Eesti Looduse fotovõistlus
3/2011



artiklid
Erametsaomanikud usuvad ühistegevusse

Eesti erametsanduses võtab hoogu tihedam ühistegevus. Arvamust avaldavad kolm silmapaistvat erametsanduse praktikut Roman Šmeljov, Kalle Valk ja Priit Adler ning erametsaliidu tegevjuht Ants Varblane.

Roman Šmeljov, Ida-Virumaa parim talumetsamajandaja
„Mulle meeldib vaikus ja rahu,” selgitab Roman, see vaimustabki teda metsas elamise puhul kõige enam. „Aastaaegadest on mets kõige kaunim kevadel, kui see on värskelt roheline. Korraga on siis mets hääli täis.” Lindude rõkkav kontsert on sündmus, mida Roman igal aastal kõige enam ootab.

Tänavu parima Ida-Virumaa metsaomaniku tiitli saanud mees pole metsaomanik olnud kuigi kaua, vaid seitse aastat. Tegutsenud on ta metsas veelgi vähem, aastat neli. Ent tööd on selle aasta jooksul olnud kõvasti: ta on puhastanud metsaalust, rajanud teid ja istutanud.
Romani pere on tema perele tagastatud metsadele maad lisaks ostnud ja oma valdusi tasapisi laiendanud. Kui mõni teine metsaomanik on ühekordse kasu metsast välja võtnud ja seal lageraie teinud, siis on Roman ostnud selle maa ja seda metsa istutades väärindama asunud.
Roman on Iisaku metsaühistu liige. Selle juht Viktor Lehtse on olnud talle nõuandjaks, kuidas metsa tuleks õigesti majandada. „Roman järgib head metsamajandamistava, mille kohaselt metsa ei raiuta kunagi rohkem, kui seda peale kasvab. Et kui oled metsas lageraie teinud, siis pead istutama puid asemele.”
Lehtse on kindel, et praegu kulub Romanil metsa heaks palju rohkem tööd ja raha, kui sealt vastu saab. „Ta panustab ikka väga palju, nii metsaparandusse kui ka metsateede korrashoidu.”
Oma kodugi on Roman rajanud metsa. Oma maadelt saab ta talvised küttepuud ja kui puid langetab, ei pane seda müüki mitte ümarlauana, vaid püüab kohapeal väärtust juurde luua. „Mul on lintsaag, teen need lauaks,” selgitab metsaomanik ise. Jahimeest Romanist ei ole. „Minust küll ei ole looma pihta tulistajat,” tunnistab ta.

Metsa raiudes kogub Roman hakkpuidu kokku: „Mulle lihtsalt ei meeldi, milliseks mets jääb, kui harvester sealt üle käib.” Hakkpuitu tasub üha enam koguda, sest nõudlus loodussäästliku kütte järele aina kasvab, seetõttu on tõusnud ka hind ja küllap tõuseb veelgi.
Roman kasutab ka erametsakeskuse vahendusel makstavaid toetusi: näiteks noore metsa hooldamise toetust, puhkekohtade rajamise toetust.
„Mul pole midagi selle vastu, kui mu metsas käivad seenelised ja marjulised: mets on ka vaba aja veetmise koht. Olen rajanud ka puhkekohti oma metsa,” ütleb Roman. Ent teda teeb nukraks, et paljud inimesed ei oska looduses käituda, nõnda peab ta omanikuna teiste järelt alatasa koristama. „Praht jäetakse kõik maha. Ei arvestata, et maaomanik on selle metsa eest hoolt kandnud.” Praegu tuleb metsa eest enne palju aastaid hoolt kanda, kui sealt midagi vastu saada võib. Romanile endale jääb töörõõm ja teadmine, et teeb seda oma laste heaks: noorim neist on kolmene, keskmine kaheteistkümnene ja vanim kolmteist aastat vana.

Kalle ja Liilja Valk, Hiiumaa parimad talumetsamajandajad
„Ühed tõeliselt toredad maainimesed, talumetsamajandajad selle kõige otsesemas tähenduses,” ütleb kodusaare parimate talumetsamajandajate kohta erametsanduse Hiiumaa tugiisik Aira Toss. Ta lisab: „Alati rõõmus ning ühtehoidev perekond on nad ka.”
Metsaomanikud on paberite järgi nii Kalle kui ka Liilja, kahepeale kokku on neil umbes 100 hektarit maad. Liiljale tagastati 11 hektarit tema isale kuulunud maad, ülejäänu on ostetud.
„Kui metsa oleks vähem kui meil, siis selle majandamisest kindlasti ära ei elaks,” ütleb Kalle. Ta märgib, et kõige tavalisema suurusega, umbes 10-hektarine erametsatükk on sobiv vaid suvitamiseks, kuid kindlasti ei saaks sellest saadud tulust elatuda. Valkude peres tegelevad metsatöödega ka kaks perepoega. Pereema Liilja käib palgatööl ja hoolitseb koduse majapidamise eest.
Kalle ütleb, et metsas jätkub tööd aasta ringi. „Hommikul kell kuus ärkan ja hakkabki peale. Metsa väljaveoks on mul kolm traktorit; eks ma siis ilma järgi vaatan, millist neist kasutan. Ümarpalki ma ei müü, sellega tulu ei teeni. Saen oma tarbeks laudu ja müügiks lõhun oma „jaapanlasega” küttepuid.”
Küttepuude praegune kõrge hind Valke ei mõjuta. „Mis hinda sa siin ikka tõstad, ega mere tagant neid ostma ei tulda. Müün oma Hiiumaa inimestele. Meil siin on küttepuud poole odavamad kui mandril, aga ära elab küll.”
„Ega metsaga rikkaks ei saa, ainult naha hoiab toore,” naerab Kalle. „Eks sellest ole aastaid räägitud, et metsamehi põllumeestega võrdselt ei kohelda, aga muutunud pole midagi.”
Kalle on proovinud ka metsa istutada, aga leidis, et sel pole mõtet: „Hirved ja põdrad söövad kõik ladvad ära, loomi on siin palju. Lõime istutamisele käega ja nüüd kasvab mets loodusliku uuendamisel teel.” Jahti on ta lubanud oma maadel pidada nii palju kui kulub.
Eestimaal on praegu levinud arvamus, et metsa võetakse maha liiga palju. Kalle Valk metsaomanikuna seda arvamust ei jaga. „Kui tahad ikka metsa majandada, siis tuleb puid õigel ajal maha võtta, ega neid üle küpseda ei saa lasta.”

Priit Adler saavutas parima talumetsamajandaja konkursil kolmanda koha
„Maaomanikuks olemine on eelkõige kohustus,” ütleb elupõliste metsameeste kõrval parima talumetsamajandaja konkursil kolmanda koha saanud Priit Adler. „On neid, kellele metsa saamine on nagu lotovõit. Ja eks sama kiirelt see raha ka läheb, nagu tuli.” Temal endal on metsa majandamisel hoopis teised põhimõtted.
Metsaomanikuks sai Priit tänu oma vanaisale, kes omal ajal ostis Metsamõisa talu, ja isale, kes sellest tema kasuks loobus. Metsaomanik on Priit olnud alates aastast 1996, ehk siis 17. aastat.
„See on tõsi, et metsa tuleb praegu jätta rohkem, kui sealt vastu saad: maamaks, metsa hooldamisega seotud kulud,” loetleb Priit Adler. „Ainus kord oma eluajal saadki metsa raiuda, kui sedagi. Enne järgmist korda tuleb oodata 60–70 aastat. Hooldus- ja valgustusraiet tuleb muidugi teha, aga tuluks seda nimetada just ei saa. Metsast kiiret tulu oodata ei ole, kui tahad olla vastutustundlik omanik. Nii ei viitsigi väga paljud asjaga tegeleda.”
Adler ise arvab, et metsaga on samamoodi nagu igasuguse investeeringuga: tulu jääb järeltulevatele põlvedele, ja peab arvestama sellegagi, et investeering ei pruugigi tulu tuua.
Priit ise on metsast saanud siiski nii palju tulu, et selle toel on kerkinud tema kodu. Lagedaks raiutud maa peale on ta istutanud puid, praegu on 16 hektarit noorendike all.
Oma metsas on ta teinud ka valgustusraiet ja kogunud kokku tormimurdu. Metsateegi sai abirahade toel korda tehtud, kuid tee rikkujate peale on tal hing veel ikka täis. „Naabruses oli metsa kokku ostnud firma, kes mööda minu teed palke välja vedas. Sellised kipuvadki mõnikord olema need firmadest metsaomanikud – orienteeritud ainult kasumile. Tulu võetakse metsast välja, enda järel jäetakse laga maha. Teele, mis sai segi sõidetud, pole sel firmal endal enam kunagi asja. Mis solgitud teest saab, ei huvita. Ega nemad ei tunnista, et on seal üldse käinud,” on Adler G-tähega algava Pärnu firma peale kuri ega kavatse asja sinnapaika jätta.
Maaomanikuna oli ta mõistagi sandis seisus, kui tee ära rikuti. „Olin sunnitud panema oma erateele sildi: keelatud sõidukitele, v.a. jalgratas. Kahjuks tekivadki need omanike pandud sildid enamasti kurbade kogemuste tagajärjel.”
Just selliste „ärimeeste” pärast arvab Adler, et naabritest metsaomanike koostöö peaks olema senisest palju tugevam. „Arvan, et metsaühistutele peaks olema suuremad toetused, sest inimesi koos tegutsema panna on väga raske. Ja kui su naaberkrundi omanik elab hoopis Kanadas, eks püüa temaga ühiseks tegevuseks kokkuleppeid sõlmida.”
Veel peaks maaomanikel olema parem koostöö jahimeestega, leiab Adler. „Praegu on tekkinud omavaheline vastasseis, kuid viga on iganenud süsteemis. Leian samuti, et maaomanikud peavad saama jahindusküsimustes kaasa rääkida, neid ei tohiks kõrvale jätta. Praegu on nii, et jahiklubid valivad oma seltskonda selle, kes neile sobib. Aga ei saa olla nii, et teeme jahimeestele oma kinnised klubid, seal peab olema ka maaomanike esindus. Jahimees peab hakkama ka vastutama, kuid kõik nende seast seda teha ei taha. Siin peakski seadus appi tulema.”
Kui koostöö toimiks, oleks maaomanikul jahimehest palju tulu. „Nad on metsas nagu turvamehed. Näevad, kui prügi on metsa alla viidud, kui on tehtud lageraiet, märkavad tuulemurdu. Ühine huvi maaomanikega on salaküttide vastu võitlemine. Sellised ju ei arvesta looduse rütme ega halasta ka tiinetele loomadele.”
Inimene, kes on harjunud kesklinnas elama, võiks vahel käia ka metsas, leiab Priit. „Paljud linnainimesed ei väärtusta vaikust. Metsas ei osata olla.”
„Millal muutub pakend kõige raskemaks? ” küsib Priit ja vastab ise: „Siis, kui ta tühjaks saab – kukub käest maha.” Ta näeb hea meelega inimesi metsas jalutamas, kuid pahatihti avastab, et seda kasutatakse prügikastina. „Tegelikult on asi ju lihtne: see, mida sa ei taha oma õuele, ei sobi ka metsa.”
Metsas jalutajad kritiseerivad sageli, et puid raiutakse liiga palju. „Tehakse, jah, selliseid emotsionaalseid otsuseid,” kommenteerib Priit. „Samas ei kurda keegi, et kui sügisel on kartul koristatud, siis jääb maha songitud põld. Metsal on samasugune eluring – istutamisest saagi koristamiseni.”
Priit teab, et inimesed on harjunud ilusaks pidama küpset metsa, kuid ta ise on hakanud pidama ilusaks metsa igas selle loomulikus eluetapis. Ilus on noorendik, kus puulapsed sirguvad, ilus on vana ja kõdunenud metski. Ja ühtki aastaaega ei oskaks ta oma ilus teisele eelistada.
Metsaomanikul on rõõme kindlalt rohkem kui muresid, leiab ta. „Sa saad tuua endale oma metsast jõulupuu, metsas hinge puhata ja taastuda.” Ta on ise püüdnud end metsanduse teemal täiendada, aga õpetatud inimese asjalik nõuanne kulub alati ära.

Aktiivne metsaomanik taotleb toetusi metsandusprojektidele ja edendab külaelu
Priit Adler kiidab hästi korraldatud konsulentide süsteemi. Teda on palju aidanud erametsanduse tugiisik Ülle Läll, tema oma metsamees Kalmer Sidron ja mitu toetustega tegelevat erametsakeskuse töötajat, kui neilt on vaja olnud nõu küsida.
Erametsakeskuse vahendatud toetusi on ta taotlenud palju kordi. „Väga vastutulelikke töötajaid olen kohanud ja alati abi saanud.” Siiski arvab ta, et projektimajandus ei ole järjepidev ega põhjalikult läbimõeldud süsteem. „Kui teed pikaajalisi plaane, siis kahel aastal ehk saad raha, aga kolmandal ei pruugi – see ei taga järjepidevust. Ja piirangud takistavad ka, näiteks maaparandusmeede. Metsaühistul sellele rahale juurdepääsu ei ole, selle taotlemiseks peab olema maaparandusühistu.”
Talumetsa omanikuna püüab Priit aidata, et Metsamõisa külaelu elavneks. „Meie külal on ületuleval aastal 760. sünnipäev – ega palju selliseid Eestis pole.” Ta võib uhkusega öelda, et Metsamõisa maadel on toimetanud näiteks Fred Jüssi, Kuno Areng ja Mare Väljataga.
20. augustil oli Metsamõisas külapäev, kus Adler näitas oma metsast leitud aardeid. Teiste seas karupunni, mida loom enne talveuinakut hoolikalt meisterdab. Seda pole oma silmaga näinud paljud kogenud metsamehedki. Ent Priit on sellise oma metsast leidnud juba teist aastat.
Kaugemas perspektiivis kavatseb aktiivne metsaomanik hakata Metsamõisas ekskursioone korraldama. „Iga Eesti piirkond täidab mingit elutähtsat rolli: Ida- Virul tuleb tagada, et meil oleks elektrit. Kesk-Eesti osa on see, et oleks vett. Meie külas on palju vaatamisväärset.”
Priit tahab rajada kauni metsapargi, kutsuda rahva kohale ja näidata, mida kujutavad endast salapärased maasisesed lehtrid, mis on seotud vee tekkimisega. Et need ei oleks asjatundmatu jaoks vaid augud, mida kangesti tahaks prahiga täita.
Priit on veendunud: „Inimesed peab viima loodusesse. Nad hoiavad seda, mida tunnevad.”

Ants Varblane tunnistab, et on ühistegevuse usku
Eesti erametsaliidu tegevjuht Ants Varblane sõnab, et tänavusel talumetsamajandajate konkursil osalejate metsi vaadates võib kindlalt öelda, et need on hästi hoitud. Ka üldise vaatepildi põhjal pole põhjust Eesti metsade pärast muretseda.
Küps mets on ilus, kuid talumetsamajandaja seisukohast pole õige jätta raie õigel ajal tegemata. Kui sellise otsuse teeksid sajad või tuhanded metsaomanikud, oleks see ka riigi seisukohast halb.
Tänapäeval võib olla täiesti mõistlik seegi, kui põllumaale istutatakse metsa. Meie esiisad nägid küll metsa raadamisega põllumaaks palju vaeva, kuid nüüdisseadmetega pole see töö midagi ületamatut. Juba järgmine põlvkond võib metsast jälle põllu teha.
Ants Varblase hinnangul pole metsaärikate moodi käituvaid omanikke enam kui 5–10 protsenti. Hoopis ulatuslikum probleem on see, et metsad jäetakse üldse majandamata. Enamasti pole põhjuseks põhimõtted, vaid teadmatus ja kartus olla tööandja: ei tea, ei julge, ei ole kogemusi.
Ants Varblane usub ühistegevusse. Eesti erametsaliit koondabki neid metsaomanikke, kellele metsa majandamine iseseisvalt üle jõu käiks. Ka riik on ühistegevust toetanud.



Regina Hansen, Eesti metsaseltsi kommunikatsioonijuht

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet