Eesti Looduse fotovõistlus
1/2004



artiklid
Halli lepa paremad ajad on ees

Eesti kõige kiirekasvulisem puuliik on hall lepp. Ehkki hall-lepikud on meie metsades levikult neljandal koha, on neid seni
kasutatud vähem, kui võiks. Artiklis tutvustatakse halli lepa kasvatamist ja kasutamist.

EESTI KÕIGE KIIREKASVULISEM PUULIIK
Lepa perekonda kuulub eri autorite andmeil 30–35 liiki. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: sanglepp ehk must lepp (Alnus glutinosa) ja hall lepp ehk valge lepp (Alnus incana). Hall lepp on laia areaaliga liik: ta on levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasias, Lääne-Siberis ja Kaukaasias.

Järvselja õppe- ja katsemetskonnas, naadi kasvukohatüübis kasvava puu kõrguseks on mõõdetud isegi 28 meetrit. Koor on hall, sile, vanemas eas korpa ei moodustu. Tõenäoliselt just koore halli värvuse järgi on puu saanud ka oma nime. Ta on keskmise varjutaluvusega (talub paremini varju kui arukask, haab ja sanglepp). Kasvukohana eelistab ennekõike viljakamaid liivsavi- ja saviliivmuldi (valdav osa erametsade halllepikutest on levinud naadi ja angervaksa kasvukohatüübis), kuid võib kasvada ka ebasoodsamates oludes, sh. isegi turvasmuldadel. Paljuneb seemnetest, aga ka vegetatiivselt, nii juure- kui ka kännuvõsudest. Seemnetest uuenemisel on eelduseks vähene rohurinde konkurents ja soodsad idanemistingimused. Kohtades, kus maapinda on mineraliseeritud, võib pärast rikkalikku seemneaastat leida ohtralt seemnetekkelisi puid. Teatud oludes võib hall lepp uueneda seemnetekkeliselt isegi tiheda rohukamaraga heinamaadel ja vastu pidada tugevale konkurentsile rohttaimedega.
Kodumaistest puuliikidest on hall lepp kõige kiirekasvulisem; hall-lepikute keskmine aastane tüvepuidu juurdekasv erametsades ulatub Eesti Metsakorralduskeskuse andmetel 7,3 tihumeetrini hektaril (aastaraamat “Mets 2001”).
Noortes puistutes võib see olla aga tunduvalt suurem. Endisel põllumaal kasvava kaheksa-aastase hall-lepiku aastaseks jooksvaks tüveproduktsiooniks on Eestis hinnatud 8,2 tonni hektaril (kuivainet). Võttes aluseks halli lepa tüvepuidu baastiheduse (390 kg m-3; Hakkila, 1989), on see ümberarvutatult 21 tihumeetrit hektaril. Looduslikus kuueaastases naadi hall-lepikus hinnati jooksvaks juurdekasvuks koguni 33,5 tihumeetrit hektaril (Tullus et al., 1998). Biomassi jooksev juurdekasv on hallil lepal maksimaalne noores eas, tõenäoliselt vahemikus 5–10 (12) aastat, seejärel hakkab vähenema. Kahekümneja neljakümneaastastes lepikutes oli tüvepuidu jooksev juurdekasv vastavalt 15,6 (Keedus; Uri, 1997 ) ja 12,5 tihumeetrit hektaril (Lõhmus et al., 1996). Kiirekasvuline hall lepp on ühtlasi lühiealine, saades harva vanemaks kui 50–70 aastat. Kuigi ametlik halli lepa raievanus on 30 aastat, saavutavad halllepikud viljakatel kasvukohtadel mahulise küpsuse juba 15–20-aastaselt.
Meie kliimatingimustes on hall lepp täiesti külmakindel, teda ei kahjusta kevadised hiliskülmad ning ka ulukikahjustusi tuleb ette harva. Haigustest on aktuaalseks muutunud lepa leherooste (Melampsoridium hiratsukarium), mis on viimastel aastatel põhjustanud Eestis ulatuslikke epideemiaid (Hanso, 2001). Vanemates puistutes on probleemiks tüvemädanikud, mille sagedasim tekitaja on ebatuletael (Phellinus igniarius).

LEPPADE ISEÄRASUS ON VÕIME SIDUDA LÄMMASTIKKU

Kõikidele lepa perekonna liikidele on iseloomulik sümbioos kiirikbakteriga Frankia. Seetõttu on nad võimelised omastama atmosfäärset lämmastikku ja parandavad niimoodi mullaviljakust. Üks ilmekamaid ja kuulsamaid näiteid selle kohta on Luidja lepik Hiiumaal. Lämmastiku sidumine on keeruline biokeemiline protsess, mis toimub ensüümi nitrogenaas osalusel. Õhulämmastikku seotakse lepa juuremügarates ehk noodulites.
Aastane seotud õhulämmastiku kogus võib olla väga varieeruv, olenedes kasvukohast, puude vanusest, puistu tihedusest jne. Sidumise intensiivsus väheneb vanemates puistutes ja siis, kui mulla lämmastikusisaldus suureneb. Seega katab viljakal kasvukohal suurema osa leppade aastasest lämmastikuvajadusest mullas leiduv mineraalne lämmastik, selle vajaku korral aga hangitakse puudujääv osa õhust. Selline iseregulatsioon on tähtis, sest lämmastiku sidumise protsess on energeetiliselt kulukas: ühe grammi lämmastiku tarbeks kulub 18,8 grammi glükoosi (Bormann; Gordon, 1984). Erialakirjandusest võib leida leppade lämmastikusidumisvõime kohta erisuguseid andmeid, alates kahest kilogrammist kuni 300 kilogrammini hektaril (Tarrand; Trappe, 1971). Eestis on aastas seotud lämmastiku hulk kahekümne- ja neljakümneaastastes kaldaäärsetes halllepikutes vastavalt 185 ja 28 kilogrammi hektaril (Lõhmus et al., 2002) ning noores põllumaa hall-lepikus ligikaudu 60 kilogrammi hektaril (Uri et al., 2003). Mulda jõuab lämmastik peamiselt lehevarise kaudu, mis on tavaliselt väga lämmastikurikas. Kui enamik heitlehiseid puid käivad oma lämmastikuvarudega üsna säästlikult ümber, siis lepad priiskavad. Sügisel, vahetult enne lehtede varisemist toimub puudes retranslokatsioon, st. toitained (sh. lämmastik) liiguvad lehtedest puu teistesse osadesse (peamiselt koorde ja võrsetesse), kus neid talletatakse järgmiseks vegetatsiooniperioodiks. Leppadel on lämmastiku retranslokatsioon aga tagasihoidlik ja seetõttu jääb varisevatesse lehtedesse palju lämmastikku. Lehtede lagunemisel vabaneb lämmastik mulda ja nii suureneb mineraalse ja üldlämmastiku sisaldus mullas. Loomulikult on lehtedes leiduvast lämmastikust vaid osa pärit atmosfäärist. Lisaks jõuab lämmastikku mulda ka juurevarise kaudu. See toimub nii, et igal aastal tekib puudel suurel hulgal peeni juuri ja samal ajal mingi osa peentest juurtest ka sureb. Surnud juured moodustavadki nn. juurevarise, mis aja jooksul laguneb samamoodi kui lehevaris; lagunemise käigus vabaneb lämmastik.

EESTI PUULIIKIDE SEAS NELJANDAL KOHAL
Hall lepp on Eestis kasvavate puuliikide hulgas levikult neljandal kohal. Peamiselt mahajäetud põllumajandusmaade loodusliku metsastumise tõttu on halllepikute pindala Eestis pidevalt suurenenud. Kui veel möödunud kümnendil hinnati hall-lepikute osatähtsust meie metsades 4,5 protsendile, siis praegu ligikaudu 7,6 protsendile.
Valdav osa hall-lepikutest kasvab erametsades. Riigimetsades hõlmavad nimetatud puistud vaid 0,8% kõikidest metsadest, aga erametsades 10,1%. Kuna hall lepp on pioneerpuuliik, nagu ka arukask, siis asustab ta ühena esimestest mahajäetud põllumaid, raiesmikke, kraavikaldaid, heinamaid jne. Seetõttu ongi lepikute osatähtsus praegustes erametsades nii suur. Kuid viimase poolsajandi jooksul pole suurenenud mitte ainult lepikute pindala, vaid ka nende keskmine hektaritagavara.
Rohkem on hall-lepikuid Lõuna- ja Kesk-Eestis (eriti Viljandi ümbruses), märksa vähem on ta levinud Põhja-Eestis ja saartel. Hiiumaal hall-lepikuid peaaegu ei kasva.
Peamiselt kasvab hall lepp puhtpuistuna. Sagedane on suktsessioon: halllepiku turbe all tekib looduslik kuuse uuendus ja halli lepa lühiealisuse tõttu asendub lepik kuusikuga. Selline areng on soodustatud, sest lepp muudab ühtlasi mulla viljakamaks, kuusk on aga mullaviljakuse suhtes nõudlik puuliik.
Kui jälgida meie hall-lepikute vanuselist jaotust, siis eriti erametsades on ülekaalus raieküpsed ja üleseisnud puistud. See näitab hall-lepikute vähest majandamist. Seni on Eesti saetööstus olnud orienteeritud enam okas- kui lehtpuude kasutusele ja huvi lehtpuupuidu töötlemise vastu alles hakkab suurenema. Kasutusest välja jäänud põllumajandusmaade loodusliku metsastumise tulemusena on halllepikute osakaal meie metsades suurenenud ja tõenäoliselt suureneb lähitulevikus veelgi. Kuid tekkinud puiduvaru on kasutatud liiga vähe ja ebaotstarbekalt.

SAEPALGI SAAMISEKS ON VAJA HALL-LEPIKUT HOOLDADA
Hall-lepikute majandamisega laiemas mõistes on Eestis tegeldud vähe. Kuna teda on peetud väheväärtuslikuks puuliigiks, n.-ö. metsa umbrohuks, siis on eelkõige kaalutletud, kuidas tüütut lepavõsa tõrjuda, selle asemel et seda hooldada ja puistut kujundada. Hall-lepiku majandamise viisid olenevad suuresti puistu rajamise eesmärgist. Kui halli leppa kasvatatakse peamiselt küttepuidu saamiseks, siis ei vajagi puistu otsest hooldust. Loodusliku tekkega hall-lepikud on enamasti suure tihedusega ja sellest tingitult ka küllaltki suure hektaritagavaraga. Sobivaim ja levinuim raieviis on lageraie. Pärast lageraiet uueneb hall-lepik tavaliselt nii kännukui ka juurevõsudest. Väga viljakatel aladel võib loodusliku uuenduse teket takistada rohttaimestiku, näiteks kõrvenõgese lopsakas kasv.
Kui hall-lepikust soovitakse saada väärtuslikumat materjali, näiteks saepalki, siis on hooldus vajalik. Hooldusraiete käigus tuleks välja raiuda eelkõige kõverad ja teised ebakvaliteetsed puud, samuti puistut ülepinnaliselt harvendada. Selle tulemusel jõuaks sirgetüvelisemad puud raieküpsesse ikka ja allesjäänud puude juurdekasv oleks tõhusam. Niimoodi hooldatud puistus on saetööstusele sobiva materjali osakaal kindlasti suurem.
Hall lepp on sobiv puuliik ka põllumaade metsastamisel, eeskätt eeluuendusena kuusele ja tammele. Meie metsanduses on hästi tuntud koridorkultuuride meetod, kus lehtpuuvõssa raiutud koridoridesse istutatud kuused kannatavad vähem juurepessu- ja hiliskülmakahjustuste all. Nende omaduste tõttu on halli leppa käsitletud ka kui noore, väärtuslikuma metsa “lapsehoidjat”. Prof. Oskar Daniel on juba eelmise sajandi alguses kirjutanud: “Metsatulunduses istutatakse hea meelega väärseid lehtpuid leppade sekka, kus nad kaitset leiavad külma, niisama ka loomade koorimise ja kärpimise vastu, ühtlasi täidab lepp ka kasvataja osa sel teel, et ta nooruses uniseid puuliike kiiremale kasvamisele virgutab ja sirgemat tüve sunnib arendama.” (Daniel, 2001)

PAREMATEST TÜVEDEST SAAB LAUAMATERJALI, VILETSAMATEST PUUSÜTT, BIOENERGIAT JA MUUD Nagu eespool märgitud, on Eestis kasvava halli lepa puidu tagavara suur (ligi 33 mln. m3; aastaraamat “Mets 2001”), kuid seda kasutatakse üsna vähe. Valdavalt tarvitatakse halli lepa puitu kütteks ja sel alal võib tema majanduslik tähtsus tulevikus veelgi suureneda (puidukütte osakaal suureneb aasta-aastalt, samuti on viimastel aastatel tõusnud küttepuidu hind). Hallil lepal oli juba eelmise sajandi alguses tähtis roll talude küttemajanduses, põhiliselt varuti ja kasutati tol ajal küttepuid halgudena. Ka tänapäeval on küttepuidu kasutus halgudena endiselt olulisel kohal, seda peamiselt väikeelamute kütteks. Kuigi selline tehnoloogia on üsna töömahukas, on säärasel küttepuidul kindel turg: paljude elamute küttekolded (ahjud, katlad) on ette nähtud just selle materjali põletamiseks. Nüüdisajal on lisandunud hakkpuidu kasutus, seda peamiselt suuremate katlamajade küttena. Selle tehnoloogia eelis on protsessi parem mehhaniseeritavus.
Kui tulevikus peaks energiavõsa end majanduslikult õigustama, siis võib hall lepp pakkuda alternatiivi pajuvõsadele. Lepa eelised on suurem püsikindlus ja väiksem hooldusvajadus, puudus aga väiksem produktiivsus. Selliseid suure tihedusega lepaistandusi saaks varuda ja töödelda samamoodi kui pajuvõsa (võsakombainiga, hakmetena) ja sel juhul tuleks neid majandada lühikese raieringiga (5–7 aastat). Leppade kasuks räägib ka asjaolu, et kui pajuvõsad vajavad enamasti väetamist, siis lepp vastupidi, väetab looduslikult ise mulda. Praegu ei ole sellistel energiavõsadel (paju, lepp vms.) Eestis perspektiivi, sest nende rajamine, hooldus ja koristus on seotud suurte kuludega. Samal ajal on metsades piisavalt halvakvaliteedilist, kütteks sobivat puitu. Ja riikides, kus energiavõsasid kasvatatakse (näiteks Rootsi), domineerivad siiski pajud. Tõenäoliselt kaalub energiavõsade suur produktsioon üles teiste liikide muud eelised. Halli lepa kasvatamine küttepuidu saamiseks võiks aga kõne alla tulla natuke pikema raieringiga (15–20 aastat). Sel juhul on puud juba nii suured (põllumaale rajatud kümneaastases halli lepa katsekultuuris hinnati koorega tüvepuidu tagavaraks 90 tihumeetrit hektaril), et puitu on sealt võimalik varuda traditsiooniliste raiemeetoditega (saag, harvester) ja olenevalt vajadusest töödelda edasi kas halgudeks või hakmeteks. Ent praegu on nii Eesti metsatagavara kui ka metsade juurdekasv suur ja vajadus energiapuistute järele ei ole tule kindlasti niipea päevakorda.
Halli leppa kasutatakse tänapäeval ka söetööstuses (viimasel ajal Eestis üsna kiiresti arenenud tööstusharu). Eestis toodeti 2001. aastal ligikaudu 5000 tonni puusütt, ühe tonni söe tootmiseks kulub aga 6 m3 puitu, millest hinnanguliselt vähemalt poole hõlmas hall lepp. Lepapuidust saab rohkem puusütt kui kasepuidust. Kuna söetootmine on suurenenud, siis söetööstuse jaoks on hall lepp Eestis kindlasti väga arvestatav tooraineallikas nii praegu kui ka lähitulevikus. Ühtlasi on lepapuit asendamatu liha ja kala suitsutamisel.
Halli lepa puit on pehme, punakasvalge, suurte säsikiirtega. Temast saadud saematerjalist tehakse taarat ja kaubaaluseid, kvaliteetsemast osast saab toota ka voodrilaudu siseviimistluseks. Tööstuslikult seda küll eriti ei tehta, sest kuigi halli lepa voodrilaud ei jää oma välimuse poolest maha sanglepast, tekitavad probleeme lepa iseärasused: kõver tüvi, väike diameeter, jämedama tüve korral mädanikud. Seepärast saab kvaliteetset materjali toota vähe. 2001. aastal Pärnumaal Saugal tegevust alustanud uus saetööstus hakkas tootma hallist lepast saematerjali. Seda puuliiki loodeti edukalt kasutada, kuid 2002. aasta lõpus spetsialiseerus tehas ümber teistele puuliikidele: majanduslikult ei olnud tasuv toota lepast.
Mõnel pool Euroopas, näiteks Rootsis, kasutatakse halli lepa puitu ka tselluloositööstuses, et toota pakkematerjali (lainepappi): lepapuitu lisatakse puidumassile. Põhimõtteliselt sobivad lepa puidukiud paberi tootmiseks, kuid suure parkainete sisalduse ja sellest tuleneva puidu tumeda värvuse tõttu on tootmine liiga kulukas; ühtlasi pole see keskkonnasäästlik. Tõenäoliselt jääb halli lepa peamiseks kasutusvaldkonnaks lähitulevikus siiski soojamajandus.
Seega on hallil lepal palju häid omadusi. Ka tema puiduvarud on Eestimaal märkimisväärsed, kuid selle laiemat kasutust piirab vähene majanduslik huvi. Ent võttes arvesse biokütuste (sh. puidu) järjest suurenevat rolli ja mitmesuguste puidutehnoloogiate kiiret arengut (õpitakse töötlema ja väärtustama seni vähe kasutatud ressursse), võib loota, et selle puuliigi paremad ajad on veel ees.



Veiko Uri, EPMÜ metsakasvatuse instituudi dotsent

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet