Eesti Looduse fotovõistlus
1/2012



artiklid
Ühistegevus Läänemaa moodi

Läänemaa metsaühistu ja Kullamaa-Loodna metsaühistu mitmed tegemised väärivad laiemat tutvustamist. Mõlema ühistu eestvedajaks on erametsaliidu Läänemaa tugiisik Sven Köster.

Leebe olekuga tugiisik

Läänemaal on tänane veebruarikuine ilm vaikne ja pakaseline. Külma oli hommikul 24 kraadi. Risti vallamajas, Sven Kösteri soojas kontoris, otsustame esmalt n-ö. tubase töö ära teha ja seejärel metsa sõita.

Tuleb välja, et maaülikoolis metsatööstust ja maamajanduse ökonoomikat tudeeriv Sven Köster on mees, kes suudab korraga olla nii Kullamaa-Loodna metsaühistu juhatuse esimees ja kontaktisik, Läänemaa metsaühistu esimees, metsa hoiu-laenuühistu juhatuse esimees ja erametsaliidu tugiisik. Viie lapse isale, kelledest kolm vanemat juba Risti põhikoolis käivad, on usaldatud ka kooli hoolekogu juhtimine.
Tugiisiku ülesandeks on erametsanduse esindamine igasugustel konverentsidel, õppepäevadel, osalemine seadusandlusega seotud töörühmades, vajaliku info jagamine nii meedia esindajatele kui ühistu liikmetele, õppepäevade organiseerimine, rühmanõustamised, metsaühistute ja konsulentide töö korraldamine, projektide esitamine, erinevate toetuste ja taotluste vormistamine jne.
Tagasihoidlikult naeratades nimetab ta end üheks haruldaseks isikuks vabariigis, kes juhib kahte metsaühistut korraga – Kullamaa-Loodnaga on ta seotud aastast 2004 (ühistu moodustati 1999) ja Läänemaa metsaühistut, mis asutati 2010, selle algusajast. Läänema erametsade pindalast kuulub metsaühistute liikmetele umbes 20%.

Läänemaa metsaühistu
See ühistu on Eestis ainulaadne kooslus, kus ülekaalus rootslastest-soomlastest liikmed (121-st vaid 41 eestlast). Põhjus peitub muidugi ajaloos. Rannarootslastele tagastatud metsamaad Läänemaal, eelkõige Noarootsi ja Ridala vallas ning Vormsi saarel, vajavad majandamist. Nende meelest tuleb seda teha ainult ühistegevuse kaudu. Välismaalastest metsaomanikel ei tule pähegi arutleda pikemalt ühistegevuse vajalikkuse ümber. Nad teavad täpselt, milleks seda vaja on ja mis on selle eelis. Et aga kergem oleks omavahel suhelda, on lisaks Läänemaa metsaühistule loodud veel oma ühistu Rootsis, kelle ülesandeks on Eestis toimuva juhtimine. „Tulevad omavahel kokku, teevad nõupidamisi ja delegeerivad siia tegevussuunad,” kirjeldab asja Köster. „Eelkõige huvitab rootslasi-soomlasi puidu ühismüük, mis algab mõistagi parima hinnapakkumise otsimisest, raiete organiseerimisest, vajalike lepingute sõlmimisest ja muust eeltööst.”
Läänemaa metsaühistul on õnnestunud palgata igati tasemel tegevjuht. Mikk Link kaitses pärast maaülikooli metsandusosakonna lõpetamist Rootsis magistrikraadi. Ta oskab väga hästi inglise keelt ja saab aru ka piisavalt palju rootsi keelest. Lepingud tuleb ju teha kõik kahes keeles, samamoodi kakskeelsed on ühiskoosolekud. Kogu igapäevane info ja suhtlus, mis internetiportaalides üleval, peab nende jaoks samuti arusaadav olema.
Üldkoosolek on tavaliselt juulis. Vormsi saarel toimuvale Püha Olavi päevadele tulevad paljud rannarootslased. Siis on muude ürituste vahel võimalik ka ühistu asjade arutamiseks vajalik kvoorum kokku saada.
Numbrilised näidud räägivad sellest, et Läänemaa metsaühistus on ülekaalus eraisikutest metsaomanikud. Juriidilisi on vaid kaks. Suurimad maaomanikud on eestlastele kuuluv OÜ Revoleks (490 ha) ja Eestis elav rootslane, puitmööblit, saunatarvikuid jms. tootva ettevõtte Vävars OÜ omanik Bo Stenholm (396 ha). Eraisikute valdused jäävad kahe ja 67 ha vahele. Kokku on ühistu liikmete käes 3221 ha.

Kullamaa-Loodna metsaühistu on oma 47 liikmega
Läänemaa metsaühistust kordi väiksem. Seevastu oma tegevuse poolest pea samal suurel maa-alal, 3463 hektaril, aga tunduvalt silmapaistvam.
Metsaühistu loodi üle kümne aasta tagasi Kullamaa ja Loodna valla piiridesse. Kui aga viimane liideti Märjamaa vallaga, otsustati nimekuju siiski mitte muuta. „Leppisime Taavi Ehrpaisiga kokku, et meie jääme edasi endise Loodna valla maadele ehk siis Koluverest Märjamaa poole minnes Sipa sillani,” räägib Sven Köster. „Teisel pool Kasari jõge tuleb tema Vardi erametsaseltsiga vastu.”
Eestlane ei ole nii varmas ühistegevuses osalema kui näiteks rootslased. Metsaomanikud leiavad, et ühest n-ö. kolhoosikorrast vabanedes kohe järgmisega liitumine toob kaasa üleliigseid kohustusi ja vähendab isetegemise rõõme.
„Kui kohustustest rääkida, siis ainuüksi liikmemaks on Kullamaa-Loodna metsaühistul tõepoolest kõrgeim vabariigis – üks euro hektari kohta,” märgib Köster. „Suurim maaomanik loovutab ühistu heaks aastas 890 eurot. See ei ole just eriti väike summa. Aga tema saab toetusi ka kõige rohkem.”
Ühistu liikmete vahel vahet ei tehta, olgu ta siis juriidiline või füüsiline isik või olgu tal metsamaad pool hektarit või ligi tuhat. Metsaomaniku enda aktiivsusest sõltub, kui palju ta vajalikku teavet vastu võtta tahab või toetusi küsida julgeb.
Oma metsast hoolivale omanikule on ühistusse kuulumine tegelikult kasulik. Mitte ainult toetuste pärast, vaid abi ja nõu saab õppepäevadel näiteks raamatupidamise ja maksustamise küsimustes, pidevalt aidatakse kursis olla järjest muutuva seadusandlusega, tutvustatakse uuemat tehnikat jmt. Silmaringi laiendavad väljasõidud kolleegide-metsaomanike juurde nii naabermaakondadesse kui ka Soome ja Rootsi.

Praktiline metsatöö
Ristist välja sõites saame teada, et vallas elab ligi 900 inimest, neist 600 Risti alevikus ja 200 Piirsalu külas. Ülejäänud Jaakna, Kuijõe ja Rõuma külades. Päris metsa on oma kodu rajanud imevähe peresid. Suviti aga, kui linnainimesed maaõhust kosutust otsivad, on pea kõik majapidamised elustunud.
Risti valda jäävat metsa võib Läänemaa piires heaks majandusmetsaks pidada. Mida Haapsalu poole, seda märjemaks maa läheb ja seda enam lehtpuud sisse tuleb.
Hiiealuse raie Kuijõel on hea näide sealsest tulundusmetsast. Materjal on osaliselt juba välja veetud ja ootab virnades metsaveoautot. Ka oksad tuuakse langi äärde hunnikusse, millest tehtud hake viiakse Väosse.
Ühtki meest ega traktorit me aga ei näe. Töös on vaikus seepärast, et käreda külmaga ei pea ka kõige tugevamad masinad alati vastu ja vajavad vahetevahel remontimist. Kullamaale põiget tehes meenutab Sven Köster hiljutist kultuurisündmust. Nimelt tulid soomlased Sofi Oksaneni raamatu „Puhastus” 2012filmivõtetele Koluvere lossi juurde. Massistseenidesse kutsuti kohalikud elanikud. „Kaks päeva olime seal. Hommikul varakult grimeeriti meid ära ja anti riided selga. Võte pidi kohe-kohe algama. Tegelikult surisesid kaamerad meie jaoks alles õhtul,” pajatas ta muigelsui. „Tore oli. Aga ega need filmimehed ikka päris normaalsed ei ole…”
Endise Kullamaa metskonna garaaž-töökoja juures saame kokku Kullamaa-Loodna metsaühistu suurima metsaomaniku Einar Pärnpuuga. Muuseas, härra Pärnpuu on Kullamaa volikogu esimees. 2010. aastal tunnustati tema teraviljakasvatuse ja metsavarumisega tegelevat Reinu-Einari osaühingut Läänemaa „Piirkonna edendaja” tiitliga. Erametsaliidu parima talumetsamajandaja nimetuse pälvis ta 2008. aastal. Muheda olekuga päris metsamees, nagu ta end ise nimetab, otsib töökojast üles pinnasesõbraliku väljaveotraktori Terri juhi Enn Kase. Ühistu liikmele Taavi Reesarele kuuluv Terri on just märjematel maadel tänuväärne tööriist, mis ei kahjusta metsa ja sobib väga hästi ka väiksematele pindaladele.

Soliidne masinapark
Kullamaa-Loodna metsaühistul on üsnagi soliidne masinapark. Traktoreid kümme (suuremad on Belarussid ja väiksemad „hiinlased”), väljaveokärusid seitse. Lisaks veel mitmesuguseid väiksemaid riistu: võsaniidukeid neli, nõlvaniidukeid üks, mootor- ja võsasaage 59, maapinna ettevalmistusseadmeid kaks jne.
„Kui esimese taotluse järel tegime 18 hektarit hooldusraiet, siis kolmanda ajal juba 74,” annab Köster eelmise aasta aruandele tuginedes ülevaate. „Hooldusraiet on kokku tehtud 138 hektaril, laasimisi neljal. Mõlemad on tõusvas trendis. Kui neist töödest ja ulukiaedadest raha üle jääb, saab mõelda veel masinapargi suurendamise peale. Tegelikult oleme tehnikaga päris hästi varustatud, muret sellega pole.”
Suuremad masinad on jagatud vastutava hoiulepingu alusel ühistu liikmete vahele laiali. Leping tähendab seda, et ühiskasutuses olevat seadet, näiteks traktorit, juhib-hooldab ainult üks inimene, kes osutab vajadusel teistele teenust. Ühistu liikmete jaoks on teenused turuhinnaga võrreldes kuni 10–20% odavamad. Kui oma inimeste tellimused on rahuldatud, siis tehakse tööd teistele soovijatele.
Et ka tegelikult see nii on, sain kinnitust pealtkuuldud kahekõnest.
„Mul oleks metsaveotraktorit pooleks tunniks vaja,” kuulen telefonist vanema mehe küsivat häält. „Mille jaoks?” pärib Pärnpuu. „Oma talu lähedalt tee äärest tahaks materjali ära tuua,” kostab vastuseks. „Järgmise nädala algul teeme ära.”
Minule selgituseks lisab ta juurde, et küsija ei ole küll veel ühistu liige, aga kohalikud ju teavad, kelle käest ja millistel tingimustel traktorit saab. Ja mine tea, võibolla suureneb lähitulevikus ka liikmete arv.

Ubasalu metsades
Mõne kilomeetri kaugusele sõidame juba kahe autoga, mina Einar Pärnpuu ja piltnik Jüri Pere Sven Kösteriga. Pildile vaja jäädvustada tegelik töötegemine. Seni kuni Jüri õiged kaadrid aparaati salvestab, istume soojas autos ja arutleme Eesti metsanduse üle.
Einar Pärnpuule teeb muret riigi metsaoksjoni kord. Suurt raha kulutanud ostjad tulevad Eesti eri paigust Läänemaale ja neil pole sooja ega külma sellest, mis pärast raiet maha jääb. Tavapärane pilt on selline, et metsa minnakse suvalisel ajal, ka siis, kui maapind on märg ja pehme ning seetõttu lõhutakse lisaks metsamaale ümberkaudseid (valla)teid. Töö tehakse suurte masinatega nii kiirelt, et seaduse esindajate kohale jõudes valitseb langil vaikus. Praktika näitab, et lagastajate otsimine on tulutu ja lõppkokkuvõttes on kaotajaks just riik (kohalik omavalitsus), kes oma vahenditest on sunnitud teed taastama. Ilma oksjonita laekus küll riigikassasse pisut vähem raha, aga tegijaiks olid enamasti kohalikud mehed-firmad, kes tundsid olusid ja hoidsid oma maad korras. Seega jäid siis ära hilisemad suured mõttetud kulutused.
„Siinsed märjad metsamaad ei soosi suuri masinaid. Kaheksakümmend protsenti ühistu liikmete raietest tehakse käsitsi, vaid kakskümmend harvesteriga,” räägib Einar Pärnpuu. „Meil on oma raiebrigaad kolme-nelja mehega. Nemad ka istutavad, teevad ulukiaedu ja muid vajalikke metsatöid.”
Ubasalu külas on mitu tõsisemat sorti raiet käimas. Suuremas on jõutud kahele poole teed juba sajakonna meetri ulatuses materjali- ja oksavirnad vedada.
Pärnpuu enda maa on naabriks. Aastaid tagasi, kui raha nappis, võttis temagi seda metsast. Nüüd mõtleb enne mitu korda läbi, kas saega puid langetama minna või mitte. „Aga raiuma peab, ega majandamata metsast tulu saa,” on ta veendunud. „Olen öelnud neile, kes kurdavad siinsete kehvade metsade üle, et võtke see maha, istutage lepp peale ja kahekümne viie aasta pärast saate juba küttepuud müüa. Osad on minu mõttest kinni haaranud ja tänavad mind, sest asi toimib.”

ULUKIAIAD KAITSEVAD KULTUURE
Märkamatult oleme jõudnud Kullamaa- Loodna metsaühistu enimkülastatava objekti juurde. Ubasalus asuv ulukiaed on nagu kohalik kultuuriobjekt. Tõsi, vaatamisväärsust käivad uurimas valdavalt metsamehed.
„Ulukiaedade osas oleme vabariigis number üks,” on Sven Köster kindel. „Esimese tegime 2007. aastal. Kogemusi oleme kogunud viis aastat. Nüüd teame, millised on aedade nõrgad küljed, mida saab ja peab paremini tegema, milliseid võtteid ei tohi mingil juhul kasutada. Peagi saame juba võrrelda, kui palju taimi on aias sees alles ja kui palju väljas. Ehk siis seda, kui suurt kahju loomad tegelikult teevad.”
Igal asjal on õpiaeg. Nii on praktiliste kogemuste abil selgeks saanud, et loomade jooksurajale aeda ette ehitada pole mõtet, sest suure tõenäosusega tuleb võrgule lihtsalt auk sisse. Eelmiste talvede suur lumi ajas oma raskusega mitmel pool aiad pikali. Tuleb mõelda, mida selle kaitseks ette võtta. Jahimehed on hädas, et ei pääse enam igal pool vabalt liikuma. Ka see probleem ootab lahendamist.
Aedade korduvkasutamiseni ehk ringitõstmiseni pole veel jõutud, kuid juba praegu on teada, et võrgu kinnitamisvõtteid tuleb täiustada ja nuputamist vajab seegi, kuidas võimalikult väikeste kahjudega teisaldamine toimuda saaks. Viie aasta jooksul on ligi 11 kilomeetrit võrku kultuuride ümber veetud ja umbes 650 ha noort metsa loomade eest kaitstud. Eeldasime, et näidisaias sirgub kitsede- põtrade lemmiktoit mänd või kuusk, kuid silm haarab hoopis kahe-kolme meetri kõrgust kasekultuuri. Nii Köster kui Pärnpuu on veendunud, et umbes kümme aastat vajab kaitset ka kask, seda just põtrade eest, kellele meeldib noorte puude latvu murda-süüa. Aedade vajalikkust tõestab ilmekalt kilomeeter eemal asuv männikultuur 2012 ehk kitsede söögiplats, kus puukesed veerand sajandi jooksul meetrist kõrgemaks ei kasvagi. Kaks karmi talve on kitsede arvukust tunduvalt vähendanud, seega ka säästnud metsakultuure. Kuid ainult looduslikule reguleerimisele lootma jääda ei saa. Jahindus peaks meilgi mingil ajal sinnamaani jõudma, et loomade arvukus oleks mõistlikult piiratud ja et metsaomanik saaks rahulikult uut metsa kasvatada.

Ühistu oma pank
Metsaomanikke peetakse rikasteks inimesteks. Tegelikult on kõik suhteline. Puidu müügist võib keskmine omanik korra-paar suurema summa raha saada, kuid olulise osa sellest viib ta metsa tagasi. Juba ainuüksi tehnika soetamiseks kulutatavad rahanumbrid on valdavalt kolme-neljakohalised.
Kuue aasta jooksul on peamiselt Kullamaa-Loodna metsaühistu, vähem Läänemaa metsaühistu liikmed saanud Euroopa Liidu toetusi ligi 250 000 ja siseriiklikke umbes 100 000 eurot. Toetuse saamise eelduseks on aga see, et oma vahenditega tuleb esmalt kogu töö enne ära teha või vajalik masin oma rahadega õuele tuua. Alles mõne aja pärast, kui kõik läheb hästi, dokumendid õigesti vormistatud ja ülevaatajad tehtuga rahul, on lootust pool kulutatud rahast tagasi saada.
Vaid vähestel on vajalik raha endal olemas. Suurem osa võtaks pangalaenu. Kui Rootsis peetakse korralikuks metsaomanikuks neid, kel maad 50 ha, siis meil loetakse väikeomanikeks neid, kel metsa alates 400 ha. Seega ei mahu enamik Eesti metsaomanikke laenusaajate nimekirja. Keegi aga ei ole tahtnud vastata küsimusele, miks sellist vahet tehakse.
Siinkohal meenub ütlus, et kui uksest ei saa, siis tuleb minna aknast ehk kui Eestis tegutsevad kommertspangad väikemetsaomanikke jutule võtta ei taha, tuleb leida oma tee. Nii asutatigi kõrge riigiametniku kiuste, kellelt abi küsimas käidi ja kellele punapõsksete maameeste pangamõte samuti meelt mööda ei olnud, 18. detsembril 2008. aastal metsa hoiu-laenuühistu. Tänaseks on selles juba 52 liiget.
„Alguses oli lootust maaelu edendamise sihtasutusest krediiti saada, kuid kui meie nende ukse taha jõudsime, olid rahad juba otsas,” meenutab algusaega Sven Köster. „Käisin neljas-viies pangas sooviga ühistule algkapitali saada. Viisakalt keelduti ja anti mõista, et konkurents ei ole soovitav. Lõpuks nõustus Swedbank meid oma tiiva alla võtma. Tingimused on karmid, kuid vähemasti on meil nüüd võimalus inimesi aidata. Uude maaelu arengukavasse loodame sisse saada meetme, mis aitaks hoiu-laenuühistute kaudu ühistegevust ja maamajandust toetada.”
Kuigi intress on praegu suhteliselt kõrge (10%) ja laenusaamise tingimused ehk karmimadki kui kommertspangas, töötab hoiu-laenuühistu edukalt. Läbirääkimised käivad ameeriklastega, kellede abiga on soov liituda ühistuid hõlmava rahvusvahelise internetipangaga. Siis on ühistutel õigus suhelda otse Eesti Pangaga, mitte ajada asju läbi mõne kommertspanga. Samuti saaks krediiti pakkuda mõistlikuma intressiga ja hoiuste intressid oleksid tulumaksuvabad nagu kommertspankades praegu on.
Oma ringkäiguga olemegi jõudnud alguspunktile lähemale. Üdrumal näitavad mehed uhkusega küla puhkeplatsi, mille rajamisse andis oma väikese osa ka Kullamaa-Loodna metsaühistu.
Sven Kösteri mõtted liiguvad tulevikus. Risti-Virtsu maanteel, just seal, kust Ristile sisse keerame, on kena männimetsatukk ja sinna peaks kunagi tulema turismi- ja infokeskus Lääne Värav. Üle maantee viiks aga galeriisild Marimetsa rabasse, mis on teadaolevalt Eesti vanimaid rabakooslusi. Kas unistused teoks saavad, näitab aeg.



Merle Rips

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet