambakasvatajad võiks hunti toetada.
Ell Sellis: Ümarlauas oli alguses ka seesuguseid mõtteid, et miks üldse peaks lambaid kasvatama; kas igaüks võib kasvatada ja kas selleks pole vaja mingit luba. Nüüd on ümarlaua liikmed hakanud lambakasvatajatest rohkem aru saama.
Kui hunt karjas käib, siis see rikub lambakasvatajal terve päeva ja rohkemgi veel. See on väga-väga raske eelkõige emotsionaalselt, mitte majanduslikult.
Ants Kuks: Kui hunt karjas käib, lööb see kaheks nädalaks rütmi ja plaanid sassi. Eriti kui samal ajal on näiteks heinategu või muidu kiire aeg. Lambapidajale on see paras šokk: täida akte, leia vigastatud lammastele arst või ravi ise. Siis tuleb akteerija ja täidab akti. Ah et vahepeal on veel kaks lammast surnud? Neid me lisaks ei pane. Seda lammast me ei hüvita, kuna ta pole murtud, vaid jooksis ise tiiki ja uppus. See kõik võiks tunduvalt paremini toimida. Kui ükskord jõutakse nii kaugele, siis hundikahjude tõhusa käsitlemise korral polekski riigi rahakulu palju suurem kui praegu.
Pean oluliseks meedia harimist: hunt pole vihateema, vaid teda võiks käsitleda vähemasti neutraalselt. Kui ajakirjanik läheb lambakasvataja juurde ja sel pole hundiga probleemi, siis läheb ajakirjanik järgmise juurde, kust ta oma konflikti kätte saab. Ajakirjanduse hea tava näeb ette, et ka teise poole arvamust on vaja. Hunti me ei saa küsitleda.
Ell Sellis: Ümarlaua tõttu olen hakanud oma sõnakasutust kontrollima. Pealkiri „Hunt mõrvas lambaid“ on kindlasti üle pingutatud: hunt murrab, konflikt hundi ja lamba vahel on paratamatu. Oluline, et meedia ei otsiks intriigimeistreid, ja kuulaks ära kõik pooled.
Ants Kuks: Hea suhtumine hundisse peab käima hariduse kaudu, juba lasteaiast alates. Hundihirmu süvendavad eelkõige lapsevanemad. Mu lapsed on looduses hunti näinud ja see on olnud neile huvitav, mitte hirmus. Suurem võimalus on end nutitelefoniga ära tappa kui et hunt kallale tuleb.
Ell Sellis: Koostöö hundikahjude hindajatega on küllap ka ümarlaua tõttu paranenud. Praegu on keskkonnaameti kodulehe juhised tunduvalt selgemad ja arusaadavamad, kui olid viis aastat tagasi. Paraku pole teenust, et keegi rahulikult selgitaks šokis lambapidajale, mida ja mis järjekorras ta tegema peab.
Mõnedki müüdid on ümber lükatud: arvati, et hundid ei murra palju; kui on palju lambaid murtud, siis on süüdi koerad. Seda enam ei võimendata. Paraku pole edasiliikumist omavastutuse mõttes, muutusi pole õnnestunud looduskaitseseadusse viia. Ennetusmeetmeid peaks kompenseerima rohkem kui vaid 50 protsenti: ei saa ju teha ainult kahest küljest hundikindlat aeda, vaja on tervikut.
Sellest aastast on lihtsam ka PRIA-ga suhelda, näiteks kui hooldad poollooduslikku kooslust, aga sul on hunt hulga karja maha murdnud ja karjatamise tulemus pole nii hea, kui oodatud, siis ei pea enam mitme aasta toetust tagasi maksma. Mõistmist on rohkem.
Ants Kuks: Ma ei taju, et rahvuslooma ümarlauast oldaks ühiskonnas väga teadlikud. Tulemusi on näha kaudselt. Riigi suhtumine hundisse on siiski muutunud liiga vähe: hundijahi võimaluse annab ju riik. Räägitakse, et hoiame karjad terviklikumad, kütime valitud ja probleemseid hunte, aga jahimehed lasevad ikka, keda saavad, kuni kvoot täis saab. Hundikarju tuleks mõistlikumalt piirata.
Millegipärast on Eestis kinni jäädud vanamoelisse jahti. Meil on praegu võimalus saata droon üles ja vaadata karja struktuuri. Seega saaks valikuliselt jahtida, mitte lasta vaid neid, kelle kätte saame. Hunt ei jää looduses märkamata. Meil lendas tuttav kaitseväelane üle Kaevatsi laiu ja helistas mulle, et teil on kaks lammast maha jäänud. Vastasin, et teame. Ta oli soojuskaameraga vaadanud. Jahimeestel on võimalused ilmselt kehvemad. Aga miks ei võiks jahimees kasutada ööoptikat?
Minu kui lambakasvataja suurim vaenlane pole hunt, vaid metssiga. Hunte võiks rohkem olla. Metssea tõttu ei saa enam põldu ja heinamaid harida, poolloodusliku koosluse niitmine lõhub traktorit. Mu talu ümbruses tegutses viieliikmeline hundikari ja mul on väga kahju, et see talvel tervikuna maha lasti. Hundid murdsid küll lähikonnas kolm lammast, aga see oli väike kulu – oleks võinud ka minult kolm lammast võtta.
Ell Sellis: Lambakasvatajaid serveeritakse kui hundijahi tellijaid, ja see pole aus. Kas siis hundijahti ei toimuks, kui lambaid Eestis ei kasvatataks? Väga kahtlen selles. Tellimus tuleks siis kas või meediasõnumi kaudu: inimesed kardavad hundi tõttu metsa jalutama minna.
Ants Kuks: Tänu rahvusloomale on majanduslikult väheoluline lambakasvatus muutunud vaata et tähtsaimaks põllumajandussektoriks: mainid hunti, tuleb automaatselt küsimus „Aga lambad?“. Lambakasvataja reklaamloom on hunt, muidu kaoks lammas pildilt. (Naerab.)