Eesti Looduse fotovõistlus
1/2011



artiklid
Enamik ohustatud liike on seotud metsaga

Hiljuti ilmunud Soome punane nimestik (punane raamat) ajendas tegema võrdlusi Eesti oludega. Eesti ja Soome punase raamatu koostamisel on kasutatud sama metoodikat, see võimaldab tulemusi kõrvutada.

PUNASTE RAAMATUTE LÄHTEALUS ON IUCN-I ÜHTSED REEGLID
Varem hinnati liikide ohustatust ekspertide eelvalikute alusel, mille käigus hinnati vaid nende liikide ohustatust, kes ekspertide arvates võisid kuuluda mõnda ohukategooriasse. Nüüd selgitatakse kokkulepitud kriteeriumide järgi kõigi piirkonnas elavate liikide seisundit. Sel moel on ilmnenud, et nii mõnigi liik, keda varem pole hindamiseks valimitesse arvatud, kuulub samuti ohukategooriatesse.

Ühtlasi tuleb nüüd hindamisel aluseks võtta konkreetsete uuringute tulemused ja seireandmed. Liigi seisundi hindamisel arvestatakse ennekõike liigi leviku ja arvukuse tegelikke muutusi. Märksa väiksem kaal on varem laialt kasutatud ekspertarvamusel, millel ei ole viidatavaid ega ka kontrollitavaid algallikaid. Uus metoodika on seega objektiivsem ja oleneb tunduvalt vähem hindajate isiklikest arvamustest.

MILLISED ON VIIMASTE HINDAMISTE TULEMUSED?
Soomes hinnati liikide ohustatuse taset enam kui 21 000 liigil, millest 23,2% jagunesid punase nimestiku eri ohukategooriatesse ning 76,8% ohuväliste liikide kategooriasse [4](kõik graafikud ja joonised leiate ajakirja trükiväljaandest).
Viimase ülevaate Eestis leiduvate liikide seisundist annab 2007. ja 2008. aastal teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni eestvedamisel koostatud Eesti punane nimestik [2]. Kuna Eesti ja Soome punaste nimestike koostamisel on kasutatud sama metoodikat, võimaldab see tulemusi võrrelda.
Üks Soome ja Eesti punase raamatu tulemuste põhierinevus on suur vahe meie teadmiste tasemes. Eestis on kokku kindlaks tehtud ligikaudu 23 000 liiki, kuid neist ligi 18 000 liiki (80%) on jäänud peamiselt spetsialistide nappuse ja andmete puudumise tõttu hindamata. Seevastu soomlased on suutnud anda hinnangu peaaegu niisama suure arvu liikide kohta. Kui aga võtta vaatluse alla vaid need liigid, kelle ohustatust on hinnatud, siis ilmneb samuti, et Eestis pole viimasel aastakümnel küllaldaselt jälgitud liikide seisundit.
Nimelt on üsna rohkesti liike, kelle seisundit on küll hinnatud, kuid kategooriaks tuli märkida „puuduliku andmestikuga liigid” (23% hinnatud liikidest). Samas selgub, et kõige parem ülevaade liikide leviku ja arvukuse muutustest on meil I ja II kaitsekategooria ning majanduses olulise toorainena kasutatavate liikide kohta. Teiste liikide kohta puudub meil sageli isegi algeline teave, et määrata nende kuuluvus ohustatud või ohuväliste liikide hulka.
Ohukategooriatesse (RE – Eestis/ Soomes hävinud, CR – äärmiselt ohustatud, EN – ohustatud, VU – ohualtid ja NT – ohulähedased) kuuluvate liikide osakaal on Eestis ja Soomes üsna samas suurusjärgus, hõlmates Eestis 15% ja Soomes 21% hinnatud liikidest. Tegelik olukord võib olla veelgi sarnasem, sest puuduliku andmestikuga liikide kategoorias on hulk reaalselt ohustatud liike, kelle kuuluvust ühte või teise ohukategooriasse pole olnud andmete vähesuse tõttu võimalik määrata.
Liikide mitmekesisus on väga suur, ka elutingimuste ja ökoloogiliste nõudluste poolest. Osa liike on kohastunud eluks erisugustes tingimustes. Näiteks taluvad nad võrdlemisi hästi elupaiga valgus- või niiskusolude muutusi, pruugivad mitmekesist toitu jne. Selliste, laia ökoloogilise amplituudiga liikide hulgas on harva ohustatud liike või on nende osakaal suhteliselt väike. Teine rühm liike on kohastunud eluks kitsalt piiratud tingimustes. Neile sobivad olud võivad suuresti erineda ja just nemad hõlmavad valdava osa ohustatud liikidest. Isegi mõne elutingimuse väike muutus võib seada ohtu liigi edasise säilimise antud kohas.

ENAMJAGU SOOME JA EESTI OHUSTATUD LIIKE ON SEOTUD METSAELUPAIKADEGA.
Soomes on metsaelupaikadega seotud liike 25%, Eestis 24,7% kõigist punaste nimekirjade ohustatud liikidest. Statistika järgi on Eesti metsasus viimasel sajandil aina kasvanud, ulatudes juba 50%-ni. Loogiliselt võttes võiks ohustatud liigid olla seotud nende elupaigatüüpidega, mille pindala on järjest vähenenud, näiteks heas ökoloogilises seisundis niidud, loopealsed, sood, mis loovutavad oma pinda eelkõige metsadele ning mille osakaal on kahanenud suhteliselt väikeseks.
Kuigi metsa majandamist käsitlevates dokumentides on seatud sihiks majandada metsi vaid sellisel määral, tempos ja meetoditega, mis tagab Eesti metsamaastikule omaste looduslike liikide elujõuliste populatsioonide hoiu, on metsadega seotud ohustatud liikide osakaal ja arv siiski pidevalt suurenud. Miks?
Üks ohustatud liikide hulga kasvu põhjusi on kindlasti see, et hinnatud on suurem hulk liike kui varasematel aastatel. Kuid ka metsadega seotud ohustatud liikide osatähtsus hinnatud liikide koguarvust on suurenenud.
Vastuse leidmiseks peame täpsemalt vaatama, millistes metsades ohustatud liigid elavad ning millised on neid peamiselt ohustavad tegurid. Samuti tuleb otsida meetmeid, mis aitaksid ohtusid maandada. Küllalt suur hulk ohustatud liike on seotud vanade metsadega. Kuid ka vanad metsad on tüübiti ja struktuurilt erinevad.

VÄHENEVA LIIGIRIKKUSE PEAPÕHJUSI: PUURINDE VAESUMINE JA NOOREMINE
Nii Eestis kui ka Soomes on üks liigirikkuse vähenemise põhjus metsade struktuuri ja kasvukohatüübile omase puurinde liigilise koosseisu vaesumine. Majandatavad metsad noorenevad. Metsade pindala suurenedes ei ole samavõrra kiiresti suurenenud vanade metsade pindala. Viimase paarikümne aasta tunduvalt suuremad raiemahud võrreldes varasemate aegadega on eelkõige vähendanud vanemaid metsi, sest raiutakse ikka vanemat, mitte noort metsa.
Üksiti näitab vanade metsade kahanemist seegi, et majandussurvel on vähendatud metsade raievanuseid, sest paarikümne aasta taguste raievanustega metsadest ei ole enam võimalik kätte saada vajalikke puidukoguseid. Kuigi varasemale metsata maale on kasvanud juurde uusi metsi, ei mõelda palju sellele, et need on ökoloogilises mõttes ikkagi noored. Paljud liigid vajavad eluks metsi, mis on arenenud metsana rohkem kui üks metsapõlv. Majandatavates metsades on vähenenud või sageli puuduvad suure tüveläbimõõduga elus- ja surnud puud. Samuti on metsades vähe looduslikke õõnsusi ning nn. ebastandardse võraga puid, mis pakuvad sobivaid elupaiku mitmetele ohustatud liikidele, kuid mis enamasti hooldusraiete käigus välja raiutakse. Vähe on meie majandatavates metsades ka laialehiseid puid (tamm, saar, pärn jne.). Et suurendada eelkäsitletud elementide osakaalu, tuleb raielankidele jätta rohkem säilikpuid. Isegi kui säilikpuid jätta sama arv paari rühmana või lanki ületava ribana, võimaldab see palju enamatele liikidele sobivat elupaika või levimise astmelauda kui üksikute puudena langile jäetud säilikpuud. Pealegi kipuvad üksikuna kasvama jäetud säilikpuud üsna sageli tugevamate tuultega murduma. Kui rühmana alles hoitud säilikpuude puhul jätta kasvama ka nende vahele jäävad teise rinde puud ning alusmets, suureneb veelgi nende liikide hulk, kes leiavad sealt raie järel turvapaiga. Säilikpuude rühm toimib ka hiljem juba kujunenud noorendikus palju edukamalt elurikkuse allikana.
Soomes on küllalt laialt levinud komme raie järel välja juurida ka puude juured ning need ära kasutada. Kuna selle käigus viiakse ökosüsteemist välja suur kogus mullas olevast puidumassist, mõjutab see otseselt ka nendega seotud liikide seisundit. Kui tugevalt mõjub kändude kogumine eri kasvukohatüüpide metsade elustikule, selle kohta on veel üsna vähe teavet. Enne kui Eestis hakata juuri laiemalt kasutama, on kindlasti vaja teha uuringud, et selgitada, kuidas mõjub see elustiku seisundile, ning määrata kindlaks surnud puidu piirkogused eri metsatüüpides. Juba praegu on teada, et majandatavates nõmme- ja palumetsades on surnud puitu tunduvalt vähem kui vastavate tüüpide looduslikes metsades. Neis metsatüüpides vähendaks juurte kogumine surnud puidu massi veelgi.

METSA UUENDADAES TULEKS HOIDA KASVUKOHALE OMASEID LIIGIKOOSLUSI
Praegu uuendatakse metsa üldjuhul ühe, harva kahe liigi istikutega. Metsandustoetuste rakendamisel peaks toetuse määr olema suurem, kui näiteks rajatakse mitmeliigilisi kultuure või istutatakse laialehiseid liike. Ka kultuure hooldades raiutakse enamasti kõik kiiremakasvulised lehtpuud välja ja nii kujundatakse liigivaesed kultuurid. Ent seda laadi kultuurid on mitmesugustele häiringutele palju ohualtimad, näiteks putuka-, seene-, metskitse- või põdrakahjustuste korral.
Metsamajanduses „kahjurina” käsitletud liiki ei saa siin kuidagi süüdistada: oleme ju ise loonud neile rikkaliku toidulaua. Kiirelt sigivad organismid ei pea oma järglastele sobiva toidupuu otsimisega vaeva nägema, vaid leiavad selle kohe enda sünnikohast. Ühtlasi oleme muutnud nende vaenlasteks olevate liikide elu monokultuuris või noorendikes ebasobivaks. Nii saabki „kahjur” üsna pikka aega ja laialt rahulikult tegutseda, enne kui tema arvukust piirav liik kuskilt kaugemalt lõpuks talle peale juhtub. Looduslikes, tunduvalt elustikurikkamates ökosüsteemides vohab harva mõni liik massiliselt, sest nende arvukust ohjeldavad liigid on sealsamas lähikonnas olemas ning kahjustused jäävad vaid lokaalseks.

SUUR OHUTEGUR ON METSAKUIVENDUS
Paljude ohustatud liikide oluline ohutegur on nii Soomes kui ka Eestis metsakuivendus. Vaadeldes viimase sajandi muutusi meie metsades, näeme, et enim on vähenenud märgade metsakasvukohatüüpide, eelkõige lodumetasade ja soostuvate metsade pindala ning nende osakaal.
Kõige hoogsamalt rajati kuivenduskraave möödunud sajandi keskpaigas. Kuivendusrajatiste mõjualas on valdav osa märgade kasvukohatüüpide metsadest nüüdseks muutunud kõdusoometsadeks. Praegu ei toimi kraavivõrk paljudes kohtades enam sama tõhusalt kui algul või on suisa lakanud. Sageli on sellele jõudsalt kaasa aidanud koprad. Pärast kuivenduskraavi toime lakkamist on hakanud osa metsi jälle soostuma. Sel juhul leiavad mõned ohustatud liigid taas endale sobivaid elupaiku. Sageli tõuseb aga veetase liiga kiiresti, eelkõige koprapaisude tõttu. Seetõttu võib üleujutatavatel aladel kogu mets hävida ja pikema aja jooksul kujuneda hoopis teistsugune kooslus.
Majanduse madalseisu ajal uusi kuivendussüsteeme peaaegu ei rajatud ning ka seniseid kraave hooldati võrdlemisi vähe. Ent kui majandus kosub, hoogustub metsade kuivendamine taas. Seda tööd tuleb teha nii, et seni säilinud märgalasid (sealhulgas märgi metsi) ega looduslikke ojasid ei kahjustata.

OHUTEGURID ON KA LINDUDE HÄIRIMINE SIGIMISPERIOODIL JA TAIMEDE TALLAMINE RAIETÖÖDEL
Osa liikide, valdavalt lindude puhul, on sageli üks ohutegureid häirimine. Eelkõige sigimisperioodil on selle suhtes tundlikud nii kotkad kui ka musttoonekurg, samuti metsised. Tegelikult võib häirimine ohustada palju enamaid liike, kuid nende taluvust ei ole otseselt uuritud. Lindude kui hästi uuritud ja silmatorkava rühma puhul on seda korduvalt tõestatud.
Samas on selge, et häirimine ei ole ühegi liigi puhul ainuke ega peamine, vaid kaasnev ohuallikas. Siiski ei saa metsatöödega kaasnevat müra pidada tühiseks. Näiteks vaiksetel kevadhommikutel kostab metsalangetajate ja kokkuvedajate tööst tingitud müra kilomeetrite taha. Paaril korral olen isegi kogenud, et masinate müra peale on metsised selleks päevaks mängu lõpetanud. Häiriv müra kostis mänguni hoopis kaugemalt kui metsise mängu kaitseks loodud püsielupaiga piirid, kuid mäng oli selleks korraks ikkagi rikutud.
Raskete masinate tarvituse tõttu saavad kahjustada paljud metsaliigid. Nii mõnegi ohustatud liigi tähtis elupaik on metsasihid. Viimastel aastakümnetel on üsna tavaliseks saanud, et metsamaterjali kokkuveoteedesse on tallatud ligi meetrisügavused rööpad või on need muutunud põhjatuteks mudamülgasteks. Sellistes oludes pole ohustatud taimedel erilist lootust ellu jääda.

TÄHELEPANU TULEB PÖÖRATA ROHEVÕRGUSTIKU TUUMALADELE JA ROHEKORIDORIDELE
Ehkki Eesti metsasus on küllalt suur, ei ole eelkõige vanemate metsade sidusus enam kuigi suur, kuid just seal leidub ohustatud liike kõige rohkem. Sobivad elupaigalaigud on teineteisest eraldatud levikutõketeks olevate aladega ning nendevaheline kaugus järjest suureneb. Väiksema levimisvõimega liikide jaoks on see tõsine probleem.
Kuigi Euroopa Liidus on püstitatud eesmärk luua Natura 2000 kaitsealade võrgustik, ei ole üheski liikmesriigis seni veel jõutud alade sidusa võrgustikuni. Ka meie kaitstavad alad on enamjaolt nagu saarestik. Et luua sidusam võrgustik, peaks kaitstavaid alasid ühendama rohevõrgustiku tuum alad ja rohekoridorid, mis on kindlaks määratud maakondlikel tasanditel koostatud teemaplaneeringutega. Paraku on see enamasti vaid soovituslikku laadi ning piirdub peamiselt maakasutusviisi suunamisega. Milline mets seal kasvab ja kas lageraiete tõttu lakkab koridor toimimast, kuni järgmine metsapõlv jõuab teatud vanusesse, seda planeering enam ei reguleeri.
Meie tuntud põlistel metsaaladel Vahe-Eestis või Alutagusel on haritava maa osakaal pärast sõda pidevalt vähenenud ja metsamaa osatähtsus suurenenud. Kui aga vaatame üle 20-aastaste puistute olemit ja sidusust, siis näeme, et killustatus on juba praegu üsna suur ning samal viisil jätkates kasvab see üha kiiremini (vt. ortofotot).
Ohustatud liikide kaitstud elupaigad on sageli liiga väikesed, et hoida liigi populatsiooni: kaitstavaid alasid ei saa ju lõputult laiendada. Nii mõnegi liigi jaoks oleks siis vaja ligi poole Eesti suurust ala.
Väikestel aladel võib ohustatud liik mõne juhusliku häiringu pärast välja surra või sugulusristumise tõttu kiratsema jääda. Seetõttu on ülitähtis, et majandusmetsad jätaksid ohustatud liikidele vähemalt mingisuguse võimaluse jõuda ühest kaitstud elupaigasaarekesest teise, et näiteks seal hääbuvat asurkonda turgutada või väljasurnud asurkonna elupaika taasasutada. Vältimaks isolatsiooni negatiivseid mõjusid, peab raieid kavandades lähtuma metsade olemist ning sidususest palju suuremal alal kui naabereraldiste liituvus või ühe eramaa piirid. Metsade killustumise ulatust saab hästi jälgida ortofotodelt. Sealt on näha, et kriitilistes kohtades piisab vaid mõnest suhteliselt väikesepinnalisest lageraiest ning liikumiskoridorid on aastakümneteks katkenud. Nende metsade püsimetsana majandamine ei vähendaks kuigivõrd võrgustiku ökoloogilist sidusust.

KAS METSA ELURIKKUSE VÄHENEMINE JA OSA LIIKIDE HÄVIMINE ON NÜÜDISAEGSE METSAMAJANDAMISE KORRAL PARATAMATU JA LOOMULIK?
Sageli on küsitud, et mis siis sellest, kui üks või teine liik välja sureb? Kui inimene otseselt ei kasuta just selle liigi saadusi toiduks või toormeks, siis ei tajuta probleemi. Tegelikult on mets terviklik ökosüsteem, kus igal liigil on oma kindel roll. Ökosüsteemidel on teatud ulatuses puhverdav võime ja enamasti ei täida teatud funktsiooni ainult üks liik, vaid liikide kogum. Kui üks või teine liik süsteemist välja langeb, siis suudavad teised liigid kadunud lüli funktsioone teatud määrani tõepoolest täita. Kui aga välja on langenud mitu sama või lähedast funktsiooni täitvat liiki, võivad vallanduda hoopis teistsugused ja pöördumatud protsessid.
Metsa ökosüsteemi võime tinglikult võrrelda meie enda organismiga. Terve inimene tunneb end hästi ega mõtle sellele, et isegi väikesed muudatused võivad ta täielikult töövõimetuks teha. Ent kui mõni meie keha organ (ökosüsteemis mõni liik) lakkab töötamast, tekivad terviku talitluses tõsised häired. Kui organism või ökosüsteem satub ebastabiilsesse olekusse, lakkavad töötamast terviku mõned lülid ja edasist on väga raske ennustada. Liikide väljasuremine on üks ebastabiilse olukorra kujunemise indikaator metsa ökosüsteemis.

LAAN-, SALU- JA SOOVIKUMETSI ON KAITSE ALL LIIGA VÄHE
Analüüsides meie rangelt kaitstud vanu metsi, mis paiknevad kaitstavate alade loodusreservaatides ja sihtkaitsevööndites, on Eestile iseloomulikku metsatüüpide jaotust arvestades liiga vähe kaitse all eelkõige laane-, salu- ja soovikumetsade tüübirühma metsi. Et nende kaitstus oleks teistega võrdväärsem, tuleks eelkõige vaadata üle juba kaitstavatel aladel paiknevad metsad. Eri kaitsealade piiranguvööndites ja hoiualadel on nendesse metsatüüpidesse kuuluvaid metsi ligikaudu 15 000 hektarit, kuid nende metsade säilimine ei ole sealse kaitsekorraga sugugi tagatud. Samuti tuleks luua uusi kaitsealasid seal, kus on veel looduslähedasi või looduslikke metsalaamu ja kuhu on koondunud haruldaste ja ohustatud liikide elupaigad.
Praegu sätestatakse metsamajandamise piirangud vöönditele tervikuna. Kuid meie mosaiikses maastikus ning enamjaolt eri tasemel majandatud metsades on elustiku kaitse seisukohalt esmatähtis hoida just neile elupaigaks olevaid suhteliselt väikese pindalaga, sageli ühe või mõne metsaeraldise suurusi metsaosi. Naabruses paiknevate metsaosade majandamisele polekski vaja rangeid piiranguid kehtestada, kui need alad on ohustatud elustiku seisukohalt vähem väärtuslikud. Selline paindlikum kaitsekord maandaks kindlasti palju pingeid, eriti erametsade korral, kus suure loodusväärtusega metsaosa hoiuks tuleb suuremal alal kehtestada range kaitsekord, mis ei võimalda ka väikese loodusväärtusega metsaosade püsimetsana majandamist ega isegi talveks kütetki varuda.

OTSTARBEKAS OLEKS VÄÄRISELUPAIKU KÄSITLEVAD SÄTTED ESITADA METSASEADUSE ASEMEL LOODUSKAITSESEADUSES
Üht paindlikumat metsakaitse põhimõtet on püütud rakendada vääriselupaikade projekti käigus. Oma olemuselt on vääriselupaigad väiksemad metsaosad või maastiku elemendid, kus haruldaste ja ohustatud liikide leidumise tõenäosus on suur. Praktika on korduvalt tõestanud, et eriti majandatavates metsades leiab ohustatud liike ennekõike vääriselupaikadest ja palju harvemini mujalt.
Vääriselupaiga kriteeriumidele vastavaid metsi on enim kaitstavatel aladel, kus on pikemat aega metsi majandatud ökosüsteemseid väärtusi arvetavalt. Palju harvem leiab selliseid metsaosi intensiivselt majandatavatest metsadest. Seaduse järgi aga ei peeta kaitstavatele aladele jäävaid vääriselupaikade tunnustele vastavaid metsi vääriselupaikadeks. Veelgi kummalisem on see, et ka majandusmetsades peetakse vääriselupaikadeks vaid kuni seitsme hektari suuruseid metsaosi. Kui aga vääriselupaiga tunnustele vastab suurem, näiteks kaheksa hektari suurune metsaosa, siis seda seaduse järgi vääriselupaigaks arvata ei tohi, kuigi ökoloogilises mõttes on neil märksa suurem tähtsus kui väikestel.
Riigi tulundusmetsades asuvad vääriselupaigad on raietest välja arvatud, eramaadel aga sõltub vääriselupaikade tunnustele vastavate metsade säilimine omaniku tahtest. Kui omanik tahab sellise metsa maha raiuda, pole juriidilist alust seda keelata. Metsa ja selle elustiku saatus oleneb siis metsaspetsialistide selgitustest, aga kokkuvõttes siiski omanikust, kas ta jätab elustikurikka metsa alles või mitte. Kui see metsaosa jäetakse alles, on omanikul võimalik sõlmida riigiga leping, mille alusel makstakse omanikule igal aastal hüvitiseks teatud summa. Praeguse seaduse järgi on see metsaosa eramaal alles siis vääriselupaik, kui sõlmitud on leping.
Et parandada ohustatud liikide seisundit, tuleks vääriselupaikade kriteeriumidele vastavate metsade kaitse põhimõtteid rakendada riigimetsas pindalapiiranguta ning kaitsealade piiranguvööndites ja hoiualadel olenemata omandivormist. Otstarbekas oleks ka vääriselupaiku käsitlevad sätted fikseerida metsaseaduse asemel looduskaitseseaduses ning need paremini seostada teiste looduse kaitse sätetega.

ERI TÜÜPI METSADE ÜHTLANE VANUSELINE KOOSSEIS ON NII ELURIKKKUSE HOIU KUI KA STABIILSE METSAMAJANDUSE EELDUS
Kui tahame hoida metsade stabiilset struktuuri, tuleks raiet kavandades teha regionaalsel tasandil analüüse ja langiarvutusi. Eri tüüpi metsade stabiilne vanuseline koosseis on nii selle paikkonna elurikkuse hoiu kui ka stabiilse metsamajanduse eeldus. Analüüse tehes ja raieid kooskõlastades tuleb tõhustada andmeedastust, et asjaosalistel oleks kättesaadav teave ka punastesse nimestikesse kuuluvate liikide leiupaikade kohta. Praegu kogutakse ja edastatakse andmeid vaid peamiselt I ja II kaitsekategooria liikide kohta.
Samas tuleb tunnistada üksikute eranditega, et metsainventeerimise käigus ei kaardistata kaitsealuste liikide leiukohti ega edastada neid andmeid registrisse. Paljud ohustatud liigid ei kuulu praegu kaitstavate liikide hulka ning nende kohta ei koondata leviku teavet. Nii ongi juhtunud, et on taas leitud liik, keda Eestis on aastakümneid peetud hävinuks, ja tuntud leiu üle esialgu suurt rõõmu, kuid enne, kui liik jõuti kanda kaitsealuste liikide hulka, tehti leiukohas raie ning see hävitati. Millal seda liiki Eestist jälle leitakse, ei oska keegi ennustada. Edaspidi on väga oluline koostada selged juhised, mis selgitaksid ohustatud liikide elunõudlusi ja võimalusi, kuidas nende elupaikades metsa majandada. Elurikkuse kaitse saab toimida tõhusalt vaid siis, kui metsaomanikud ja metsa kasutajad mõistavad, et elurikas mets on kõige stabiilsem tuluallikas, mida tulevikku silmas pidades on kõige tulusam majandada selle kvaliteeti hoides.

Kirjandus
1. Ader, A., Tartes, U. 2010. Eesti looduskaitse. Keskkonnaamet.
2. Eesti punane raamat 2008. Keskkonnainvesteeringute Keskuse projekti aruanne.
3. Lilleleht, V. 1998. Eesti punane raamat. Eesti Keskkonnaministeerium.
4. Rassi, P., Hyvärinen, E., Juslen, A., Mannerkoski, I. (eds.) 2010. Suomenlajien uhanalaisuus – Punainen kirja 2010. Ymperistökeskus, Helsinki.



Uudo Timm, Eesti punase nimestiku toimkonna liige

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet