Eesti Looduse fotovõistlus
1/2004



artiklid
Puidu- ja säsiüraskid – metsamehe kevadekuulutajad

Eesti ürasklastest kümmekond liiki on metsakahjurid. Kõige varajasemad lendlejad on puidu- ja säsiüraskid. Metsaomanik
neist üht-teist teadma, et need putukad ei kahjustaks talvel raiutud metsamaterjali.


Kaljo Voolma
EESTI ÜRASKLASTEST ON KAHJURID KÜMMEKOND
LIIKI


Praegu kehtiva metsaseaduse järgi tuleb 1. septembrist kuni 31. märtsini raiutud toores koorimata okaspuit hiljemalt 1. maiks metsast välja vedada. 1. aprillist 31. augustini raiutud toorest koorimata okaspuitu ei tohi aga metsas hoida kauem kui üks kuu. Need nõuded on kehtestatud eelkõige üraskite ohtu silmas pidades: ülemäära kauaks metsa jäetud puit võib olla ideaalne sigimiskoht üraskitele. Ent ürasklaste hulgas on varaseid lendlejaid, kes väljuvad talvituspaikadest esimeste soojade kevadilmade ajal ning asustavad väljavedamist ootavaid tooreid okaspuupalke juba enne 1. maid. Kui metsamaterjal toimetatakse metsast välja õigel ajal, soovitatavalt isegi enne 1. maid, säästetakse kindlasti metsa, sest üraskid ei jõua oma arengutsüklit selleks ajaks lõpetada. Kuid nende tegevus võib siiski mõjutada metsamaterjali kvaliteeti.

Eestist on teada 68 üraskiliiki (Voolma jt. 2000). Neist vaid kümmekond on metsakahjurid. Toore okaspuumaterjali asustajatena tulevad arvesse eelkõige kooreüraskid (Ips typographus, I. duplicatus) kuusel ja säsiüraskid (Tomicus piniperda, T. minor) männil ning puiduüraskid (Trypodendron spp.), kes asustavad mõlema puuliigi puitu. Puidu- ja säsiüraskid on tegelikult meie esimesi kevadekuulutajaid. Kui neid vaid osatakse tähele panna. Kooreüraskid ilmuvad mõnevõrra hiljem.

OHTLIKKE PUIDUÜRASKEID ON KAKS LIIKI
Nii ilmateadlaste uurimuste kui ka tavainimese tähelepanekute põhjal saabub kevad tänapäeval enamasti märksa varem kui aastakümneid tagasi. Nagu kogu elusloodus, ärkavad ka üraskid talvisest puhkeseisundist varem. Kõige varajasemad kevadised lendlejad ürasklaste hulgas on puiduüraskid ja säsiüraskid – just need putukad, kes asustavad toorest okaspuumaterjali ja rikuvad puitu.
Puiduüraskeid on Eestis neli liiki. Neist kaks, tõmmu-puiduürask (Trypodendron laeve (T. proximum)) ja okaspuu- puiduürask (Trypodendron lineatum), asustavad okaspuupuitu. Tõmmu- puiduüraskit on nähtud Lõuna-Eestis okaspuupalke asustamas juba aprillikuu esimestel päevadel, kui metsa all on alles lumi. Kuna ta talvitub ka metsamaterjalina metsas seisvates palkides nende koore all, ärkab ta talvetardumusest kohe, kui päikesekiired puutüvesid soojendavad. Lendlus algab siis, kui päevane õhutemperatuur on 13 kraadi (Martikainen, 2000). Okaspuu-puiduürask on tõmmu-puiduüraskiga väga sarnane, kuid sagedasem ja arvukam liik. Ta on tõmmu-puiduüraskist veidi hilisem: tema lendlus algab, kui õhusooja on 15 kraadi.
Puiduüraskite sigimispaigaks on värsked okaspuukännud, nõrgestatud või hiljuti surnud seisvad puud ja igasugune toores koorega okaspuumaterjal (palgid, tüvejupid, tormimurru puud jne.). Emasmardikas kaevandab käigud sügavale puitu ja viib endaga kaasa seeneeosed (nn. ambroosiaseened). Nendest areneb käiguseintel must seeneniidistik, mis on toiduks tõukudele. Seetõttu pole tõukudel vaja toitumiseks närida pikki käike. Puiduüraskite haudepilt koosneb pikkadest sügavale puitu ulatuvatest, algul risti, hiljem piki aastarõngaid kulgevatest emakäikudest ning nendega risti olevatest lühikestest tõugukäikudest (nn. redelkäigud). Koore pinnal on näha ohtralt valget näripuru, mis katab kuhjakestena 1–2-millimeetrise läbimõõduga musti sisenemisavasid. Ainuüksi näripuru valge värvus näitab, et tegemist on puitu kaevandavate üraskitega. Erinevalt puiduüraskeist on koore- ja säsiüraskite näripuru pruun, kuna nende söömakäigud kulgevad koores.
Kahte sarnast okaspuid asustavat puiduüraski liiki hakati eristama üsna hiljuti (vt. Muona, 1994; Voolma, 1996). Okaspuu-puiduürask, kelle keha pikkus on 2,7–3,5 millimeetrit, on meil väga tavaline. Ta võib elada igas metsas, kus leidub okaspuumaterjali või okaspuukände. Tõmmu-puiduüraskit leidub koos eelmisega, kuid ta ei ole nii arvukas. Ta on veidi suurem ja jässakam. Tema keha pikkus on 3–4 millimeetrit. See liik lendleb kevadel varem ning asustab eelkõige tüve tüükapoolset osa. Kuna viimasel aastakümnel on Eestis suurenenud okaspuude raiemaht, on puiduüraskite sigimistingimused väga soodsad ning nende arvukus meie metsades suur.

SÄSIÜRASKID ASUSTAVAD MÄNNIPALKE
Metsamaterjali kvaliteeti mõjutavad tugevasti ka säsiüraskid. Need on väikesäsiürask (Tomicus minor), kes asustab männipalke õhukesekoorelises tüveosas, ning suur-säsiürask (Tomicus piniperda), kes tegutseb paksukoorelises tüükaosas. Nende käigud kulgevad küll üksnes koores ega ulatu sügavale puitu, kuid nad kannavad endaga kaasa puidusinetust tekitavaid seeni. Eriti kiirelt levib puidusinetus väike-säsiüraski asustatud männipalkidel, sest tema risti tüve kulgevad käigud lõikuvad rohkem puidu pealispinda kui suur-säsiüraski paksus koores kulgevad pikikäigud. Sinetusseente järel levib puidumädanik. Sellised palgid ei pea saunaseinas kindlasti sadat aastat vastu. Mõlemad säsiüraskid on meil väga sagedased ning puiduüraskite järel ühed varajasemad lendlejad. Neid võib palgivirnadel näha juba aprillikuus. Väike-säsiürask on suur-säsiüraskist enamasti siiski nädalajagu hilisem.
Kuid on veel üks varakevadine üraskiliik. See on väike-kõduürask (Hylurgops palliatus). Ka tema lendleb aprillis. Ent ta ei ohusta päris värsket metsamaterjali, nagu puidu- ja säsiüraskid. Tema haudepaikadeks on juba varem metsa seisma jäetud okaspuumaterjal või eelmisel aastal teiste üraskite asustatud tüved.



Kaljo Voolma, EPMÜ metsandusliku uurimisinstituudi vanemteadur

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet