Eesti Looduse fotovõistlus
4/2011



artiklid
Keila-Joa, kaunis park veemängu ja rippsildadega

Sajanditevanune Keila-Joa park ärkab RMK hoole all uuele elule.

Kristjan Maasalu, RMK loodushoiuosakonna Tallinna piirkonna juhataja
Andre Kaur, Tartu ülikooli bioloogiaüliõpilane

Millega seostub Meile Keila-Joa?
Need, kes on ajakirjandusel järjepidevalt silma peal hoidnud, on kindlasti kursis palju kõneainet pakkunud Keila-Joa lossi teemaga. Poolteist aastat tagasi sai see lahenduse: loss leidis lõpuks omaniku. Abiellujad – enamjaolt vene keelt kõnelevad noorpaarid – käivad Keila-Joa pargi rippsillal oma abielu kinnitamas ning on lukustanud silla külge hulganisti tabalukke.

Elektrikutele seostub Keila-Joa kindlasti Keila jõel asuva ja mõned aastad tagasi uuesti käivitatud hüdroelektrijaamaga. Loodushuvilistele meenub aga nauditavat vaatepilti pakkuv Keila juga ning avar ilus park, kus on mõnus niisama jalutada, kuid saab ka pikemalt matkata. Riigimetsa majandamise keskuse kui pargi haldaja jaoks on see populaarsemaid objekte: aastas umbkaudu 80 000 – 100 000 külastust.

Alguses olid juga ja vesiveski
Agu Veetamme koostatud raamatu „Tallinnast Keila-Joale” andmetel on Keila-Joa oma ilu poolest olnud tuntud aastasadu. Ta mainib, et umbmäärastel andmetel olevat ühes vanas Rootsi arhiivis viidatud üle 300 aasta vanusele kirjatööle Keila-Joa pargi kohta: seal on kirjeldatud sealse looduse ilu. Kuna Keila-Joal polnud tollal suuremaid ehitisi, piirdus autor põhiliselt joa ja vesiveski kirjeldusega.
Aja jooksul on Keila-Joa mõis käinud käest kätte ning ajalooürikutes on tema omanikena mainitud paljusid nimesid. Alates 1809. aastast oli mõisa omanik Eestimaa Krediidikassa asutaja Jakob von Berg, kelle rahaasjad aga ei laabunud sugugi. 1827. aastal läks mõis oksjonile, kust selle ostis Alexander von Benckendorff. Keila-Joa ajaloos algas uus ajajärk: enam ei olnud vaja mõisat müüa, rentida ega pantida, nagu seni oli kakssada aastat tehtud.
Alexander von Benckendorffi ei rahuldanud lihtne ühekorruseline häärber ja nii hakkas ta ehitama Keila-Joa lossi. Kolme aastaga kerkis jõe kõrgele kaldale 55särav romantiline loss, mille lõunatiiba ilustab kõrge kaheksatahuline torn.
Peahoone sisseõnnistamisel viibis ka keiser Nikolai I koos keisrinnaga. Nikolai I ja tema saatjaskond istutas parki mitu puud, mis hiljem tähistati kuldplaatidega ja piirati raudvõredega. Niisuguseid puid olevat olnud 14. Ei ole täpselt teada, millised need puud olid, kuid arvatakse, et vähemalt kaks tamme, mis kasvavad mõisahäärberi poolt vaadatuna jõe vastaskaldal, on mulda pistnud Nikolai I koos abikaasaga.

Uhke pargi rajamine
Ühes häärberi ehitusega hakkas Benckendorff kavandama suurejoonelist maastikuparki. Loodus oli selleks andnud suurepärased võimalused, juba kosk ise on alati olnud suur vaatamisväärsus. Kosest allavoolu jäävad kõrged kaldad ja metsaga kaetud oruterrassid on pakkunud maalilisi loodusvaateid.
Et parki laiendada, ostis Benckendorff 1837. aastal Karl Uexküllilt ära jõe vastaskaldal asunud Meremõisa. Jõe vasakul kõrgel kaldal asuv pooleliolev kolmekorruseline paekivihoone, millest pidi saama Meremõisa uus häärber, jäeti lõpuni ehitamata. Hoonelt võeti katus maha ja seinad kujundati ümber romantilisteks varemeteks, mida on osaliselt näha praeguselgi ajal.
Enamik arvukaist pargiehitistest on hävinenud, ent säilinud on suur osa vabaplaneeringuga pargist. Park laiub 80 hektaril ning asub kahel pool jõge, tema reljeef on väga mitmekülgne: liivane mererand, männimets, aasad jõe kaldal, jõeorg oma lagendikega, kogu maa-ala tihedalt radadest läbi põimitud. Lossi uus omanik (lossi juurde kuulub neli hektarit maad) on ümbrust võsast puhastanud ning vaade lossile on jälle mööduja pilgule avatud.

Mitmekesine loodus
Pargis kasvasid – paljud neist tänini – kodumaiste puuliikide kõrval võõramaised puud-põõsad: seedermännid, elupuud, nulud, lehised, pöögid, kreeka pähklipuud, mitmevärvilised vahtrad, hobukastanid, eri sorti pärnad ja kased, mitmesugused sirelid, ebajasmiinid ja punased leedripuud. Hästi on end siin tundnud näiteks mägivahtrad, kes on ohtralt järglasi andnud.
Kodumaistest liikidest kohtab vanu jalakaid, jändrikke mände ja võimsaid tammesid, põõsastest kuslapuid, valgeid sõstraid, kontpuid, enelaid, sarapuid jm.
Liikudes jõe vasakul kaldal edasi mere poole, läheb park üle metsaks, enamjagu sellest on rannamännik tüüpilise alustaimestikuga – pohlade ja mustikatega.
Kuna Keila-Joa maastik on nii mitmekesine, elab seal mitut liiki loomi. Nähtud on metskitse, minki, kobrast ja saarmast. Kevad- ja suveöödel kostab kakkude huikamist. Palju on pasknääre, rääkimata arvukatest laululindudest. Kel veab, võib talvel jõel kohata valge maniskiga vesipappi.
Pargis on kaks matkarada, neist üks – punaste mummudega tähistatu – on RMK rajatud 2,5 kilomeetri pikkune loodusõpperada ning selle infotahvlid tutvustavad pargi ajalugu, taimestikku ja loomastikku.
Valge-sini-valgega on tähistatud rahvusvahelise rannikuraja E-9 Pakri–Tallinna matkarada, mis kulgeb läbi pargi. Kes on puudel olevate valgete laikude autor, polegi teada.
Muidugi võib parki uudistada, sammudes mööda tähistatud radu, ent tegelikult ei teeks üldse paha ka rajalt kõrvale keerata. Nii võib sattuda näiteks müstilisse pühapaika: Benckendorffide kalmistule, kuhu on maetud nii krahv ise kui ka tema pereliikmed. Aja jooksul on kalmistut korduvalt rüüstatud, seetõttu pole mõnel marmorplaadiga kaetud haual riste. Nõukogude ajal olevat kalmistut kuuldavasti kasutatud lasketiiruna, sihtmärgiks needsamad ristid. Kalmistul asub ka muinsuskaitsealune tagasihoidlik kabelihoone.

Keila juga ja elektrijaam
Kõneledes Keila-Joa pargist, ei saa muidugi üle ega ümber pargi pärlist – Keila joast. Kõrgelt paerünkalt sügavusse kukkuva joa järgi on koht saanud oma nimegi: Joa. Keila joa kõrgus ulatub 6,1 meetrini; eriti võimast vaatepilti pakub ta kevadise suurvee ajal, üsna veerohke on aga sügiselgi. Viimaste külmade talvede ajal on joast kujunenud suurepärane jäine vaatemäng.
Suvel jääb juga aeg-ajalt hoopis pisikeseks, aga mitte sugugi vähem romantiliseks: heledad rahulikult langevad 2011veejoad keset lopsakat rohelust. Veevool on tormakas kosest kuni mereni, sest järgmise 1,75 kilomeetri jooksul on jõel veel 13,45 meetrit langu.
Joaastangus paljanduvad kivimid alates Kesk-Ordoviitsiumi Kunda lademe lubjakividest (ülemised 2,5 m) kuni alaosa glaukoniitliivakivini. Juga taganeb kiirusega umbes 10 cm aastas.
Veest saab oma jõu ka 2006. aastal taasavatud Keila-Joa hüdroelektrijaam, mis esimest korda hakkas elektrit tootma 1928. aastal. Seal töötas ka kalakasvandus, mis andis mõisale suurt tulu. Helgi Rõõmussaare koostatud raamatu „Keila-Joa mõis” andmetel tulid kudemise ajal, septembrist oktoobrini, lõhed ja forellid jõge pidi vastuvoolu üle kärestiku ja sattusid võrkudesse.
1936. aastal laiendati kalakasvandust, ehitati uus veevõtukanal ja ajakohastati elektrijaam. Viiekümnendate lõpus suurendati jaama koguvõimsust 250 kW-ni. Nüüd ei andnud elektrijaam valgust mitte üksnes lossile ja suvilatele, vaid ka ümberkaudsetele taludele. Sel kujul töötas jaam aastani 1999, mil ta amortiseerumise tõttu suleti.
Nüüdseks on renoveeritud kõik hüdroelektrijaama rajatised, taastatud muinsuskaitse all olev veskihoone ja paigaldatud uued hüdroenergia tootmise seadmed. Jaamahoone on saanud tagasi 20. sajandi alguse aegse välisilme.
Veski läheduses asuvas töölismajas asub toitlustuskoht, viinaköök on aga eraomanduses ja selles elatakse.

Pargi sillad
Ent suundugem tagasi parki. Kaks rippsilda on abiellujate lemmikud ning iseäranis pikem sild on tuntud oma kettide külge kinnitatud tabalukkude poolest: õnne märgiks kinnitavad noorpaarid tabaluku keti külge ja heidavad võtme jõevoolu.
Keila-Joa mõisa kodulehelt saab teada, et üle jõe on ehitatud mitu silda. Üks neist, kaheosaline kaares nn. ketisild, mis ehitati 1836. aastal, asus ülalpool koske. Sillaosakeste vahel paiknes saarekene. Silla ketid toetusid puupostidele.
Teine, nn. kiigesild, mis asus lossist kilomeetri jagu mere poole, kulges ilusa kaarena üle jõe ja toetus silla otsas olevatele müüridele. Nimetus „kiigesild” tulenes sellest, et inimeste sammud panid silla kiikuma. See sild kannatas ainult nelja inimese raskust; sellele juhtis silla otsas tähelepanu vene-, saksa- ja prantsuskeelne hoiatus „Mitte kiikuda!”. Sakste suus kandis sild Lvovi silla nime: koos keisriga Joal soolaleivapeol viibinud helilooja Lvovi nime järgi. Lvov kandis seal esimest korda ette Vene keisririigi hümni „Jumal, keisrit kaitse Sa” ja viskas siis poogna jõe kaldalt alla, sest „see poogen ei pea enam kellelegi mängima”. Keiser ütles kiigesilla kohta, et see on niisugune, nagu oleks Lvov oma viiuli poogna üle jõe tõmmanud – sellest siis Lvovi sild.
Kena kiigesild varises 1. mail 1917 sulalume raskuse all kokku, kuna ta oli vana ja keegi ei puhastanud seda lumest. Samale kohale on ehitatud uus sild, mida rahvasuus kutsutakse põdrapeakujuliste kaunistuste tõttu Põdrasillaks.

Mõisa saatus
Pärast Alexander von Benckendorffi surma 1844. aastal päris mõisa tema keskmine tütar Maria, kes abiellus vürst Grigori Volkonskiga. Maria surma järel läks Joa tema pojale Pjotrile, seejärel tema pojale Grigorile. Tema oligi viimane Volkonski, kes mõisas elas.
1917. aasta veebruarirevolutsiooni ajendil mõis rüüstati. Vabariigi algusaastail mõisad võõrandati, aga Joa mõis jäi esialgu riigimõisaks.
Loss läks välisministeeriumile. Nõukogude ajal asus seal sõjavägi, 1993. aastal tagastati loss välisministeeriumile. Lossi praegune omanik Andrei Dvorjaninov plaanib ehitustöödega valmis saada 2013. aastal. Siis avatakse loss ka huvilistele.

Park ja temaga seotud plaanid
Nagu öeldud, kannab pargi läänekalda eest hoolt RMK. Enne RMK-d on parki hooldanud tema eelkäijad. Näiteks 1972. aastal ilmunud raamatu „Põhja-Eesti pargid” järgi hoolitses meie ühe kaunima pargi eest Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi Keila-Joa metskond. Aastal 1968 valmis pargi heakorrastustööde plaan, mille alusel metskond tegutseski.
Nüüd on samuti kavas Keila-Joa park rekonstrueerida: korrastatakse pargi liikumisteid ja treppe ning seniste poolpalgist pinkide asemele paigaldatakse uued soliidsemad pingid, mis haakuivad pargimiljööga paremini.
Rekonstrueeritakse ka rippsillad, sest ekspertide hinnangul on nende seisund muutunud ohtlikuks. Sildade remondist kujuneb suur proovikivi, arvestades kettide külge kinnitatud tabalukkude suurt hulka ja usku, et tabalukk seob südamed ühte. Ent remontimata sillad ei suudaks inimesi enam kaua kanda, iseäranis suuri pulmaseltskondi, kes kipuvad üheskoos rippsillal hüppama.
Pargi rekonstrueerimist rahastab Euroopa Liit regionaalarengu fondist ning see läheb maksma 188 000 eurot. Juba on valminud taastamistööde projekt, olemas on ehitusluba ja välja on kuulutatud ehitushange.
Ühtlasi tuleb kaaluda, kuidas teavitada pargi külastajaid. Kuna pealinna läheduses asuvad RMK teabepunktid nii loomaaias kui ka Viimsis, on veel ühe teabepunkti otstarbekus kaheldav ning võimalik, et piirdutakse vaid teabenurga sisustamisega. Kõne all on olnud ka võimalus paigaldada kaardiautomaat, kust saab osta pargi infokaardi.
Ilmselt korraldatakse lähitulevikus ümber ka parkimine. Keila vald kavatseb pargi lähedusse maanteeserva rajada suure parkla, misjärel praegusest tasulisest parklast saab tasuta parkla suurte busside jaoks.
Turismihooajal hooldatakse parki iga päev: koristatakse prügi, niidetakse, pügatakse hekke, tehakse pisiremonttöid, avatakse vaateid jms. Kui hooaeg on lõppenud, käib hooldaja pargis ja teeb vajalikke töid kolm korda nädalas.
Mõnusa looduses liikumise kohana sobib Keila-Joa park ürituste korraldamiseks, ka RMK enda jaoks. Suvine perepäev, kuhu registreerus ligikaudu 2500 inimest, näitas, et pargi pinnas talus niisugust koormust hästi ning mingeid olulisi ega püsivaid kahjustusi ei tekkinud. Regulaarselt ei saa nii ulatuslikke üritusi pargis siiski korraldada.
Kõik, kes tahavad pargis korraldada üle 50 osalejaga üritusi, peavad sellest teada andma keskkonnaametile ja RMK-le. See on vajalik pargi korrashoiu seisukohast.
Kindlasti on Keila-Joa park tänuväärt õuesõppe koht, kuhu õpetajad võiksid klassidega tulla taimi või ka lindude laulu õppima.
Keila-Joa on kaunis romantiline park, kus saab mõnusasti aega veeta, loodust tundma õppida või kas või pühapäevasörki teha.


Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet