Eesti Looduse fotovõistlus
2/2003



artiklid
Eestis on palju sertifitseeritud metsa, kuid vähe sertifitseeritud puitu

Sertifitseerimise kandev idee on metsade säästev majandamine. Ostes sertifitseeritud kaupa, teab tarbija, et selle tootmisel on kinni peetud teatud reeglitest. Eestis on küll ohtralt sertifitseeritud metsa, kuid ainult väike osa sellest varutakse ja töödeldakse viisil, mis vastab FSC nõuetele. Artiklis arutletakse sertifitseerimise olemuse ja rakendatavuse üle Eestis.

SERTIFIKAAT PEAB OLEMA TUNNUSTATUD, SOODSA HINNAGA, LIHTSALT RAKENDATAV Metsade sertifitseerimise kandev idee on metsade säästev majandamine. Säästva majandamise kriteeriumid on FSC ja PEFC puhul üsna sarnased, ometi ei ole veel jõutud vastastikuse tunnustamiseni ja tundub, et lähenemine võtab veel aega.
Sertifitseerimise olemus tarbija jaoks on üsna lihtne: ostes sertifitseeritud kaupa võib tarbija olla kindel, et kauba tootmisel on kinni peetud teatud reeglitest. Kuna tarbija on kuningas, siis ta võib alati vabalt otsustada, kas ühe või teise sertifikaadiga kaup on tema jaoks piisavalt atraktiivne või ei. Reatarbija eelistuste kujunemisel võib määravaks saada kasutatava logo kujundus, kusjuures tarbija ei pruugi teada, mis on tegelikult ühe või teise tähekombinatsiooni taga. Suurostjatel on ülevaade eri sertifikaatidest ja tegelikult otsustavad nemad, millist süsteemi kasutada ehk milline metsade majandamise viis on nende arvates säästlik. Siit ka kõige tähtsam nõue sertifikaadile: tarbijad peavad seda tunnustama. Ei ole mingit mõtet teha kulutusi ning raisata aega sellisele sertifikaadile, mida ei aktsepteerita. Tootjal, eriti Eesti-suurusel väikesel tootjal, on raske või lausa võimatu tarbijaga vaielda. Järgmine eelistus sertifikaadi valikul on seotud tema hinnaga. Sertifikaadi taotleja valib ilmselt sellise süsteemi, mille hinna ja kvaliteedi suhe on parim, lootes võimalikult väikese raha eest saada võimalikult suurema tunnustusega sertifikaadi. Kolmas eelistus sertifikaadi valikul on selle rakendamise lihtsus. Osaliselt on see seotud sertifitseerimise hinnaga, kuid alati ei pruugi keerulise ja lihtsa süsteemi hinna erinevus olla kuigi suur.

Alati ei kaasne sertifitseeritud toote müümisega parem hind. Senine praktika on näidanud, et mõned turud on nõus ostma ainult sertifikaadiga toodet. Järelikult: kui soovitakse oma kaupa turustada, peab sellel olema ka vastav sertifikaat. Meie ettevõtjate kogemuste põhjal võtab osa müügikette vastu ainult sertifikaadiga kaupa. Lohutuseks võib olla teadmine, et mõnedes kaubakettides ei nõuta ainult ühte kindlat sertifikaati, vaid lepitakse erinevate säästva metsanduse sertifikaatidega.

EESTIS KATKEB FSC AHEL ENAMASTI JUBA METSA SERVAL
2003. aasta alguses on Eesti metsade sertifitseerimise mõttes väga erilises olukorras. Meil on ligi miljon hektarit metsi, millel on FSC sertifikaat. Sellest sertifitseeritud metsast raiuti mullu üle 2,5 miljoni tm. Kuid ainult väike osa – alla 1000 tm – varuti ja töödeldi viisil, mis vastas FSC nõuetele ning jõudis 2002. aastal sellisele turule, kus valdab nõudlus FSC-sertifikaadiga toodete järele. Enamikul metsavarumisettevõtetel ei ole metsavaruja FSCsertifikaati ning seetõttu katkeb FSC ahel juba metsa servas. Suurim paradoks: Soome – meie peamisi paberipuutarbijaid –, kus on kasutusel PEFC-sertifikaat, käsitab FSC-sertifikaadiga metsast varutud puitu kui sertifitseerimata puitu.
Tööstuste peamine probleem sertifitseeritud puidust toodete valmistamisel seisneb selles, et sertifitseeritud puit ei tohi minna segamini sertifitseerimata puiduga. Kui puit tuleks valdavalt sertifitseeritud metsast, oleks lihtne kasutada tehnoloogiat, mis hoiaks eri päritolu puidu lahus. Kui sertifitseeritud puitu on aga vaevalt 20%, muutub eraldi sortimise ja ladestamise otstarbekus küsitavaks ja nii lähebki praegu sertifitseeritud metsast pärit puit turule valdavalt sertifitseerimata puiduna. Probleemi lahendus peitub sertifitseeritud metsade pindala suurendamises, see aga on seotud metsaomaniku tahtega.
Eestis on metsaomand suhteliselt väike, metsaomanik on turul üsna passiivne: tehinguid, mille käigus võiks sertifikaadist kasu olla, sõlmitakse väga harva. Sertifitseerimise mõte jõuab omanikuni siis, kui selle küllaltki kuluka protsessiga kaasneb peale keskkonnateadlikkuse ka materiaalne stiimul või kui protsess ei ole omanikule liiga koormav. Üks võimalus oleks metsade sertifitseerimine ühiselt ehk teisisõnu grupisertifitseerimine. Paraku pole metsaomanike ühistegevus kuigi laialdane ning selle hoogustumist lähitulevikus ei julge prognoosida.
Kokkuvõtvalt võib väita, et Eestis saavad ülekaalu need sertifitseerimissüsteemid, mis on vastuvõetavad ka väikemetsaomanikele ning mida turg aktsepteerib. Ühtlasi peab süsteemi rakendus olema võimalikult hõlpus: lihtne metsavarumismehhanism ning tarneahel.
Nii lihtne see ongi. Ometi on lahendamata probleeme palju ja seetõttu ei saa öelda, et FSC on parem kui PEFC või vastupidi



Andres Talijärv, Eesti Metsatööstuse Liidu tegevdirektor

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet