Eesti Looduse fotovõistlus
4/2003



artiklid
Harilik ebatsuuga on perspektiivikas puuliik

Harilik ebatsuuga on maailmas kasvava viie ebatsuugaliigi seas metsamajanduslikult kõige tähtsam. USA lääneosas on ta üks olulisemaid puuliike. Eestis ligi sajandi vältel proovitud ebatsuugat kasvatada. Artikkel annab ülevaate sellest huvitavast puuliigist ja tema kasvatamise võimalustest Eestis.

VARASEM NIMETUS OLI DOUGLASE KUUSK Euroopa metsanduse jaoks algas Põhja- Ameerika tähtsaima metsapuu avastamise lugu 1791. aastal. Siis käis shoti arst Arhibald Menzies koos inglasest laevakapteni Vancouveriga Põhja-Ameerika läänerannikul ekspeditsioonil ning kirjeldas esimest korda harilikku ebatsuugat. ebatsuugat. 1825. aastal kirjeldas seda puuliiki üksikasjalikult Willamette’i orus shoti maadeuurija ja botaanik David Douglas. Tema tõi ka 1827. aastal esimesed ebatsuugataimed Euroopasse.
Varasemas dendroloogiakirjanduses kandis harilik ebatsuuga eestikeelset nimetust d(o)uglaasia või Douglase kuusk. Nimetuse osis Douglas leidub tänapäevalgi paljudes euroopa keeltes, näiteks inglise keeles Douglas-fir, saksa keeles Douglasfichte, ka Douglasie, soome keeles Douglaskuusi.
Botaanikakirjandusse jõudis harilik ebatsuuga esimest korda 1838. aastal, kui inglane John Loudon kirjeldas liiki nimetuse all Douglase nulg (Abies douglasii). Alles 1867. aastal eraldati ebatsuugad omaette puude perekonnaks. 1895. aastal kirjeldas jaapani botaanik Homi Shirasawa Jaapanis kasvavat liiki jaapani ebatsuugat. Hiljem kirjeldati Ida- Aasiast veel kahte ebatsuuga liiki. Kokku on neid maailmas viis liiki.

Metsamajanduslikult pakub ebatsuugade perekonnast enim huvi harilik ebatsuuga. Liik on levinud laialdasel maa-alal Põhja-Ameerika lääneosas, ulatudes Briti Columbiast põhjas kuni Mehhikoni lõunas. Arizonas, San Francisco mäestikus leidub puid kuni 3400 meetri kõrgusel mägedes. Põhja-Ameerika lääneosa metsadest hõlmavad hariliku ebatsuuga metsad kuni 60%.
Varasemates dendroloogilistes käsitlustes on harilikul ebatsuugal eristatud kolme teisendit.
1. Roheline ehk rannikuebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. viridis) [Coast Douglas Fir]. See on kõige kiiremakasvulisem ja suuremõõtmelisem hariliku ebatsuuga teisend. Kasvab merelise kliimaga aladel Californias, Oregonis, Waschingtonis ja Briti Columbias. Okkad pikad (kuni 4 cm), sirged, valkjasrohelised, oksad rõhtsad, käbid suured, 7–10 cm pikad, kattesoomused ulatuvad seemnesoomuste tagant välja ja pole tagasikäändunud. On kõige külmakartlikum teisend ja meie kliimas tema kasvatamine ilmselt ei õnnestu.
2. Sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca) [Rocky Mountain Douglas Fir]. See on kõige aeglasekasvulisem ja külmakindlam teisend. Kasvab Põhja-Ameerika lääneosa sisemaal, tüüpilisena Kaljumäestiku lõunaosas. Okkad lühikesed, jäigad, kaetud tugeva vahakirmega, kinnituvad võrsetele radiaalselt ja võrse tipuosa suunas juhitud, sinakashallid, oksad ülespoole suunatud. Käbid väikesed, 4–7 cm pikad, kattesoomused pikalt seemnesoomuste tagant väljaulatuvad, käbist eemalehoi- duvad või tagasikäändunud.
3. Halli ebatsuugat (Pseudotsuga menziesii var. caesia) Ameerika dendroloogid ei tunnista, teisend on eraldatud vaid eurooplastel. Sellel teisendil ühinevad kahe eelneva omadused. Kasvab Kaljumäestiku põhjaosas, kuid enamasti madalamal mägedes. Käbid on suuruselt eelmiste teisendite vahepealsed ning kattesoomused pikad ja käbist eemalehoiduvad. Selle teisendi puud ongi meie oludes sobivaimad – hea kasvukiirusega ja külmakindlad.
Praeguses dendroloogilises kirjanduses on seda süsteemi lihtsustatud. Tavaliselt eristatakse vaid harilikku ebatsuugat ja selle sinihalli alamliiki.

KÕRGUSE MAAILMAREKORD 128 MEETRIT
Harilik ebatsuuga on üks maailma kõrgemakasvulisemaid puuliike. Ta jääb kasvult kindlalt alla vaid samuti Põhja- Ameerikas kasvavale ranniksekvoiale (Sequoia sempervirens). Tuntud dendroloog Allan Mitchell’i sulest pärineb teade, et ajaloo jooksul kõrgeim ebatsuuga oli 128 meetrit kõrge ja et see langetati 1895. aastal Vancouveri saarel. Minerali linna läheduses Washingtonis kasvas aga puu, mille tüve läbimõõt oli 15 jalga (4,57 meetrit) ning kõrgus 385 jalga (117,3 meetrit). Praegu kasvavad kõrgeimad ebatsuugad jäävad 100 meetri piirimaile. Ebatsuugapuistute tagavara võib ulatuda 2500 tihumeetrini hektaril. Vanuse poolest võivad ebatsuugad ületada tuhande aasta piiri. Vanima aastarõngaste järgi mõõdetud hariliku ebatsuuga iga on olnud 1375 aastat.
Harilik ebatsuuga hakkab jõudsamalt kasvama 5–10 aasta vanuselt: olenevalt kasvukohast võib siis aastakasv ulatuda 1–1,5 meetrini. Niisugune kasv vältab 30–40 aastat, seejärel kõrguskasv aeglustub. Puude tüve koor on kuni 20 aastani sile ning sisaldab rohkesti vaiku. Seejärel hakkab tüvedel jõudsasti arenema korp, mis võib vanadel puudel olla kuni 30 cm paksune. Selline korp on hea kaitse puudele nii mehhaaniliste vigastuste kui ka tulekahjude eest. Isegi suurtes metsapõlengutes säilivad paksukorbalised puud üsna hästi. Tihtipeale hävitab tuli aga ebatsuuga konkurentliigid, soodustades nõnda liigi levikut. Puuliik on vastupidav mitmesugustele putukkahjuritele ja seenhaigustele. Tema nõrk külg on juurestik, mille vigastused paranevad visalt.
Käbikandvus algab puudel üsna varakult, 15–20-aastaselt, ja kordub kahekolme aasta tagant. Seemned on kolmnurksed, umbes poole sentimeetri pikkused; kilejas lennutiib on paar korda seemnest pikem. Iseloomulik on täisteraliste seemnete väike osakaal, idanemisvõimelisi seemneid võib olla olenevalt aastast vaid 20–80%. Käbisid ja seemneid kahjustavad paljud putukkahjurid.
Hariliku ebatsuuga puit on väärtuslik ja omadustelt üsna männipuidu sarnane. Puidu ehituse omapära on see, et seal on nii horisontaalseid kui ka vertikaalseid vaigukäike. Erikaal on keskmiselt 0,55, puit on kergesti töödeldav ja ilusa tekstuuriga. Tüve südameosa puit on kiiresti kasvanud puudel punakas ja aeglaselt sirgunud puudel kollakas. Ameerikas hinnatakse kollaka tooniga puitu kenamaks. Puidu aastarõngad on selgelt väljajoonistuvad. USA-s on see puit saematerjalina väga kõrgelt hinnatud. Peale saematerjali kasutatakse puitu veel kaevandustes ja vesiehitustes ning talade, mööbli, vineeri valmistamiseks jne. Ebatsuugat kasvatatakse rohkesti ka jõulupuudeks. Vaid paberipuuna pole teda laialdaselt kasutatud.

EESTIS ON TEDA PROOVITUD KASVATADA LIGI SAJANDI JOOKSUL
Millal jõudis harilik ebatsuuga Eestisse, on raske täpselt öelda. Kuid 1880. aastast on teada, et Tallinna lähedal tehti hariliku ebatsuugaga kultiveerimiskatseid. Puukesed kahjuks hukkusid, sest istutusmaterjal oli varutud valest kasvukohast. Samuti on teada, et 1888. aastal hävitas pakane Hiiumaal kümne aasta vanused taimed. Järelikult alustati nende andmete põhjal hariliku ebatsuuga kasvatamise katseid Eestis 19. sajandi lõpupoolel.
Sangaste krahv Friedrich Berg sai esimesed hariliku ebatsuuga seemnepartiid 1909. ja 1910. aastal. Mõni aasta hiljem, 1916. aastal, istutati kolme- neljaaastaste seemikutega esimene katsekultuur Luuale. Umbes samal ajal hakati ebatsuugat kultiveerima ka mujal Eestis. Seega võime öelda, et meie vanimad ebatsuugakultuurid on ligi ükeksakümneaastased. USA-s arvatakse teatud aladel olevat ebatsuuga raievanus vaid 50 aastat. Seega võib meie vanimaid ebatsuugakultuure pidada raieküpseteks. Esimesi ebatsuugapuistuid ongi raiutud, näiteks praeguses Anija metskonnas (endine Kuusalu metskond). Alles jäänud kändude diameetrid ulatusid seal kuni 75 sentimeetrini. Niisiis oli tegemist võimsate puudega.
Harilik ebatsuuga on üsna nõudlik kasvutingimuste suhtes. Helmut Taimre, ühe meie teenekaima ebatsuugade uurija arvates on sobivad kasvukohad parasniisked sügavapõhjalised saviliiv- ja liivsavimullad. Parimaid tulemusi ebatsuugapuistute kasvatamisel võib siiski oodata healt kuuse kasvumaalt – jänesekapsa kasvukohatüübist. Seal kasvab ebatsuuga jõudsalt. Talle ei meeldi eriti kõrge põhjavesi, sel juhul on moodustuv juurestik pindmine ja puud saavad tormidega kergesti kahjustada. Kuivadel kasvukohtadel kasvatab ebatsuuga aga tugeva peajuure.
Noorena on harilik ebatsuuga meie oludes üsna külmakartlik. Esmajoones külmuvad lumest välja ulatuvate okste okkad ja pungad. Taimede regeneratsioonivõime on aga hea ja puukesed taastuvad üsna hästi. Kui kahjustada saab ladvapung, võib esineda mitmeladvalisust. Tipuvõrse kahjustuse korral võtab tavaliselt peavõrse funktsiooni üle mõni külgvõrsetest.
Valgusnõudluselt on see puu meie kodumaise kuuse ja männi vahepealne. Kuid neil on omapära: noored ebatsuugataimed võivad kasvada ka täisvalguses, mida meie kuusk tavaliselt hästi ei talu. Samas tuleb silmas pidada, et ebatsuugapuistu tuleb kasvuajal hoida hooldusraietega üsna madala täiusega. Siis laasuvad puud normaalselt, tormikahjustusi on vähem ja puude juurdekasv on optimaalne. Kui jätame hooldusraied õigel ajal tegemata, jääb osa puid kasvus kängu ja allub sageli lumeja tormikahjustustele. Noorendike eas tuleb jälgida, et kiirekasvulised lehtpuud ei hakkaks ebatsuugataimi pealt varjama. Pealtvarju puud ei talu, ent on leplikud külgvarju suhtes. Seepärast pole mõtet rajada liiga tihedaid ebatsuugakultuure, piisab 1500–2000 taimest hektaril. Paremaid tulemusi on meil andnud puhtkultuurid. Üsna hästi sobib ebatsuuga kokku kuuse ja Helmut Taimre andmetel ka lehisega. Ilmselt eelistab harilik ebatsuuga kasvada koos okaspuude, mitte lehtpuudega.
Senistest kogemustest lähtudes võib tõdeda, et kodumaiste okaspuuliikidega suudab harilik ebatsuuga võistelda viljakamates kasvukohatüüpides. Viletsamates kasvukohtades, mis sobivad männile, jääb ta kasvult kiduraks või hävib sootuks. Eestis kasvab 70–80. aastasi kenasid ebatsuugapuistuid mitmel pool: Uhtnas, Antslas, Aakres, Väätsal, Luual, Kuusalus jm. Ka on viimastel aastakümnetel Eesti eri paigus rajatud uusi ebatsuuga metsakultuure. Kasutatud istutusmaterjal on kasvatatud kohalikelt puudelt kogutud seemnest, mis annab alust loota, et need puistud on juba paremini kohanenud meie oludega. Iseloomustamaks hariliku ebatsuuga kasvatamise perspektiivikust Eestis, sobib tsiteerida EPMÜ metsakasvatuse õppejõudu Eino Laasi: harilik ebatsuuga on puuliik, mis annab männipuitu kuuse kasvumaal.
Omalt poolt lisaksin vaid, et seda puuliiki saab meil majandada raievanuses 60–70 aastat. Erametsaomanikud võiksid proovida rajada ebatsuugakultuure mahajäetud põllumaadele. Kuigi sel alal pole meil kogemusi, peaks asi usutavasti õnnestuma.

VÕIB SAADA TULEVIKUS EESTI KÕRGEIMAKS PUUKS
Möödunud lihavõttepühad tõid minu kui ebatsuugade uurija jaoks meeldivaid üllatusi. Nimelt sõitsime abikaasaga ringi Lääne-Virumaal. Ubjalt Aresi poole sõites märkasin juba eemalt maanteest põhja pool ruudukujulise planeeringuga haljasala. Üle teiste puude kõrgusid seal hariliku ebatsuuga ladvad. Kokku leidsin 38 ebatsuugat. Nende tüvede jämedus oli tähelepanuväärne: kolmeteistkümne puu läbimõõt oli 60 cm ja rohkem. Jämedaimal puul ulatus see isegi 79 sentimeetrini. See puu näis silma järgi hinnates olevat üks kõrgemaid. Kõrgusmõõtjaga mõõtes sain puu kõrguseks 32,4 meetrit. Ei saa välistada, et samal haljastul võib leiduda veel kõrgemaid puid. Ebatsuugade üldine seisund on rahuldav, kui mitte arvestada asjaolu, et nende tüvedesse on eri aegadel taotud polte, naelu, jämedat traati ja muid raudesemeid. Samuti on keegi kasutanud puuderidu okastraadi kinnitamiseks. Puud kandsid rikkalikult käbisid, kuid looduslikku järelkasvu ma ei märganud.
Vesteldes kohalike elanikega, sain teada, et maja koos pargiga oli 80 aasta eest kuulunud Ubja põlevkivikaevanduse direktorile. Puud on istutatud sel ajal. Kindlasti vääriks see puuderühm edaspidi hoolt ja kaitset. Samal päeval tegin teisegi huvitava avastuse: Uhtna lähedal õnnestus mõõta ebatsuuga, mille latv kiikus koguni 41,3 meetri kõrgusel. See ulatub ebatsuuga rekordkõrguste lähedale Eestis.
Teadaolev kõrgeim ebatsuuga kasvab Sangaste parkmetsas. Selle, ilmselt krahv Bergi istutatud ja kasvatatud puu kõrgus oli möödunud sügisel elektroonilise teodoliidiga mõõdetult 42,1 meetrit (Hendrik Relve andmed 2003. aastast). Kuivõrd ebatsuuga säilitab päris hea kasvuhoo kuni kahesaja eluaastani, sirguvad kõrgeimad ebatsuugad tulevikus veelgi. Ehk ületab mõni neist ükskord isegi nüüdse Eesti kõrgeima puuliigi, hariliku kuuse kõrguse. Praegu kasvab Eesti kõrgeim puu Järvseljal. See on 43,8 meetri pikkune kuusk. Vahe kõrgeima ebatsuugaga on niisiis alla kahe meetri.



Urmas Roht, dendroloog

Loe kommentaare (3)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet