Eesti Looduse fotovõistlus
4/2004



Artiklid
Metsa looduskaitsebioloogia –üks looduskaitseteaduse harusid

Viimase kolmekümne aasta jooksul on looduskaitseteadus teinud läbi tormilise arengu. Ka Eestis on selles vallas palju uut. Seekord on vaatluse all metsade looduskaitse teaduslikud alused. Järgmistes Eesti Metsa numbrites käsitletakse juba selle valdkonna konkreetseid teemasid.

LOODUSKAITSEBIOLOOGIA – LOODUSVÄÄRTUSTE HOIDMISE TEADUS
Tuleb tunnistada, et selle artikli kirjutamist kiirendas Eesti Metsas ilmunud Artur Nilsoni artikkel [10]. Seal toodud väited, nagu oleks rangelt kaitstava metsa n-.ö. 10% norm jõudnud Eesti metsandusse WWF-i „kusagil ilmunud“ teate põhjal või et Bj¸rn Lomborgi “ökoentusiasm” oleks suutnud varasemaid keskkonnakaitsjate seisukohti ümber lükata, viitavad, et looduskaitse vallas on kirjutaja olnud võhik. Muidu ta ju teaks, kuidas on sündinud soovitus võtta 10% metsi kaitse alla ja mil moel on see jõudnud Eestisse. Samuti oleks ta kursis tõsiasjaga, et Taani teaduskompetentsi nõukogu andis Lomborgi tööle karmi hinnangu: töö on võlts ning moonutab andmeid. Selle avaldamine murendas tõsiselt soliidse Cambridge’i Ülikooli kirjastuse mainet(11).
Käesolev kirjutis ei ole siiski mõeldud otseseks vastulöögiks Artur Nilsoni artiklile, vaid looduskaitseteaduse tutvustamiseks.
Looduskaitseteaduse, nagu teistegi igapäevaellu sekkuvate teaduste suuna määrab väärtushinnangutel põhinev eesmärk: säilitada inimeste poolt asustatud

Maal võimalikult ulatuslik eluslooduse liigi- ja vormirohkus. Niisugune eesmärgi püstitus väärib omaette käsitlust; selle juured on eetikas ja ebaõnnestumistest tulenevas ettevaatlikkuses/1). Järgneva seisukohalt on peamine, et elusloodust peetakse väärtuseks. Väärtusi hoidvat ja edendavat eluviisi võib nimetada säästvaks, vastandina raiskavale, väärtusi ammendavale eluviisile. Säästev metsandus on säästva eluviisi osa, mis hoiab ja edendab metsade ökoloogilisi, kultuurilisi ja majanduslikke väärtusi. Ökoloogilised väärtused on seotud aineja energiavoogudega ning elusloodusega. Eluslooduse kaitse on seega osa ökoloogiliselt säästvast metsandusest.
Kui eesmärgi püstitamisel on täppisteaduse roll suhteliselt väike (inimkonna tulevikku ei suudeta praegu ammendavalt muu eluslooduse omaga seostada), siis eesmärgini jõudmisel oodatakse nõu eeskätt just teadlastelt. Metsade looduskaitsebioloogia uurib, kuidas sõltub metsalooduse liigi- ja vormirohkuse säilimine inimtegevusest. Olgu rõhutatud, et säilimine ei tähenda muutumatust, vaid võimalusi teiseneda nii, et nad saaksid areneda, kohastuda uute oludega ja moodustada uusi kooslusi, et ökosüsteemid ei lakkaks toimimast ning pakuksid elupaiku isenditele, liikidele ja kooslustele nende muutumise teel.

MILLINE ON METSALOODUSE MITMEKESISUS JA UURITUS?
Ligikaudu pool kogu maailma liigirikkusest pool asub troopilistes metsades, mis katavad vaid umbes 6% maismaast [2]. (Vt. ka Kalle Karolese artiklit siinses ajakirjanumbris – toim.) Parasvööde on liigivaesem, kuid sealgi hõlmab metsaelustik umbes poole liikide üldarvust. Eesti metsades elab ligi 16 000–20 000 hulkrakset liiki, sh. umbes 10 000 putukaliiki(3), mis on vaid pisut vähem kui Rootsis või Soomes. Paraku on meie teadmised nende liikide kohta kasinad: seni on usaldatavalt dokumenteeritud vaid 50–60% liikidest ning ehkki igal aastal lisandub liigitundjate kaudu kahekohalise arvu jagu nimetusi, võtab meie metsaelustikust täieliku ülevaate saamine veel aastakümneid, kui mitte aastasadu. Kusjuures just nende liikide seas, keda tasapisi juurde leitakse, on harulduste osakaal eriti suur. Veel halvemini teatakse, mida kõik need liigid eluks vajavad: kui suuri, kui vanu ja millist tüüpi puistuid, milliseid kasvusubstraate või teisi liike lähikonnas, kui palju ja kui lähestikku? Parimalgi juhul kulub ühe liigi nõudluste väljasel-gitamiseks mitu tööaastat ning on hea, et sadade Eesti metsaliikide kohta on vähemalt mingi asjakohane ülevaade olemas.
Teadmislünkade ületamiseks ja praeguste teadmiste tõhusaks kasutamiseks püüab looduskaitsebioloogia eelkõige siduda kolm asja: 1) teadmised ohustatud ja inimtegevuse suhtes eriti tundlike liikide ja koosluste kohta; 2) hästi uuritud looduslike süsteemide toimimist kajastavad teoreetilised mudelid; 3) riskianalüüsi.

HÄVIMISOHT JA ELUJÕUD
Risk on ebaõnnestumise oodatav tõenäosus ja mõju [4]. Suured looduskaitseriskid on seotud eluslooduse tõenäolise, kiire ja pöördumatu vaesumisega – eeskätt juba ohustatud liikide väljasuremise või tervete koosluste hävimisega. Ohustatuks nimetatakse suure hävimistõenäosusega liike või kooslusi, vastandina elujõulistele, mis ennast ka muutlikes oludes suudavad taastoota. Kõige selgem viide liigi elujõu kadumise kohta on väikeseks kahanenud ja üha langev arvukus [5].
Liigse riski taunitavus on tunnetuslikult nii selge, et vaid väga keerulistes olukordades arvutatakse riski numbriliselt. Looduskaitse on üks niisuguseid valdkondi, kuid siingi langetatakse väärtushinnangutel põhinev otsus selle kohta, kui suur on liigne risk. Standardina peetakse ohustatud liikide puhul vastuvõetavaks kuni 5% väljasuremistõenäosust 100 aasta jooksul. See on üks paljudest kompromissidest looduskaitses: nimetatud riskitasemel sureb keskmiselt iga kahekümnes ohustatud liik sajandi jooksul välja; nt. Eesti metsade rohkem kui 500-st teadaolevalt ohustatud liigist [3] kaotaksime me 21. sajandil paarkümmend. Need liigid „valib“ ohustatute seast õnnetu juhus.
Väljasuremise põhjustest valdavad metsades elupaikade kadumine inimtegevuse tõttu ja väljasuremine teiste liikide hävimise tõttu (hävingukaskaad). Järelikult on esmatähtis teada, milliste liikide ja koosluste elupaigad inimtegevusega kaovad, millised teised liigid on omakorda seotud elupaiga kaotanutega, ning kuidas oleneb kogu sündmusteahel elupaikade hävimise ulatusest. Eesti metsades on tundlikuks liigirühmaks näiteks torikseened, mille üle 200 liigist on 40% hemerofoobsed ehk kultuuripagejad [6].

MILLINE METS ON SOBIV?
Eri liigid vajavad eluks rohkem või vähem erinevaid tingimusi, st. neil on erisugused elupaigad. Erineb ka liikide nõudlikkus: generalistid saavad hakkama mitmesugustel aladel, kitsalt kohastunud spetsialistid puuduvad aga kõikjalt, kus nende erivajadused kasvupinna, saakliigi, mikrokliima vms. osas pole täidetud. Nende tingimuste olemasolul võib elupaigaspetsialist olla täiesti tavaline, nt. ainult tuuleheitejuurestikel kasvav harilik varjusamblik (Chaenotheca furfuracea) enamikus Eesti metsades.
Elupaikade hulk ja paiknemine muutuvad nii looduslikult kui ka inimtegevuse tõttu. Üks ja sama puistu võib teatud liigile olla või mitte olla elupaigaks olenevalt vanusest, läbiraiutusest, kuivendamisest, põlemisest jne., st. sellest, kas seal on olemas kõik sellele liigile vajalik. Metsade looduskaitse keskendubki esmajoones suurtele mastaapidele: peamine on, et metsamaal tervikuna leiduks pidevalt piisaval määral elupaiku võimalikult kõigile omamaistele metsaliikidele ja nendest moodustunud kooslustele.
Ürgmaastikku kujundavad piksest süttinud põlengud, räsivad tormid ja üleujutused; pikaealistes puistutes sureb ja murdub häiludena puid. Inimpuutumatu metsamaastik pole ühtlane vana mets, vaid häiringute toimel üha ümberkujunev mosaiik. Häiringureþiimiga kohastumise paradigma väidab, et meil elavad liigid on kohastunud aastatuhandete jooksul just niisuguste tingimustega. Isendid võivad häiringute tõttu küll surra või olla sunnitud lahkuma, kuid nende levimisvõime on taganud asurkondade tekke ja püsimise järgmistes kohtades. Järelikult peaks kujunenud liigirikkus säilima ka inimmõju tingimustes, kui too piisaval määral jäljendab looduslikke häiringuid – st. kui uued kvaliteetsed elupaigad on eri liikidele alati olemas ja neile kättesaadavas kauguses.

VÄLJASUREMISKÜNNIS
Lihtne tõdemus, et elupaiga või ressursi (saak- või peremeesliigi, kasvusubstraadi, sümbiondi jne.) hävides sureb välja ka seda kasutanud liik või kooslus, kirjeldab ainult protsessi kurba lõppu. Modelleerimine ja väliuuringud on näidanud, et populatsioonid surevad välja ka enne elupaiga täielikku hävimist ja asurkonna heaolu ei kasva elupaiga teatud suurusest alates enam kuigivõrd. Nende kahe punkti vahele jääb väljasuremiskünnis, kus väikegi elupaiga kahanemine ahendab oluliselt liigi eluvõimalusi. Selle sisuks on elupaikade killustumine pisifragmentideks, kus paljud liigid ei suuda elada või mis paiknevad neile kättesaamatus kauguses [7]. Nähtuse rakenduslik tähtsus on ilmne: künnis määrab elupaiga efektiivse hulga, kus suhteliselt väikeste jõupingutustega tagatakse populatsioonide talutav seisund. Tõsi, künnise järgimisel ohverdatakse „turvastandard“ majanduslikule efektiivsusele: enamasti ületab künnisele vastav väljasuremistõenäosus 100 aasta jooksul eelmainitud 5% (joonis 2). Inimühiskonnaga paralleele tõmmates vastab standard pigem toimetulekupiirile, väljasuremiskünnis aga füsioloogilisele miinimumile, millest allapoole pole kuhugi taganeda.
Künnisväärtuste olemasolu näitab, et kui looduse kaitseks on vaid piiratud hulk vahendeid, siis tuleb tegevus koondada teatud aladele, et tagada vähemalt seal nõudlikele liikidele elupaiga miinimumkvaliteet. Näiteks põlismetsaseent, kes vajab eluks vähemalt 20 tm/ha surnud puid puistus, ei saa säilitada ühtlaselt majandataval metsamaastikul, kuhu üle pinna jäetakse 5 tm/ha kõdupuitu. Teiselt poolt peab tulundusmets võimaldama liikidel levida ühelt sobivalt alalt teisele, st. pakkuma vähemalt ajutist peavarju (nt. vääriselupaikades, allesjäetud kõdupuidus). Ka sobivatel aladel surevad isendikogumid juhuslike tegurite toimel aeg-ajalt ju välja; levikuteede sulgemisel pole aga võimalik uute kohtade (taas)asustamine ning järelikult kogu asurkonna püsimine.

METSARIKKUS – OMA VÕI VÕLGU VÕETUD?
Nii nagu inimene võib öö kuuse all ja söömata mööda saata, võivad ka terved populatsioonid lühikest aega püsida tingimustes, kus elupaikade hulk on allpool pikaajalist miinimumvajadust. Kui haruldane samblik asustab suures metsamaastikus paari säilinud põlistamme, on ta „ametlikult hävinud“ alles nende murdumise järel, milleni kulub vahest isegi sajandeid. Kui aga selles maastikus ei teki enam uusi sobivaid kohti, on tegemist „elus laibaga“ ehk jäänukpopulatsiooniga. Kui maastik muutub kiiresti või selle kvaliteet jääb napilt alla väljasuremiskünniste, võib jäänukpopulatsioone olla palju ning ala petlikult liigirikas [8]. Jäänukpopulatsioonidena esinevate liikide arvu nimetatakse väljasuremisvõlaks, mille arvel inimene elab praegust elu, ja mis tuleb edaspidi ära maksta. Näiteks Lõuna-Soome vanade äraraiutud metsade katteks tuleb igavikku loovutada umbes tuhat seal veel hingitsevat liiki [9].
Väljasuremisvõlg selgitab, miks Eesti metsades seni välja surnud liikide arv on suhteliselt väike (kümnetes), võrreldes ohustatuks kuulutatud või elupaikade hävimise tõttu prognoositava arvuga. Selle teine põhjus on eespool kirjeldatud teadmatus just paljude haruldaste liikide leidumise või seisundi kohta. Kui Eestis hävisid mõnemeetrise levimisvõimega hiid-habesamblik (Usnea longissima) või vanu segametsi asustav suur-võrajooksik (Calosoma sycophanta), kas siis võis kaduda ka mõni samblikuniitidel elav ämblik või jooksikut parasiteerinud herilane?
Väljasuremisvõla olemasolu tähendab ka seda, et mingit osa oodatavatest väljasuremistest saab vältida elupaiku piisavalt kiiresti taastades. Sihtmärgiks on vähemalt paiguti (nt. kaitsealadel) väljasuremiskünnistele vastava kvaliteedi saavutamine. Muidugi ei ole kõiki tingimusi niisama lihtne luua nagu näiteks kõdupuidu piisavat hulka, kuid ka vanadele metsadele omase sisestruktuuri teket või märgade metsade veerezhiimi taastumist saab oskuslike võtetega tunduvalt kiirendada.
Kokkuvõtteks looduskaitsebioloogia kui teaduse kohta võime tõdeda, et see annab säästva metsanduse käsutusse selge küsimusteahela. Kes metsas elavad? Mida nad vajavad? Kas vajatavat on piisavalt? Kui jah, siis kuidas vältida ebasoodsaid muutusi tulevikus? Kui ei, siis kuidas oleks võimalik neid tingimusi võrdlemisi ruttu tekitada?
Nendele küsimustele vastamine on juba konkreetsete rakendusuurimuste ülesanne.



Asko Lõhmus, TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi teadur

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet