Eesti Looduse fotovõistlus
4/2010



artiklid
Kahe värvika metsamehe jälgedes

1. juunil käisid Eesti metsateenijate ühingu liikmed Sõmerpalus, et kohtuda Tõnu Vaaskiga, 27. augustil kohtuti Ain Erikuga.

Tõnu Vaask: metsamees ja muusik
Eesti metsateenijate ühingul on hea tava korraldada oma liikmetele ja teistele huvilistele üritusi sarjas „Metsamehe jälgedes”.
11. juunil jõudsime Tõnu Vaaski juurde.
Seda meest iseloomustab tabavalt FIE nimetus – „Tõnu Vaask, mets ja muusika”. Mõlemaga on ta olnud seotud kogu elu.

Tõnu on sündinud viis päeva enne esimese Eesti Vabariigi lõppu Võrumaal Põlva kihelkonnas Parksepas. Pärast Väimela kooli lõpetamist jätkusid õpingud Võru kohaliku tööstuse tehnikumis tisleri-mööblitöö erialal. Tehnikumis õppisid metallitööd ka tema vennad Atsu ja Toivo. Ta oli koolis hea õpilane, vennad pannud teda siiski väikese poisina vahel karistuseks ahju kinni. Mööblitislerit Tõnust siiski ei saanud, ehkki hobi korras teeb ta puidutööd tänini. Ta jätkas õpinguid EPA-s metsamajanduse erialal ja samal ajal ka Tartu muusikakoolis, õppides mängima trompetit. Mängides EPA ajal lihakombinaadi orkestris, sai ta sealt kaasa nii palju kraami, et kõik ühiselamutoa seitse liiget said söönuks. Diplomitöö kirjutas ta punakast männivaablasest. Töömehetee algas Tõnu Vaaskil 1964. aastal Suure-Jaani metsamajandi Kabala metskonnas abimetsaülemana. Kabalas leidis Tõnu ka kaasa Eva – Luua tehnikumi haridusega metsatehniku. Kodukant tõmbas rohkem ning peagi koliti koos Sõmerpalu valda, kus nüüdseks on elatud 45 aastat! Võru metsamajandis töötas ta mitmel ametikohal, alustades vaneminsenerina. Raskeim oli metsapunkti juhataja amet, sest seal olid suured plaanid, mida tuli täita. Aastatel 1982–2000 oli ta metsamajandi peametsaülem, pärast seda Võrumaa keskkonnateenistuse metsanduse peaspetsialist. Riigimetsa tuleviku suhtes on Tõnu optimistlik ja leiab, et ka erametsandus hakkab edenema. Tõnu hinnangul on Võrumaal väga tugev era metsaomanike liit, üksteisel aidatakse metsa uuendada ja metsamaterjali müüa. kas muusika on hobi Või Teine Töö? Metsanduse kõrval on Tõnu teine tegevusala muusika. „Juba minu isa mängis balalaikat ja ema laulis hästi, ” on meenutanud Tõnu. Noorena tegi ta ühtlasi sporti, kuid poks ja ujumine ei köitnud nii nagu muusika. Pilli hakkas ta mängima koolipoisina Väimelas ja hiljem tehnikumis. Laulda Tõnu ei tahtnud, ehkki Tartu muusikakooli õpetaja Heino Kostabi aitas lihvida muusikalist kuulmist. Praegu juhib Tõnu mitut muusikakollektiivi, osaleb vabariiklikus koorijuhtide segakooris, Lõuna-Eesti koorijuhtide segakooris Ugandi, folkansamblis ning esineb jahisarvemänguga. Kooridega on ta käinud kohalikel ja üldlaulupidudel, ansamblitega ka välisreisidel. Võru muusikakooli kutsuti ta õpetajaks juba 1965. aastal. Esinemiste eest Sõmerpalu koolis on teda tänanud ka vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Tõnu Vaask on koostanud jahisarve puhumise õpperaamatu (ilmunud 2004. aastal). Ta on kirjutanud ka mõned palad jahisarvele, näiteks „ Jänes tabatud”, „Hirv tabatud”, „Jõulurahu”. Väga aktiivne jahimees ta ei ole, rohkem meeldib talle tegeleda jahieetikaga. Ühtlasi on ta noorjahimeeste väljaõpetaja. Selle aasta alguses lasi Tõnu siiski ilvese, millest sai kamina kõrvale uhke trofee. Tõnu on tänulik oma koduvallale, kes tema ettevõtmisi toetab. Tänavu anti talle valla aukodaniku tiitel. 2009. aastal pälvis ta aga maakonna parima kultuuriedendaja aunimetuse. 2007. aastal tunnustati Tõnu Vaaski Valgetähe V klassi ordeniga metsamajanduse korraldamise eest. Tõnu majandab kodumeTsa ise Tõnut on ennekõike paelunud mets ja muusika, abikaasa Eva hooleks on jäänud põhiliselt kodu. Seda hoolitsust meenutab Tõnu eriti soojalt. Ühise kodu rajasid nad 1978. aastal, enne elati metsamajandi kontoris Järvere lossis. Koos on üles kasvatatud kolm tublit last, suviti käivad külas kaheksa lapselast. Tütar Maire Himma töötas Vanemuise administraatorina, praegu on ta Dorpati keskuse müügijuht. Poeg Tarmo Vaask töötab Saksamaal Bremeni riigiooperi kooridirektori ja dirigendina, poeg Teet elab Tallinnas ja töötab ASi Plasto projektijuhina. Lapselapsed on tublid sportlased, kõik tegelevad ka muusikaga. Ka kodumaja täidab õhtuti muusika: Tõnu mängib Evale klaverit. Viimastel aastatel on Tõnu tundnud suurt huvi kodumetsa majandamise vastu. 1999. aastal saadi vanemate maa tagasi ja jagati vendade vahel ära. Tõnu tutvustas metsateenijate ühingu liikmetele oma tegevust kodumetsa kõigil metsaeraldistel. Kokku on metsa üksteist hektarit, kaks hektarit ostis ta juurde poeg Teedule. Teet käib abiks raiet tegemas, metsauuenduse ja -hoolduse töid teevad Tõnu ja Eva kahekesi. Küttepuud saadakse oma metsast. Tehtud on ka lageraiet. Sealt saadud palgist on ehitatud korralik saun. Põllumaa on antud rendile ja hoolsasti üles haritud. Tõnu tunnistab, et tema pensionipõlv on päris pingeline. Argipäevad on täis tööd ja muusikat, vaid nädalavahetus on prii. ain erik: meTsandusjuhisT loodusmeheks Ain Erik on juhtinud kodumaist metsandust pool sajandit: direktori, peametsaülema ja metsaülemana. Ise peab ta tähelepanuväärseks saavutuseks huvimetsanduse edendamist. Riigikogu majanduskomisjoni esimees Urmas Klaas märkis koosviibimisel, et Ain Erik on tema jaoks eriline inimene just oma mitmekülgsuse poolest. Eluteed alustas Ain kevadkuu 14. päeval 1932. aastal. Ta on sündinud Audru metskonna metsaülema peres neljanda pojana. Isa Paul Erik oli 30 aastat metsaülem Alatskivi, Väätsa ja Kastre metskonnas, kus möödusid ka Aini lapsepõlv ja noorusajad. Aini isa oli õppinud topograafiat ja töötas ka maamõõdu alal, küllap sealt on pärit ka Aini eriline huvi kaartide vastu. Kooliteed alustas Ain Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis veel esimese Eesti Vabariigi ajal 1939. aastal. Ta on õppinud ka Võõbste algkoolis ja Tartu I keskkoolis. Tartu ülikooli metsandusteaduskonda astus Ain 1950. aastal ja lõpetas selle EPA nime all cum laude 1955. aastal (kõik eksamid ja diplomitöö sooritas ta hindele väga hea). Ain Eriku töömehepõlv algas Vändra metskonnas 1955. aastal. Vändras õppis ta tundma praktilist metsandust. Selles kandis olid elanud ja töötanud niisugused väljapaistavad kultuuritegelased nagu C. R. Jakobson, J. W. Jansen, L. Koidula, M. Lüdig. Nende looming on mõjutanud oluliselt Aini meelsust ja vaimu. Siin on kunagi loodud laul „Vändra metsas Pärnumaal”. Muide, laulus kõne all oleva karu laskja oli Kobra küla Mihkelsoni talu peremees Kobra Jüri, kes oli Aini vanaema isa. meTsanduse juhTimine Tähendas eelkõige ehiTamisT Pärast abiellumist läks Ain 1958. aastal tööle insenerina Suure-Jaani metsamajandisse. Siin tegeles ta ka mitmesuguste huvialadega, muuseas tutvustas ümbruse ajalugu ja loodust. Ta on avaldanud raamatu Suure-Jaani ja segakoori Ilmatar kohta. Ta on taastanud ajaloolise segakoori Ilmatar, mille juhiks sai abikaasa Mare. Võimsad isamaalised kultuuriüritused on aidanud hoida ja kasvatada rahvas eesti vaimu. 1966. aastal edutati Ain tööle Kuristale. Algul oli asutuse nimi Kurista metsamajand, hiljem Jõgeva metsamajand. Esialgu oli Ain peametsaülem, siis direktor, kokku 15 aastat. See oli talle pingeline aeg, pidevalt tuli tegelda ehitamisega. Kurista oli teistest metsamajanditest maha jäänud ja oli vaja kiiresti neile järele jõuda. Aastail 1966–1981 saadi keskuses ja metskondades kokku valmis 32 ühepereelamut, üks nelja korteriga maja ja üks kaheksa korteriga elamu. Metsapunktile ehitati kolm tööstustsehhi, katlamaja ja järkamise estakaad, lisaks asulale veevarustusvõrk ja kanalisatsioonisüsteem ning lõpuks veel metsapunktile uus peahoone. Ka metskondadele rajati kaks uut keskusehoonet. Ain usub, et tema hiigelpingutus Jõgeva metsamajandi arendamisel on olnud väärt, et seda ei unustataks. loodusele lähemale! Metsanduse juhtimine ei rahuldanud Aini siiski täielikult, ka tõi pingeline töö kaasa tervisehädasid. Ta hakkas otsima loodusele lähemat töökohta ja leidis selle Kiidjärve metskonnas metsaülemana. Kiidjärvele asus ta tööle 1981. aasta augustikuus. See on rikkaliku metsandusajalooga paik. Siinsed mõisametsad kuulusid kunagi edumeelsele parunile Erich von Maydellile, kes teostas metsakorralduse 1904. aastal. Kuid juba enne seda, 1856. aastal, oli siin parun von Sieversi aegadel koostatud esimene metsade majandamise kava. Kiidjärvel jätkas Ain hoogsat ehitustööd. Ta renoveeris ja ehitas kaks metskonna keskusehoonet. Ühtlasi ehitati uus suur garaa˛-töökoda. Omapärane ja põnev proovikivi oli Kiidjärve kuulsa vesiveski käimapanek ja uue veepaisu ehitamine Ahja jõele. Kiidjärvel haaras Aini meeli ja mõtteid erakordselt kaunis ja mitmekesine loodus uhkete männimetsadega. On ju Kiidjärve erilise loodusega paik. Siin asub Ahja jõgi oma Suure ja Väikese Taevaskoja ning neljakümne suurema ja väiksema liivakivipaljandiga. Piirkonnas paiknevad ka Valgesoo ja Ihamaru maastikukaitseala, Akste looduskaitseala, Kiidjärve sipelgariik ning ohtralt vääriselupaiku. Ajalooliselt põnevad on Valgesoo tipus kasvavad üle saja aasta vanused nn. parunimännikud. Need lasi omal ajal väheviljakatele sooäärsetele maadele külvata Ahja mõisa parun von Brasch. Eesti taasiseseisvumise järel oli Ain Saksamaal õppepraktikal. Sealt saadud kogemused viisid mõtted looduslähedasele metsamajandusele. Ain lasi metsas teha turberaieid, korraldas looduskaitset ja puhkemajandust. Sel ajal leidis ta seda laadi metsale toreda nimetuse – huvimets. Nn. huvimetsa projektist saigi sealtpeale tema tegevuse alus. Siin õpiti tundma metsi ja maastikke, keskmes oli nende kaitse ja looduspärane majandamine. Puhkajatele pakuti virgestuse võimalusi. Ain Erik koostas metskonnale metsade looduslähedase majandamise juhised ja puhkemajanduse korraldamise ettepanekud, mis said ka ülemuste heakskiidu. Seda majandusliini hakkas metskonnas juhtima kõrgharidusega looduslähedase metsamajanduse spetsialist Priit Kask. Huvimetsa põhimõtted avaldati esimest korda 1993. aasta metsamajanduskavas. Põlva ajalehes Koit avalikustati projekt 1995. aasta märtsikuus. Kui neil aegadel tekitas huvimetsa mõiste mõnelegi veel võõristust, siis praeguseks see enam nii pole. Metsade mitmekülgse tarvituse poolest oldi Kiidjärvel lihtsalt oma ajast sammuke eespool. Huvimetsanduse arendamine jätkub pensionipõlves Ain Eriku töö metskonnas lõppes 1997. aasta 31. detsembril: 65 aasta vanuselt saadeti ta vanaduspuhkusele. Aga tema elutöö polnud veel kaugeltki lõppenud. 1998. aasta jaanuaris asus ta uuesti tööle hiljuti loodud RMK puhkemajanduse, hiljem loodushoiu osakonnas. Ta oli tegev töödejuhataja, loodusõppe spetsialisti ja lõpuks puhkeala juhatajana. Kiidjärve- Taevaskoja puhkeala paiknes ju talle hästi tuttavas huvimetsa piirkonnas. Hiljem laienes Aini tegevushaare Kanepi kanti ja piirkond sai Kiidjärve- Kooraste puhkeala nimetuse. Siin leidsid rakenduse paljud Aini huvialad: metsamajandus, looduskaitse, turism ja matkamine, fotograafia, kaartide koostamine. Peale selle kirjutas ta agaralt ajalehtedele ja ajakirjadele, koostas voldikuid ning raamatukesi. Ühtlasi tegutses ta matkajuhi ja lektorina. Viimaks saadeti Ain 1. juulil 2008 Lõhavere linnamäel ülipidulikult pensionile. Selleks ajaks oli Ain Erik teeninud riiklikus metsasüsteemis 53 aastat. Kuid ega Ain praegugi puhka. Ta tegeleb oma huvialadega jõudumööda edasi. Tegevust on nüüd vaata et rohkem, kui oli ametlikul tööl, arvab Ain ise.



Priit Kask,Eesti metsateenijate ühingu juhatuse liige

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet