Eesti Looduse fotovõistlus
3/2002



ARTIKLID
Puu, millel on Eestis OMA ÜHING

Maarjakaske peetakse Põhja-Euroopa looduse ainsaks väärispuuks. Sajandi eest tundis talurahvas Eestis maarjakaske üsna hästi. Kuid hiljem vajus tema kasutamise oskus unarusse. Eesti iseseisvumine on toonud kaasa selle väärtusliku puu röövelliku raiumist. Teisalt on metsaomanikel tärganud huvi selle puu kasvatamise vastu. Mõne aja eest loodi Eestis Maarjakase Selts, kuhu on koondunud maarjakasehuvilised, uurijad ja kasvatajad.

MAARJAKASE RAHVAPÄRASED NIMETUSED , KASVUPAIGAD, PUIT. Looduses kasvab maarjakaske harva. See muhkliku tüvega madalakasvuline puu, mille salmiliselt kirimustriline puusüü on lihvituna kütkestavalt pilkupüüdev, on eestlaste seas tuntud peamiselt maarjakase või -kõivuna. Kuigi hiidlased-saarlased kutsuvad maarjakaske ka raud-, näsu-, kiri- või ka maadre- ehk madrikaseks ning Võrumaal teatakse teda naaris- või naeriskõivunaja Põlvamaal kui linnusilmäpuud, on ta paljudele tuntud ka kui karjala kask.
Ütlus “Heal lapsel mitu nime” sobib suurepäraselt iseloomustama seda äärmiselt varieeruva kasvu- ja tüvevormiga ning esmapilgul tagasihoidlikku, kuid kuldaväärt puiduga puuliiki. Maarjakask võib looduses, puistus kasvades kuuluda haruharva kaaspuuliikidega esimesse rindesse kui kitsavõraline hästi laasunud ühetüveline kõrge puu, sest maarjakask kui kidurakasvulisem arukase teisend (Betula pendula var. carelica) ei suuda viljakatel muldadel kasvukiiruses võistelda kiirekasvuliste lehtpuuliikidega ning
hukkub teiste puude rõhutuna peamiselt halbade valgustingimuste tõttu. Madala, jässaka või kõveratüvelise tugevaoksliku õunapuud meenutava puuna kohtab teda aga sagedamini hõredates või ebaühtlase liitusega puistutes, puisniitudel, endistel karjamaadel ja kiviaedadel. Küllalt sageli võib maarjakaske kasvamas näha ka pae- ja kiviklibustel rannavallidel ja soostunud muldadel mitmetüvelise põõsana või põõsataolise puuna. Ära tunda aitavad maarjakaske aga eeskätt tema tüvel ja okstel olevad iseloomulikud enamasti hästi märgatavad sõlmjad paksendid, muhud, kühmud või puhetised, mille korp ja lõhed on paksemad kui paksendite vahele jäävad tüveosad.
Mis teeb maarjakase ainulaadseks ja haruldaseks? Esiteks, aegade jooksul väga kõrgelt hinnatud erakordselt sitke ja kaunimustriline ning ilusa läikega puit, millest saab vesta vastupidavaid noapäid ning teha uhkeid piipe ja ülikallist eksklusiivmööblit. Teiseks aga tema küllalt harv leidumine looduses. Tervest maailmast tasub teda otsida ainult Karjalast ning Läänemere ümbrusest ja mõnelt poolt Baltikumist, sh. Eestist. Kuid sealgi kasvab teda looduses küllalt vähe.

VIIMASEL AASTAKÜMNEL ON MAARJAKASKE EESTIS RÖÖVELIKULT RAIUTUD . Mööblitööstuse suur nõudlus maarjakase väärispuidu järele viimasel sajandil ning aasta- aastalt järjest tõusnud maarjakase vineeripaku hind on selle kasevormi varusid loodusest kiiresti kahandanud või paiguti isegi täiesti hävitanud. Kuivõrd praegu on maarjakase puidu hind jõudnud samasse hinnaklassi troopiliste puude hindadega, siis võib looduslikke maarjakaski ähvardada tulevikus samasugune saatus nagu troopilisi vihmametsi, mis on üleraie tõttu hävimisohus.
Mõnikümmend aastat tagasi oli Eestis maarjakaskede arvukus veel küllalt suur, kuid möödunud kümnendi ulatuslikud salaraied maarjakaskede põlistel kasvualadel Lääne-Eestis ja saartel on jätnud märgatava jälje. 1980. aastate alguseks olid eri loodusuurijad ja -huvilised loendanud Eestis üle kuuesaja maarjakase, ent tänavune varakevadine looduslike maarjakaskede inventuur näitas, et omal ajal kirjeldatud leiukohtades on maarjakase tunnustega puude arv oluliselt vähenenud või pole neid üldse.
Kui 1950.–1970. aastail hävitati maarjakaski põhiliselt teadmatusest, raiudes teda hooldusraietel puistutest välja kõvera, puistus alla jäänud ning elujõuetu arukase pähe ning põletades hiljem küttepuuna, siis 1980.–1990. aastatel otsiti kõige väärtuslikumaid – puukujulisi maarjakaski – puistutest ja puisniitudelt teadlikult. Peamiselt 1990. aastate algusest alanud suurest ajujahist maarjakase väärtuslikule puidule annavad tunnistust kas või tänavu kevadel maarjakaskede põlistelt kasvualadelt leitud mitukümmend surnud ja kuivanud soo- ja arukaske, millele on kellegi kuri käsi “õiget” puud otsides valimatult kirvega lahad löönud. Kohati mustavad valgetel kasetüvedel juurdekasvupuuri jäetud puuraugud. Enda eest kõnelevad ka rinnakõrguselt kirve või käsisaega langetatud kasepuud nendes Eestimaa piirkondades, kus teatakse seda linnusilmäpuud kasvavat. Suuri maarjakase otsinguid ning neile järgnenud röövraieid kinnitavad ka mitmed vestlused kohalike metsaomanikega, kes osalt oma teadmatusest ja hooletusest on lubanud sellel sündida või isegi kasuahnuses sellele kaasa aidanud.
Mõned tänapäeva “ärimehed”, kes alles hiljaaegu on kuulnud maarjakasest kui puust, mis võimaldab kiiresti miljonäriks saada, on pimedas kasuahnuses või sõgeduses kirve ja saega kallale läinud juhuslikult kasvama jäänud põõsakujulistele või vanadele madalatüvelistele maarjakaskedele puisniitudel või samades kasvukohtades kasvavatele paksukorbalistele arukaskedele, teadmata, et sellistelt puudelt saab vaid halvakvaliteedilist ja odavat oksapuitu. Seega ei tasu nende puude raie end kuidagi ära. Sageli ongi röövlid oma rumalusest kohapeal aru saanud või on neid keegi seganud, igatahes kohtab veel praegugi nendes kohtades, kus arvatakse kasvavat maarjakaski, vedelemas kiirustades langetatud maarja- ja arukasetüvesid, millest on paremad tükid välja saetud ja ära viidud ning kõlbmatud tüvenotid lihtsalt kännu juurde vedelema-mädanema jäetud.

METSAMEHED ON MAARJAKASKE VÄÄRTUSTANUD KOLM AASTAKÜMMET. Eesti metsamehed ja loodussõbrad on maarjakaske hoidnud ja väärtustanud juba vähemalt kolm viimast aastakümmet. Kuni 1970. aastani ei olnud tõepäraseid andmeid maarjakase loodusliku leidumise kohta Eestis, kirjandusest võis leida vaid mõne üldise ja juhusliku viite maarjakase võimaliku kasvamise kohta Eestis. Kuni tolle ajani ei osatud seda kaske õieti äragi tunda või peeti teda meil niivõrd haruldaseks, et tema leiukohti sihikindlalt ei otsitudki. Põhiliselt just 1970. aastatel registreeriti ja kaardistati maarjakaskede tähtsaimad looduslikud leiukohad Eestis ning rajati ka üksikuid katsekultuure ja istandikke, kaasates uurimistöödesse mitmeid üliõpilasi (Andu Allas, Peeter Nugin jt.). See tegevus soikus aga 1980. aastatel või jäi väheste uurijate ja huviliste erahobiks. Suuri teened Eesti esimeste suuremate looduslike maarjakaskede leiukohtade avastamisel ja arvelevõtmisel Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel on Arnold Meriheinal, Kalju Porkil ja Rein Sanderil. Väga suure panuse maarjakase uurimisse Eestis on andnud Paul Ott, kes on inventeerinud looduslikke maarjakaski ning rajanud maarjakatsekultuure.
Uuesti hakkasid eestlased maarjakase vastu huvi tundma 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul, kui ajakirjanduses ilmusid eelkõige Hendrik Relve kaasakiskuvad populaarteaduslikud kirjutised maarjakasest ning tema voorustest. Siiski jäi huvi maarjakase kui väärtusliku puu vastu oodatust leigemaks. Kuid mida kõrgemaks kasvas lepavõsa endistel põllumaadel ning vähetasuvamaks muutus paljudele maaomanikele tavapõllumajandus, seda agaramalt hakati otsima alternatiive, kuidas oma põllumaa taas tootma panna. Mitmed tollal avaldatud kirjutised maarjakasest kui hästi tasuvast “põllukultuurist” veensid maaomanikke, et võsastuvatel põllumaadel on mõistlik ja kasulik kasvatada maarjakaske.
Paljudel huvilistel jäi aga entusiasmi kõrval puudu teadmistest. “Mis on maarjakask? Kas maarjakask on sama mis karjala kask? Kust saada seemet/istikuid? Mida on vaja, et kodus maarjakase meristeemtaime toota?”, seda ja veel muudki päriti algul nii telefonitsi kui ka kirjades. Veenduti, et maarjakaske polegi nii lihtne kasvatada: peab oskama eristada nii maarjakase vorme kui ka kasvatada oksavaba spoonipakku, kõik muu peale selle.

MAARJAKASE SELTS LOODI 2001. AASTA ALGUL. 2000. aasta septembris otsustasid Tartusse kogunenud maarjakasehuvilised ning uurijaid rajada ühenduse, et vahendada üksteisele nii teadmisi kui ka kogemusi. 2001. aasta algul, 45 aastat pärast Soome “Visaseura” (nimi tuleneb sõnast visakoivu, mis tähendab maarjakaske soome keeles) asutamist, loodi Eesti maarjakase uurijaid ja kasvatajaid ühendav mittetulundusühing Maarjakase Selts. Kui meie põhjanaabrite maarjakaseselts peab oma ülesandeks edendada maarjakase kasvatamist, kasutamist, uurimist, aretustööd ja turgu, samuti aidata kaasa seemne- ja taimekasvatusele, tegelda maarjakaske puudutava teadus- ja nõuandetegevusega ning tegutseda huviliste ühendajana, siis samad põhimõtted võttis oma tegevuse aluseks ka Eesti maarjakase selts. Teiseks oluliseks sihiks seadis noor selts kaardistada ja arvele võtta veel säilinud Eesti looduslikud maarjakased, et neid kaitsta ja genofondi säilitada. Eesmärk on parimate kodumaiste puidu- ja kasvuomadustega maarjakaskede väljavalik ning nende alusel taimede tootmine meristeem- ehk koekultuurmeetodil. Seega peaks loodud selts aitama ühelt poolt säilitada maarjakaske kui kaduvat Eestimaa loodusväärtust ning teiselt poolt tagama selektsiooni kaudu veelgi selle puu väärtust. Rõõmustaval kombel kasvab huvi maarjakase kasvatamise ning seltsi tegevuse vastu, sellest annavad tunnistust kas või seltsi korraldatud iga-aastased rahvarohked õppepäevad või seltsi juba rohkem kui kaheksakümneni küündiv liikmete arv. Kes soovib maarjakasest rohkem teada, võib esmalt lugeda raamatut “Maarjakask ja tema kasvatamine” (2000, Trt., Sibul, I.), mida leidub Tartu ja Tallinna suuremates raamatukauplustes ning -kogudes.
Infot ja konsultatsioone saab maarjakase kasvatamise ja istikute ning maarjakase seltsi kohta saab telefonil 050 84 929 või 07/ 313 113.



Ivar Sibul, EPMÜ dendroloogia lektor

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet