Eesti Looduse fotovõistlus
4/2005



artiklid
Puhkemetsade eest tuleb hoolt kanda

Eesti loodus, eriti veekogudega piirnevad vaheldusrikkal reljeefil paiknevad metsamaastikud, on ilusad ning pakuvad vaba aja veetmiseks rohkesti võimalusi. Puhkealade koormustaluvus pole aga ühesugune. Artikkel põhineb RMK puhkealade viimaste aastate uurimistöö tulemustel.

RMK PUHKEALADEL KÄIB ÜHA ROHKEM INIMESI
Inimesed lähevad meelsasti loodusesse puhkama, kui on hea teedevõrk ja ligipääs, küllaldaselt teavet ning puhkevõimalused on mitmekesised ja pakutakse rohkesti eri laadi teenuseid. Metsas käiakse mitmel eesmärgil: et maandada värskes õhus vaimset stressi, saada esteetilisi elamusi ja fotografeerida, aga ka selleks, et täita teatud ülesandeid, sportida, korjata metsamarju ja seeni, grillida toitu ja ööbida telgis.

Üha rohkem puhkajaid leiab tee just riigimetsa majandamise keskuse (RMK) puhkealadele, kuna eeskätt rannikualadel on palju erametsi ning erametsaomanikud on rakendanud piiranguid ja pahatihti sulgenud juurdepääsu erastatud rannikualadele. Ühtlasi on osa senisest metsamaast muudetud elamu- ja muuks maaks. See on omakorda tinginud vajaduse teha külastajauuringuid, et määrata metsade rekreatiivne koormustaluvus ning paremini korraldada nende alade kasutust. Toetudes puhkealade seisundit kajastavatele seireandmetele, on võimalik vähendada negatiivset mõju, reguleerida metsa külastatavust ja suurendada koormustaluvust. Selleks tuleb teha kindlaks puhkamiseks sobivad piirkonnad, tegevused ja neid reguleerivad meetmed, vajaduse korral ka puhkeala sulgeda või aidata kaasa selle metsade seisundi paranemisele.
RMK rajatud puhkealade hulgast kümnel on tehtud puhkajate vastuvõtuks õige tõsiseid ettevalmistusi. Nende seas on Peipsi põhjaranniku puhkeala Ida- Virumaal, Nõva puhkeala (eeskätt Nõva- Peraküla piirkond) Läänemaal, Pärnu- Ikla puhkeala (eelkõige Kabli-Ikla rannikuala) Pärnumaal, Vääna-Jõesuu ja Taevaskoja-Kiidjärve ümbrus. Need on aastaid olnud üha suureneva külastuskoormusega paigad. Seetõttu on metsakaitse- ja metsauuenduskeskus hõlmanud need alad alalisse seirevõrgustikku, mis on loodud puhkajate külastuskoormuse ja rekreatsioonist tingitud metsakahjustuste hindamiseks.
Töö tehti RMK tellimusel, rahastas keskkonnainvesteeringute keskus. Töö käigus rajati telkimisaladele alaline transektide võrgustik hindamaks nii mulla seisundit, erosiooni, alustaimestikku kui ka metsapuude seisundit ja kahjustusi. Selle võrgustiku alusel saab ka tulevikus hinnata külastuskoormuse ajalist dünaamikat ja mõju.
Töös on osalenud Kalle Karoles ja teised spetsialistid metsakaitse- ja metsauuenduskeskusest, botaanikutena ka Taimi Paal, Aino Kalda ja teised eksperdid.

MIS ON METSADE REKREATIIVNE KOORMUSTALUVUS?
Koormustaluvuse all mõistetakse taastuva loodusvara sellist kasutuskoormust, mida see suudab taluda, säilitades senise tootlikkuse ja omadused ning tagades sealjuures puhkevõimaluste püsiva kvaliteedi (Knudson, 1980; Wagar, 1964). Puhkealade koormustaluvuse mõiste alla kuulub aga peale puhkeala ökoloogilise kvaliteedi ka puhkealade kasutajate rahulolu (Hart, 1982). Seega on puhkemajandusobjektide puhul oluline tagada nii metsade hea seisund kui ka külastajate heaolu.
Maailma Turismiorganisatsiooni (World Tourism Organisation, WTU) määratluse järgi on koormustaluvus maksimaalne puhkajate arv, kes võivad külastada turismiobjekti korraga, ilma et see põhjustaks ala füüsilise, ökonoomilise või sotsiaal-kultuurilise keskkonna hävingut ning külastajate rahulolu väheneks neile vastuvõtmatult (PAP/RAC, 1997).
Metsade koormustaluvus ei ole stabiilne, vaid dünaamiline mõiste. Peale metsatüübi oleneb see olulisel määral ka majandamisviisist. Sobivate majandusvõtetega saab metsade koormustaluvust parandada, samuti korraldada metsade külastamist sel moel, et kusagil ei ületata koormustaluvust.
Eri puhkealade erisugutel pinnastel asuvad eri metsatüüpi kuuluvad puistud. Nende vastupidavus tallamisele pole ühesugune. Sageli on enim eelistatud puhkemaastik eelkõige liivmuldadel paiknevad metsad. Samas on just liivmullad, eriti nõlvadel paiknevad alad, erosiooni suhtes kõige tundlikumad. Rannikualadel leidub tihti sambliku, kanarbiku ning pohla kasvukohatüübi männikuid, mille koormustaluvus on kõige väiksem. Loomulikult ei mõjuta vähekäidavate alade rekreatsioon taimestiku katteväärtust, liigilist koosseisu ja seisundit niisama palju kui intensiivselt kasutatavatel aladel. Osal puhkealadel võib taimkatte üldine katteväärtus väheneda, kuid tallamisõrnad liigid asenduvad tallamiskindlamatega.
Negatiivsed ilmingud puhkealadel:
1) puud ja põõsad saavad viga ning nende seisund halveneb;
2) tallatakse ja vigastatakse metsapuude looduslikku uuendust, puistu uuenemisvõime väheneb või kujuneb puuliikide vaheldus ebasoodsaks;
3) metsas kuhjub prügi;
4) sagenevad metsatulekahjud;
5) alustaimestik, samblad ja samblikud saavad kahjustada ning sellele võib järgneda pinnase vee- ja tuuleerosioon;
6) teedel ja radadel tiheneb pinnas ja vigastatakse juuri, tekib erosioon, rannaalal ka lahtine liiv; seetõttu halveneb metsa seisund ning pidurdub juurdekasv.
Uuringutes hõlmatud puhkealadel on nii õppe- ja matkaradade kui ka telkimisalade peamine ja üha süvenev probleem pinnase lõhkumine ja erosioon. Selle põhjus on eelkõige autode sõitmine rannaluidetel või rannalähedase metsa tallamine.
Pahatahtlikku puude vigastamist tuleb õnneks üha harvemini ette, enamasti vaid telkimisaladel, kus puhkajad peatuvad pikemalt ning tallavad metsapuude looduslikku uuendust või murravad lõkke tarvis noori puid ja vanemate puude alumisi oksi. Seda on aidanud vältida RMK puhkealadel telkimis- ja lõkkekohtadesse varem varutud küttepuud.

METSADE SEISUNDIT ON SEIRATUD SEITSMEL PUHKEALAL
Eestis on puhkealade metsade seisundit ja kahjustusi järjepidevalt hinnatud neljal viimasel aastal, uurimise alla on võetud seitse RMK puhkeala. Ka 1980-ndatel ja 1990. aastate alguses hindas Eesti metsainstituut rekreatsiooni mõju metsade seisundile ning nende koormustaluvust, kuid kahjuks ei rajatud sel ajal alalist seirevõrgustikku, kus oleks hiljem saanud uuringuid korrata. Viimastel aastatel on seireobjektide hulgas olnud nii telkimisalasid, lõkkening piknikukohti kui ka matkaradasid. Vaatluste jaoks on rajatud alaline seirevõrgustik, mille alusel saab mõõta ja hinnata teatud ajavahemiku jooksul (3–5 aasta tagant) toimunud muutusi.
Telkimis-, pikniku- ja lõkkekohtades rajatud transektidel on hinnatud puude, alustaimestiku ning pinnase kahjustusi: nii esimese ja teise rinde puudel kui ka järelkasvu, loodusliku uuenduse ning alusmetsa puudel ja põõsastel. Eraldi pandi kirja puuliik, puu rindeline kuuluvus, kahjustusaste ning põhjus.
Hiljem arvutati eri kahjustusastme ning -põhjusega puude osakaal protsentides. Põhitähelepanu on pööratud rekreatsioonist tingitud antropogeensetele kahjustustele.
Matkaradade puhul hinnati rajaäärsete puude seisundit ja raja laiust ning kulumisastet.
Õppe- ja matkaradade puhul määrati radade seisundi hindamise metoodika järgi raja laius, kulumus ja pinnase eri kahjustusastmega tsoonide laius.
Otsustamaks raja laiuse üle, tehakse kindlaks äärmised punktid, kus vaatluse järgi ei ole taimkattel või mullal märgata tallamiskahjustusi (liigilise koosseisu ning katteväärtuse erinevusi), võrreldes muu metsaalaga. Seejärel mõõdetakse nende punktide vahekaugus.
Kuna radade ääres on kahjustatud puid võrdlemisi vähe, pandi radadel enamasti kirja vaid antropogeensete kahjustustega puud. Puude seisundit hinnati raja servast viie meetri laiusel ribal mõlemal pool rada.

TELKIMISALADE LÄHEDAL ON PROBLEEME METSAUUENDUSEGA
Riigimetsas on telkimisaladeks valitud enamasti palu- ja nõmmemetsade kasvukoha männikud. Sealsete puistute esimeses rindes valdavad enamasti männid, vaid alusmetsa ning teise rinde puude puhul lisandub arvukamalt teisi puuliike, eriti harilikku kuuske. Uuritavatel aladel valitsesid vanemad puistuid, kuid leidus ka nooremaid ja keskealisi. Põhiprobleemiks võib pidada vähearvukat looduslikku uuendust ning selle halba seisundit.
Piisaval määral leidus looduslikku uuendust ning järelkasvu vaid Pärnumaal paikneval populaarsel Krapi telkimisalal: osakaal puude koguarvust transektidel oli 76,2%. Väga halb on olukord Vääna- Jõesuu telkimisalal, kus loodusliku uuenduse ning järelkasvu puud hõlmasid vaid 15,8% puude koguarvust transektidel. Looduslik uuendus on sageli kontsentreerunud kas tihedamate puuderühmade alla või reljeefi kõrgematele või madalamatele osadele, olles seal tihti liiga tiheda seaduga selleks, et konkurentsis valgus- ja toitumisolude pärast vastu pidada. Suur probleem on ka valguse puudus.
Paljudes kohtades on vanad männid jõudnud ikka, kus algab nende väljasuremine ja hukkumine. Kauksi telkimisalal kasvavad männikud on kuni 150-aastased, Kopraonu ja Lemme alal umbkaudu 170, Paukjärve telkimisaladel ligi 180 aasta vanused. Küllaltki paljudel puhkealade vanadel mändidel on hõrenenud võra, neil leidub männitaeliku või männi-koorepõletiku viljakehi. Seega tuleb võtta meetmeid soodustamaks telkimisalade puistute looduslikku uuendust: vajaduse korral mineraliseerida maapinda, rajada uuenduse ümber piirdeid või kultiveerida osaliselt uuesti.
Puhkealade puistute probleem on ka puuliikide vaheldus nii ökoloogilisest kui ka puhkemajanduse seisukohast lähtudes: mitmel telkimisalal (näiteks Paukjärve ääres) leidub männikutes rohkem kuuse looduslikku uuendust. Uuenedes vana metsa turbe all, on varju taluval kuusel eelis valgusnõudlike puuliikide männi ning kase ees, samas pole telkimisaladel enim levinud pohla-, sambliku- või kanarbikukasvukohatüüp enamasti sobiv, et kasvatada tulevikupuistutena kuusikuid.

TELKIMISALADE LÄHEDAL ON PÖÖRDUMATULT KAHJUSTATUD LIGI VIIENDIK PUUDEST
Enamik telkimisalade puid on kahjustatud, terved puud hõlmasid vaid 37,7% puude koguarvust. Kergemate kahjustusega puid oli 38,9% ning pöördumatult vigastatud puid 20,6%. Hukkunud ning maha lõigatud puude osakaal oli telkimisaladel õnneks küllaltki väike, vastavalt 2,1 ning 0,6%.
Kõige sagedam – 51% juhtudel – kahjustuste põhjus on abiootilised tegurid. Biootiliste kahjustustega puud hõlmasid 34,7% ja antropogeensete ehk inimese tekitatud kahjustustega puud 26,4% puude koguarvust.
Üldiselt võib väita, et antropogeense tekkega kahjustuste osatähtsus on vanematel puudel suurem kui noorematel, kuna neid on puhkajad mõjutanud pikema aja vältel. Ülarinde puudel on tavaliselt rohkem inimtekkelisi kahjustusi kui looduslikul uuendusel. Kõige ulatuslikumalt on inimene telkimisaladel enamasti kahjustanud esimese ning teise rinde mände.
Kõigi puistuelementide puude koguarvust leidus puhkajate tekitatud kahjustusi keskmiselt 19,5% puudest; suurim oli see protsent Paukjärve telkimisalal (28,3), väikseim aga Raadna telkimisalal (11,7). Esimese rinde mändidest olid inimesed kahjustanud keskmiselt 36,9%. Kuid see arvnäitaja erineb telkimisaladel suuresti: endises militaarpiirkonnas asuval Paukjärve alal 71,4% , ent Raadna telkimisalal 9,4%. Männi teise rinde puudest oli inimtekkelisi kahjustusi keskmiselt 53,6% puudest. Männi järelkasvu ning looduslikust uuenduse hulgas oli neid kahjustusi telkimisaladel keskmiselt 16,8 ning 19,4%.
Antropogeensetest kahjustustest leidus enim mehaaniliste tüvevigastustega puid: 67,2%. Järgnesid murtud ladvaga puud (17,7%). Oksi oli murtud või kärbitud 11,6% puude puhul. Vähem leidus telkimisaladel paljandunud juurtega puid (1,9%), tulest vigastatud (1,2%) ning tüvele kraabitud nimega puid (0,37%).
Rekreatsioonist tingitud pinnase ja alustaimestiku kahjustused on kõige ulatuslikumad Pärnumaal Lemme telkimisalal, kus üle 50% transektide pindalast on juba ilma taimkatteta. Paljandunud pinnas on vastuvõtlik erosioonile.
Kõige parem on olukord Krapi telkimisalal, kus hoolimata sambliku-kasvu- kohatüübist on ala kaetus alustaimestikuga teiste telkimisaladega võrreldes kõige suurem.

PEAMINE PROBLEEM ON RADADE LAIENEMINE
Eestis on viimastel aastatel rajatud palju huvitavaid matka- ja õpperadu. Matkaradade ilme on aga väga erinev, seda nii radade õpetlikkuse kui ka loodusolude, kasutuskoormuse ning keskkonnale tekitatud kahjustuste poolest. Enamasti ei tekita probleeme mitte niivõrd puude kahjustamine, vaid radade kulumus. Paljandunud pinnasega erodeerunud matkarajad on küllaltki tavaline nähtus. Erosioon rikub eeskätt liivmuldadel ning künklikul reljeefil paiknevaid radu.
Matkaradade seisundist kokkuvõtteid teha ei ole lihtne. Uuritud radade keskmine laius on 2,3 m. Kulunud osa on kõige laiem enim käidavatel radadel, mis viivad loodushuvilisi parklatest peamiste külastusobjektideni, näiteks Keila-Joa matkarada, Taevaskoja rada jt. Keila-Joa raja suurim laius on mõõtmise põhjal 10,5 m. Kõige kitsam oli rajalõik Jussi ning Paukjärve looduse õpperadadel: vaid 0,35 m.
Töö käigus mõõdeti radade ristprofiilid ning rajalõigud jagati eri kulumusega tsoonideks. Hävinud taimkatte ja varisega ning paljandunud mineraalpinnasega rajaosad, mis alluvad kergesti erosioonile, olid keskmiselt ühe meetri laiused. Kõige laiemalt paljandunud ilma taimkatte ja toorhuumuseta rajalõik registreeriti Taevaskoja rajal: laius 5 m.
Keskmine matkaradade kulumus on 5 cm. Enim kulunud on samuti Taevaskoja rada: raja servapunktide kõrgus oli kulunuima osaga võrreldes 30 cm.

KUIDAS SUURENDADA KAUNITE PAIKADE KOORMUSTALUVUST?
Metsade koormustaluvus on laiaulatuslik mõiste. Peale metsatüübi oleneb see tunduvalt ka majandamisviisist. Sobivate majandusvõtetega saab koormustaluvust suurendada, samuti reguleerida metsas käimist nõnda, et kusagil ei ületata koormustaluvust (Knudson, 1980).
Sellele saab kaasa aidata seadusloome, ühtlasi tuleb inimesi koolitada ja teavitada. Tehniliste abinõudena võiks pinnata pinnaseteid ja radu või rajada uus teekate, piirdeid, sildu ja treppe või parandada praegusi. Võimalik on kasutada looduslikke piirdeid: suuri kive, põõsaid ja puutüvesid. Et luua taimkattele soodsamad olud, on soovitatud kultiveerida ja väetada tallamiskindlaid liike, liivmuldadel vedada erodeerunud kohtadesse juurde orgaanilist ainet või mulda.
Auto oleks otstarbekas alati jätta parklasse: nii on turvalisem autoomanikule ning säästlikum loodusele. Kindlasti tuleks jälgida, et paigaldatud piirded ja suunaviidad oleksid terved. Matka- ja loodusrajad on mõeldud selleks, et juhtida matkajad kohtadesse, kus infotahvlid, viidad, märgid, brošüürid jms. tutvustavad neile koha maastikulist, geoloogilist, bioloogilist, ajaloolist või kultuurilist väärtust. Radade pindamine või laudteed kaitsevad maad tallamise eest, samuti aitavad need hoida puhkajaid radadel. Radade pinna kaitseks võib edukalt kasutada mitmesuguseid looduslikke multšimaterjale. Radadele või platsidele kantud õhukene kiht puukoort, männiokkaid, puulaaste või saepuru nõuab küll investeeringuid, kuid see-eest ei erodeeru rada nii kergesti ja tolmab vähem. Et puhkajaid ei satuks ühele alale üleliia, peab inimesi informeerima ning vajaduse korral suunama teistele matkaradadele või puhkealadele. Kui olukord nõuab, tuleb mõningad kasutusviisid ära keelata, näiteks sõit mägijalgratastega või ratsutamine. Puhkealal peab olema kas stendil või muul viisil puhkajale hõlpsasti kättesaadaval kujul esitatud teave puhkeala võimaluste ja loodusväärtuste kohta, kindlasti ka n.-ö. säästlikkuse sõnum.



Kaidi Maran, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse spetsialist

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet