Eesti Looduse fotovõistlus
3/2005



artiklid
Maarjakaski ohustavad mitmed imetaja- ja putukaliigid

Eestis on viimasel aastakümnel hakatud üha rohkem rajama maarjakase kultuure. Artiklis tutvustatakse, millised kahjurid istutatud puid ohustavad, ja antakse nõu, kuidas puid kahjustuste eest kaitsta.

KASVUKOHT PEAB OLEMA SOBIV
Maarjakase, nagu ka kõigi teiste puude vastupanuvõime puud kahjustada võivate tegurite suhtes (olgu need siis biootilised: metsloomad, seened, putukad jne. või abiootilised, s.o. sademed, põud jms.) oleneb otseselt puu seisundist ning kasvukohast. Asjatundmatult, hoolimatult, ebakvaliteetse istutusmaterjaliga ning valesse kasvukohta rajatud maarjakasekultuur on vastuvõtlik nii haigustekitajate, kahjurite kui ka ebasoodsate ilmastikuolude suhtes. Seega, tagamaks istutatud puude hea tervislik seisund ning säilivus kultuuris, on esmatähtis puude õige kasvukoht ja rajatud kultuuri järjepidev jälgimine ning hooldus.

Enne kui hakata tegema kultuuri rajamisele eelnevaid agrotehnilisi ning mullaharimistöid (keemiline umbrohutõrje, ülepinnaline künd, kultiveerimine), tuleks selgeks teha, kas antud söötis põllumaa, võsastunud vms. maatükk üldse sobib maarjakase kasvuks. Kas maarjakaasikuks planeeritav ala ei ole soostunud, liigniiske või asub hoopis orus või mujal reljeefi madalamal osal, kuhu kevaditi või sügiseti võib koguneda pinnavesi? Ka väga rasketel (savised) ning toitainevaestel muldadel puude kasv tavaliselt aeglustub ning suureneb haigustele- kahjuritele vastuvõtlikkus. Ei ole mõttekas kultiveerida valgusnõudlikku maarjakaske suletud ning vähese päikesevalgusega kasvukohtadesse (liialt vana metsa äärde, suurte puude alla või lähedale jne.). Maarjakasekultuuri sobilikemad alad on avatud kasvukohad, reljeefi kõrgemad osad, parasniisked, keskmise viljakusega või viljakad endised põllumullad. Kuigi maarjakask pole kahjuritele vastuvõtlikum kui aru- või sookask, võivad noori maarjakaski samamoodi kui teisi kaseliike ohustada mitmed ulukid ning väikeimetajad, eriti sobimatus kasvukohas ning hooldamata kultuuris, samuti võivad noortele puudele ohtlikuks saada mõned putukad.

VÄIKSEMATEST IMETAJATEST OHUSTAVAD PÕLDHIIR, MÜGRI, HALLJÄNES JA KOBRAS
Kuivõrd maarjakasekultuurid rajatakse peamiselt endistele põllu- või heinamaadele, siis võivad vast istutatud puukesi istutusjärgsetel aastatel tunduvalt kahjustada mõned hiireliigid. Jõgede, ojade või järvede lähedale, aga ka mujale istutatud puid kahjustab vahel ka mügri. Kuigi mügrit leidub rohkesti kogu Eestis, on need loomad eriti sagedased just saartel ja Lääne-Eesti rannikualadel. Vesirotid närivad peamiselt puukeste juuri, kuid tüve alaosas ka koort. Hiireliikidest on tavalisemad kahjurid põld- ja niidu-uruhiir, kuid ka kaelus- ja leethiir ning juttselg- hiir. Hiired kahjustavad maarjakasekultuurides noori puid, koorides tüvede juurekaela talvel lume all, kui taimede ümbert on jäänud sügisel hein niitmata või maha tallamata. Teada on juhuseid, kus hiired või mügri on talve jooksul hävitanud peaaegu täielikult kogu maarjakasekultuuri. Kuivõrd närilised on viimastel talvedel tugevalt kahjustanud metsas ka teisi leht- ja okaspuukultuure, siis on karta, et näriliste rüüste all võivad sel ja järgmisel talvel oluliselt kannatada kõik need noored maarjakaasikud, kus on jäänud tegemata suvelõpu või sügisesed hooldustööd. Suurematest närilistest võivad noori maarjapuid kahjustada halljänes ning mõnel pool ka koprad. Jänes kärbib talvel puude latvasid ning nende kahjustuse tunneb kergesti ära veidi viltuse, kuid sirge, nagu noaga lõigatud lõikejälje järgi puutaime kesk- või ladvaosas. Kobras kahjustab oma tegevusega aga eelkõige latiealisi maarjakaski, neid langetades ja koorides. Et vältida koprakahjustusi, ei tohiks maarjakaasikut rajada kõrvalistele aladele veekogu ääres. Vähendamaks hiire- ja jänesekahjustusi tuleb niita rohtu ning kasutada tüvekaitseid. Et väikenäriliste arvukust looduses piiravad peale röövlindude (kakud, vares, loorkullid, ronk) ja väikekiskjate (tuhkur, nirk, kärp) oluliselt just rebane ja metssiga, siis tuleb kõigis nendes maarjakasekultuurides, mis on piiratud võrktaraga, kuid võimaluse korral kõigile puudele paigaldada pisinäriliste rüüste vastu tüvekaitsed: kardetavasti hakkavad võrkaia sees olevaid puid märgatavalt kahjustama just hiired.

SUUREMATEST IMETAJATEST TEEVAD KAHJU PEAMISELT METSSIGA, METSKITS JA PÕDER
Kuigi metssiga võiks näriliste hävitamise tõttu pidada kasuriks, kahjustab ta siiski, otsides mullast taimejuuri, putukaid ja närilisi, peamiselt neid kultuure, mis on rajatud endistele huumusrikastele põllumaadele. Metssiga kui väga uudishimulik loom vigastab (songib juured paljaks või kisub maa seest välja) tarastamata kultuuris neid puukesi, millel on värvilised tüvekaitsed. Metssigadele mõjuvad atraktiivselt ka kõik need taimed, kus rohtumise vältimiseks on taimede ümber kasutatud maapinnal multšikilet ja -matti või teisi rohukaitseid (näiteks Soome Tassud). Nad meelitavad metssigu just sellega, et multšikatte või rohukaitse all on muld tavaliselt niiskem ning seetõttu on seal ka rohkem metssigadele huvipakkuvaid putukavastseid ja vihmausse. Olulisim ulukkahjur tarastamata noores (1–5-aastases) maarjakasekultuuris on aga metskits (tõenäoliselt piirkonniti ka punahirv). Suure asustustiheduse korral vigastavad sokud puid sarvedega tüvekoort nühkides. Niisugused soku nühitud puud aga hukkuvad või jäävad aastateks kasvus kiratsema. Vigastatud koorehaavast tungivad puitu haigustekitajad ja seeneeosed, mis põhjustavad puidumädanikke ning halvendavad tunduvalt puidu kvaliteeti. Erisuguste repellentainete ning tüvekaitsete kasutamine pole andnud soovitud tulemusi ega ole puid täielikult kahjuri eest kaitsnud. Parim võimalus kaitsta puid suurulukite eest on ümbritseda kultuur võrktaraga. Paraku on aga niisugune tara, mis välistab ulukite juurdepääsu kasvavatele puudele, küllalt kulukas. Kellel pole võimalust kallist tara soetada, peab leppima tõsiasjaga, et tõenäoliselt kahjustavad metskitsed istutatud puid. Seega tuleks kultuur rajada sellise arvestusega (suurem puude algtihedus), et ulukid teatud osa puudest lihtsalt hävitavad, kuid lõppraiesse jääb sellest hoolimata küllaldane hulk puid. Sealjuures peab arvestama ka seda, et kui kultuur on rajatud seemnetaimedega, ei sirgu igast istutatud puukesest maarjakasetunnustega puud. Kui aga metskits kahjustab just maarjakasetunnustega puid, siis võib juhtuda, et lõppraiesse jääb liiga vähe ilusa tüvevormi ja puidumustriga maarjakaski. Viimastel aastatel on Eestimaal suurenenud põtrade arvukus. Piirkondades, kus põtrade asustustihedus on liialt suur, võivad needki loomad tarastamata maarjakasekultuuri kahjustada. Põder murrab tavaliselt puude latvu umbes 1,5–2 meetri kõrguselt. Põdrakahjustusi aitab samuti vältida tarastamine või kultuuri rajamine inimasulate vahetusse lähedusse.

PUTUKKAHJURITEST VÕIVAD OHTLIKUD OLLA VAKSIKUD
Putukkahjuritest võivad maarjakaske kahjustada samad putukaliigid, mis kahjustavad aru- ja sookaski. Kuigi Eestis on kõige ulatuslikumaid rüüsteid arukaasikutes üksikutel aastatel põhjustanud metsakülmavaksik (Operophtera fagata), suurtalivaksik (Erannis defoliaria) ja ka helevillkäpp (Calliteara pudibunda), pole neid maarjakaasikutes veel õnneks suuremat kahju tegemas täheldatud. Vaksikud on oma nime saanud röövikute omapärase liikumisviisi – “vaksamise” järgi. Nimelt on vaksiklaste röövikute tagakehal ainult kaks paari ebajalgu ning nad ei liigu sujuvalt roomates nagu enamiku liblikate röövikud. Liikudes sirutavad vaksiklaste röövikud keha nii kaugele ette kui saavad ja haaravad rindmikujalgadega substraadist kinni. Siis tõmmatakse tagakeha järele, sirutatakse keha uuesti välja jne. Mõned kaskedel toituvad vaksikute vastsed, nagu näiteks suur-sügisvaksiku (Ennomos autumnarius) hallikaspruuni kehavärvuse ja vähese liikuvusega röövikud, võivad põgusal vaatamisel meenutada oksaraagu ning jäävad seetõttu sageli märkamatuks. Kergesti äratuntavad on aga lainelaste sugukonda kuuluvate hele-villkäpa hallikate tiibadega liblikate silmatorkava välimusega röövikud, kelle keha katab sidrunkollasest kuni tumehalli värvuseni varieeruv tihe karvastik. Dekoratiivsed röövikud on äratuntavad peaaegu tagakeha tipul paikneva saba taolise pikema punaka kuni musta karvatuti ning nelja seljal ilutseva valkjaskollase kuni hallikaspruuni püstise karvatuti järgi. Kõigi eelnimetatud liblikate vastsed võivad masspaljunemise korral aga raagu süüa sadu hektareid kasemetsa. Tavaliselt lehekahjurite rüüsted lehtpuudele hukutavalt ei mõju, kuigi hulgi võivad nad puud peaaegu lehtedest paljaks süüa. Ühekordse rüüste elavad puud üsna kergesti üle, kuid noortel, hiljuti istutatud puudel nõrgeneb lehekahjurite rüüste tõttu kasvujõud ja juurdekasv pidurdub, eriti tugeva rüüste tõttu võivad kahjustatud puud ka kuivada. Korduva kahjustuse tagajärjel hakkavad kaseladvad aga kuivama ning seal tekkinud mädanik võib levida ka tüvepuitu, mis rikub ära väärtusliku puidu. Putukate hulgipaljunemise ohtu kaasikutes vähendavad oluliselt putuktoidulised linnud, samuti ka erinevad röövputukad (lepatriinud, jooksiklased jt.) ning ämblikud.

KAHJUSTAJATEKS KA LEHETÄID, TIRDID, KILETIIVALISED, MARDIKAD
Kaselehtedest toituvad ka kase-lehevaablase (Craesus septentrionalis) seltsingulise eluviisiga ebaröövikud, kes närivad hulgakaupa lehte servast ning ohu korral tõstavad oma tagakeha S-kujuliselt hoiatavalt üles. Tihti võib kaselehtedel toitumas või lehe allküljel kerratõmbununa lebamas leida ka hall- või sinakasrohelise kollajalg-kasevaablase (Cimbex femoratus) lihava ebarööviku. Rohkesti leidub kaskedel lehtedest toituvaid putukaid just tavaliselt soojemal kevadel ja suvel. Tänavu juunis- juulis oli noortes kasekultuurides märgata kaselehtedel toitumas hulgaliselt metallrohelise pea ja eesselja ning pruunide kattetiibadega aiapõrnikaid (Phyllopertha horticola). Need küllalt suured põrniklased on aiapidajatele tuttavad, sest kahjustavad paljusid aiataimi, eriti tihti võib neid näha roosiõisi närimas. Aiapõrnika tõugud elavad pinnases ja söövad taimede, peamiselt kõrreliste ja ristiku juuri. Noortel kaskedel võib sageli silmata umbes poole sentimeetri pikkusi rohekaid saledaid mardikaid. Need on kaselehekärsakad (Phyllobius maculicornis), kes toituvad lehtedest, närides neisse auke. Sagedased on noorte kaskede lehtedel ka kase-keerukärsakad (Deporaus betulae). Nende väikeste läikivmustade mardikate tegutsemisjäljed on kaarja sisselõikega koonusjad leherullid noorte puude võrades. Tihti võib puukeste okstel või lehtedel rohkesti, kolooniatena koos tegutsemas näha väikseid rohekaid, pruunikaid või musti lehetäisid (Aphididae). Lehetäid kurnavad noori puid, imedes taimekudedest mahla ning kandes edasi viirushaigusi. Viimastel aastatel on täheldatud endistele rohumaadele rajatud aru- ja maarjakasenoorendikes ka tirdikahjustusi. Tirdid (Cicadinea) imevad samamoodi kui lehetäid taimekudedest taimemahla. Taimedele ei tekita nad kahju mitte niivõrd vee ja toitainelahuste väljaimemisega, vaid taimekudedesse eritatud süljetoksiinidega, millega kaasnevad mikroorganismide põhjustatud haigused ning viiruste siirutamine. Tirdikahjustusi tuleb põllumaale rajatud maarjakaasikutes ette arvatavasti seetõttu, et aastaid harimata põllumajandusmaal ning rohumaal või niidul on tirtide arvukus püsivalt üsna suur. Kui sellisele maale rajada kasekultuur, ilma maapinda harimata, võivad seni rohurindes tegutsenud tirdid asustada ka õhukesekoorelised kasetaimed. Kui kasepõllu omanik otsustab kultuuris heina niita, vähendab ta tirtide toidutaimede hulka ning suurendab kasekahjustust veelgi. Ka suurepinnalised monokultuursed puupõllud soodustavad puude haigestumist ja suurendavad putukarüüsteriski. Vältimaks putukakahjustusi ning taimehaiguste levikut tuleks rajatavad kultuurid kavandada pinnalt väiksemad. Aasta enne kultuuri rajamist peaks kamardunud põllu- või heinamaa kindlasti üle harima. Samuti on soovitatav enne mullaharimist teha keemilist umbrohutõrjet. Muidu ei anna hilisemad kultuuri hooldamise võtted (heina niitmine jms.) täit kindlust, et rajatud maarja- või arukaasikust tulevikus loodetud tulu saab. Viimaste aastate kuumadel suvedel on Eestimaal nii aru- kui ka maarjakaasikuid kahjustanud vapsikud (Vespa cabro). Kui vapsikuid on hulgi, söövad nad kasenoorendikes võra ülaosas tüvel mahlakat koort ja kambiumi. Putukad närivad koort ringjalt (või poolringjalt) ümber tüve kuni puiduni. Niisuguse kahjustuse tagajärjel kuivab puu latv näritud kohast ülevalpool ning hiljem sügistuultes murdub. Sooja 2000. aasta suve lõpul ja varasügisel kahjustasid vapsikud mitmel pool Eestis sadu latiealisi noori aru- ja maarjakaski. Peamiselt niiskematel kasvualadel teeb kahju nii aru- kui ka maarjakase puidus tegutsev kärbse Phytobia betulae vastne. See 1,5–2 cm pikkune valge keha ja tumeda peaga vagel kaevandab kasepuidu kambiumiosas. Kahjustuse tõttu tekivad puu ristlõikepinnal hästi nähtavad piki aastaringe kulgevad pruunid punktiirjooned, mis halvendavad tunduvalt puidu kvaliteeti ja müüdava kasepaku hinda. Lehtpuid kahjustavate putukate puhul ongi tähtis teada, et kergesti märgatavad ühekordsed lehekahjurite rüüsted ei tee puule suurt häda, aga puitu ja tüvekoort kahjustavad putukad, kes tavaliselt tegutsevad üsna varjatult, võivad kaasa tuua hoopis tõsisemaid tagajärgi. Ka seetõttu, et kahjustus ja kahjur avastatakse sageli liiga hilja. Maarjakaasiku tervisliku seisundi pidev jälgimine, kahjustuse õigeaegne avastamine ning kohene teatamine piirkondlikule keskkonnateenistusele või metsapatoloogile aitavad oluliselt vähendada majanduslikku kahju, mida võivad põhjustada liiga hilja avastatud ja tähelepanuta jäänud erinevate imetajate ja putukate poolt põhjustatud kahjustused maarjakaasikus.



Ivar Sibul Sibul, maarjakase seltsi juhatuse esimees

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet