Eesti Looduse fotovõistlus
3/2002



ARTIKLID
Eestis kasvab võimsaid LEHISPUISTUID

Looduslikult lehised Eestis ei kasva. Siiski leidub võimsaid puid parkides ja metsades, kuhu nad on istutatud. Juba rohkem kui sajand tagasi hakati Eestisse rajama ka lehisepuistuid. Neist kõige vägevamad kasvavad praegu Vigalas, Loodi Püstmäel ja Vastseliinas. Kuidas on rajatud omaaegsed lehisepuistud ja mis on neist saanud?

ESIMESED LEHISPUISTUD ON RAJATUD VIGALASSE. Eestis hakati euroopa lehist Endel Laasi (1987) andmeil kultiveerima juba 18. sajandi algul. Sellest ajajärgust on teada vanu puid ja puuderühmi mitmes pargis.
Esimene lehisekultuur on rajatud H. Schultzi (1929) järgi 1795. aastal Vigala Hirveaias – eesmärk oli asutada metsapark. August Michelsoni (1950) andmeil on kultuur rajatud aga hiljem, 1812. aastal külvi teel. See on vene ja euroopa lehise segakultuur. Praeguse Hirvepargi maa-ala olevat enne kultuuride rajamist kannatanud osaliselt liigniiskuse all. Eduard Viiroki (1928) andmeil koostanud tolleaegse mõisaomaniku Berend Johann v. Uexkülli äiapapa Jakob v. Sivers 1795. a. liigniiske ala kuivendamise ja teedevõrgu projekti. Novgorodi kubermangust toodud töölistega viidud see projekt ellu. Külvi- ja istutustööde juhataja olnud Taani päritoluga õpetatud aednik H. Lintrop. Vene lehise seeme pärines Sverdlovski piirkonnast, euroopa lehise seeme ilmselt Saksamaalt. Mõisaomanik v. Uexküll tundnud suurt huvi vene lehise kultiveerimise vastu, seetõttu leidub seda liiki rohkesti nii metsapargis, Vana-Vigala mõisapargis kui ka teeäärsetes alleedes. Eduard Viiroki (1928) sõnul kujunes vene lehis nagu Uexküllide suguvõsapuuks.
Soodsate mullastikutingimuste tõttu kasvas metsaparki rajatud ligi 1,8 ha suurune lehisekultuur jõudsalt. H. Schultzi (1929) andmeil oli 0,23 ha suuruse proovitüki järgi lehisepuistu keskmine kõrgus 30 m, rinnasdiameeter 38 cm ja tagavara 1146 tm/ha. Vigala metsaülema Richard Nisseni (1933) võetud 0,25 ha suuruse proovitüki andmeil oli 120- aastase lehisekultuuri keskmine kõrgus 32 m, rinnasdiameeter 40 cm, puude arv hektaril 508 ja tagavara 992 tm/ha. Harald Raigi (1942) 1939. a. võetud 0,40 ha suuruse proovitüki järgi oli keskmine kõrgus 34 m ja keskmine diameeter 44 cm. Puude arv hektaril oli 362 ja tagavara 753 tm/ha.
August Michelsoni (1950) 1947. a. võetud 0,10 ha suuruse proovitüki andmeil oli puistu keskmine kõrgus 33 m, keskmine diameeter 48 cm, puude arv hektaril oli 510 ja I rinde tagavara 1372 tm/ha. Säilinud kändude alusel määrati ka välja langenud lehiste tagavara (141 tm/ha) ja nii saadi lehise tootlikkuseks 1513 tm/ha. Koos II rindes oleva kuuse, nulu ja tammega oli puistu üldtagavara 1802 tm/ha. Niisugune äärmiselt suur tagavara on aga mõnevõrra kunstlikult saadud, kuna nii väike proovitükk ei iseloomusta objektiivselt kogu puistu tegelikku tagavara. D. Girgidovi (1951) andmeil oli puistu keskmine kõrgus 34,1 m, keskmine diameeter 52,6 cm, puude arv 370, I rinde tagavara 1170 tm/ha.
Nüüd riikliku kaitse all olevas Vigala Hirvepargis lehisepuistut enam pole, on vaid säilinud üksikud vanad puud. Valdav osa vanadest lehistest on hukkunud tormiheite tõttu. Seda on soodustanud lehiste suhteliselt pinnalähedane juurekava, enamik juuri paikneb vaid 35–40 cm sügavusel.
Lehis on andnud Hirvepargis ka looduslikku uuendust. Sealt kogutud seemnest on rajatud uusi kultuure endise Vigala metskonna mitmel kvartalil. Praegu kuuluvad need alad Märjamaa metskonna koosseisu. Hirvepargi vanadelt lehistelt kogutud seemnega on rajatud ilusad alleed mitme kilomeetri ulatuses Vana- Vigalat läbivate teede äärde. Kõige vanemad neist on Eduard Viiroki (1928) andmeil istutatud 1845. aastal. Sellised lehisealleed on Eestis ainulaadsed.
Ligikaudu samal ajal ja samal viisil Vigala Hirveaiaga on rajatud Jädivere mõisa lähedal Enge jõe kaldal umbes 2 ha suurune lehisepuistu vene ja euroopa lehisega. Praegu on sellest säilinud üksikud vanad puud. Suurima euroopa lehise kõrguseks mõõdeti 37 m ja suurimaks rinnasdiameetriks 135 cm. Peale lehiste kasvavad seal ka mõned valged männid, neist suurima kõrguseks saadi 36 m ja rinnasdiameetriks 119 cm. Kohalikest puuliikidest võib seal näha vanu tammi, mände ja arukaski, II rindes leidub palsaminulgu. See puistu kannab nüüd Jädivere metsapargi nimetust ja on riikliku kaitse all.

LOODI PÜSTMÄEL KASVAVAD EESTI KÕRGEMAD LEHISED. Loodi Püstmäe lehisepuistu asub ligikaudu 10 km Viljandist lõuna poole Viljandi–Karksi-Nuia maantee ääres. Selle pindala on umbes 0,5 ha. See on üks kõige parema kasvuga euroopa lehise puistu Eestis. Bernhard Tuiskvere- Tiismanni (1936) andmeil on puistu 1820. a. rajanud tolleaegne Loodi mõisa omanik Heinrich August v. Bock. Seeme pärines Saksamaalt Harzist. Kuna euroopa lehise looduslik areaal teatavasti Harzi mägedesse ei ulatu, siis oli seeme kogutud seal kultiveeritud lehistelt. Puistu on rajatud külvi teel endisele põllumaale, kusjuures on tegemist väga viljaka kasvukohaga. Reljeef langeb lääne ja edela poole. Kõige kõrgemad lehised kasvavad seljaku harjal. Alusmetsas leidub sarapuud, kuslapuud, toomingat, magesõstart, lodjapuud. Alustaimestikus on naat, seljarohi, jänesekapsas, metspipar, koldnõges, metsmaasikas, metstähthein, vaarikas, osjad, sõnajalad. Järelkasvus võib näha üksikuid vahtraid, saari ja tammi. Reljeefi madalamas osas kasvab puistu II rindes vahtra ja pihlaka kõrval veel pärn ning jalakas. Bernhard Tuiskvere- Tiismanni (1936) andmeil oli 112- aastase puistu keskmine kõrgus 34 m, rinnasdiameeter 40 cm, puude arv hektaril 550 ja tagavara 1100 tm/ha. D. Girgidovi (1951) järgi oli lehiste keskmine kõrgus 33,1 m, keskmine diameeter 45,7 cm ja tagavara 1128 tm/ha. Harri Pavese (1963) mõõtmise järgi oli 142-aastase puistu I rinde keskmine kõrgus 37,5 m, keskmine diameeter 44,3 cm, puude arv 525 ja tagavara 1433 tm/ha (standardtabelite järgi).
Kõige jämedama lehise rinnasdiameeter oli 94 cm, suurimaks kõrguseks mõõdeti Blume–Leissi kõrgusemõõtjaga 44 m. Hendrik Relve (2000) andmeil oli selles puistus teodoliidiga mõõdetud lehise suurim kõrgus 43 m. Puistu seisund on üldjoontes hea. Enamik puid on sirged ja hästi laasunud. Lehiste võrad on üsna väikesed, seetõttu vajaks puistu harvendamist. Puistu ümbruses leidub ka lehise looduslikku uuendust.
Nagu toodud andmeist selgub, on viimase neljakümne aasta jooksul puude arv puistus märgatavalt vähenenud. Seetõttu pole ka tagavara oluliselt suurenenud. Küll on aga suurenenud puistu keskmine kõrgus ja rinnasdiameeter. Loodetavasti püsib see unikaalne lehisepuistu veel mitu aastakümmet.

VASTSELIINA LEHISPUISTU KASVAB SUUREL ALAL. Endises Vastseliina metskonnas on euroopa lehise puistu rajatud aastail 1853–1855 täiskülvi teel lageraielangile. Seda puistut mainib juba Johannes Klinge oma raamatus “Die Holzgewächse von Est-, Liv- und Curland” (1883). Paul Reimi (1924) arvamuse kohaselt võis kultiveeritav ala olla mõned aastad ka põllumaana kasutusel. Tõenäoliselt ei olnud külv piisavalt tihe või oli seemne idanevus madal, sest puistu kujunes hõredaks. rindesse lisandusid lehisele isekülvi teel kask, kuusk, mänd ja haab. Vastseliina mõisa omanik oli lehisekultuuri rajamise ajal v. Liphart, metsaülem Rosenpflanz. Lehisekultuur paikneb väga vahelduva reljeefiga maa-alal, mis varem oli tuntud Juudakonna mägede nime all. Olenevalt maapinna reljeefist on mullastikutingimused väga vahelduvad. Valdavad on liivsavi- ja saviliivmullad karbonaatsel moreenil.

Rajatud lehisekultuuri kogupindala oli ligikaudu 25 ha, sellest 10 ha raiuti 1919. a. tolleaegse Küttekomitee korraldusel maha, kusjuures üksikud ilusamad lehised jäeti kasvama. Paul Reimi (1924) võetud 0,16 ha suuruse proovitüki kohaselt oli üsna tihedas puistuosas 70-aastase lehise keskmine kõrgus 29 m, rinnasdiameeter 32,5 cm, puude arv hektaril 475 ja puistu tagavara 550 tm tiinu kohta (1 tiin = 1,09 ha). Millegipärast on P. Reim nimetanud lehise liigina Larix sibirica’t.
1948. a. võttis August Michelson 1950) puistus 0,25 ha suuruse proovitüki. Puistu koosseis oli siis 8Lh 2Ku + Mä. Proovitüki andmeil oli 93-aastase lehisepuistu keskmine kõrgus 29 m, keskmine diameeter 33 cm, puude arv 376 ja tagavara 474 tm/ha. Puistu kogutagavara oli 606 tm/ha. Harri Pavese (1963) võetud 0,2 ha suuruse proovitüki järgi oli 108-aastases puistus I rinde keskmine kõrgus 32 m, keskmine diameeter 40,3 cm, puude arv 335 ja tagavara 632 tm/ha. Puistu kogutagavara ulatus 751 tm/ha. Samal aastal Eesti Aerofoto – Metsakorralduse Kontori töötajate võetud 1,0 ha suuruse proovitüki järgi olid puistu keskmine kõrgus ja rinnasdiameeter võrdlemisi lähedased Harri Pavese andmetele, puude arv hektaril ja sellest tulenevalt ka puistu tagavara aga märgatavalt väiksemad. Loomulikult iseloomustab suur proovitükk kogu puistut objektiivsemalt.
Nagu selgub, on viimase nelja aastakümne jooksul puistu keskmine kõrgus, rinnasdiameeter ja tagavara märgatavalt suurenenud. Kõige jämedama lehise rinnasdiameeter proovitükil oli 88 cm, üksikute puude kõrgus ületas 40 m piiri. Mõnedel lehistel on tüve allosas kõverus, tavaliselt ida poole. Alusmetsas kasvab sarapuu, magesõstar, kuslapuu, näsiniin, pihlakas, vaher, toomingas, lodjapuu. Alustaimestik on rikkalik: jänesekapsas, koldnõges, sinilill, metspipar, maikelluke, leseleht, metstähthein, vaarikas, sõnajalad, osjad. Järelkasvu proovitükil peaaegu pole. Vana puistu naabruses leidub ka lehise looduslikku uuendust. Alates 1997. a. on endine Vastseliina metskond ühendatud Misso metskonnaga.
Kõik kirjeldatud Eesti vanimad lehisekultuurid on rajatud külvi teel ja nad on enamasti hea kasvuga. Järelikult on külvi teel kultiveerimisel mitu olulist eelist, võrreldes istutamisega. Kuigi seemnekulu on külvi puhul märgatavalt suurem, on tulemused head, kui valida õige kultiveerimiskoht ja korralikult hooldada.
Ka tänapäeval võiks endisi põllumaid metsastada lehisega. Meie kohalikud okaspuuliigid – kuusk ja mänd – selleks otstarbeks tavaliselt ei sobi. Prof. Oskar Daniel (1927, lk. 168) on lehiste kohta kirjutanud: “Lõppkokkuvõttes annab kõik, mis me selle puuliigi omaduste kujunemisest meie oludes senini oleme saanud jälgida, küllaldast põhjust vaadata tema kui soovitava liikme peale meie metsade koosseisus ja see omalt poolt õigustab ning nõuab üksikasjalisema vaatluse alla võtta tema kasvamise võimalusi.”



Heino Kasesalu, dendroloog

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet