Eesti Looduse fotovõistlus
4/2005



artiklid
Suured linnud suurtel puudel

Kotkapesade rangel kaitsmisel on Eestis poole sajandi pikkune traditsioon: õigusaktid, uurimine, metsanduspraktika ja ühiskondlik tunnustus. Näiliselt lihtsa ja õlitatult töötava süsteemi taga peitub ökoloogiline ja metsanduslik seostepundar, mille paljud niidid on tänini lahti harutamata.

ÜKSTEIST LIIKI SUURI LINDE
Tohutu suur, pool sajandit puus püsinud ja elujõuline kotkakodu on üks looduskaitse sümbolitest – midagi sellist, mida tulihingeline loodusvaatleja ihkaks leida ja hoida. Tegelik olukord, millega linnu-uurijad, looduskaitsjad ja metsamehed kokku puutuvad, on teistsugune. Kotkaid elab meil ju vähemalt kolmveerand tuhat paari, aga sümboli sarnaseks on Eestis läbi aegade kujunenud vaid mõned nende pesad. 2005. aastal ei leitud kotkaid pesitsemas üheski seesuguses. Veel enam – iga metsamees mõistab, et “pesade kaitse” ei piirdu kotkastega: mängu tulevad must-toonekured ja kanakullid ja kes kõik veel. Sümbolite asemel on metsas erineva suurusega ja eri liikidele kuuluvad okstest pesad (risupesad), millest paljusid peab säilitama. Loodushoidlikuks majandamiseks tuleb metsaomanikul või -majandajal teada, kas ka tema metsas on niisuguseid pesi, mida sel puhul teha ja kuidas käituvad pesaomanikud siis, kui vana pesakoht muutub või hävib.

Risupesadega arvestamise muudab kõigepealt keeruliseks asjaolu, et neid kasutab terve rida liike ning sageli läbisegi. Rohkem kui poolemeetrise läbimõõduga kodusid rajavad Eesti metsapuudele must-toonekurg, kuus liiki kotkaid ja neli liiki keskmise suurusega kulle. Nende hüljatud pesad on pesitsemiseks olulised veel kahele suurele kakuliigile, kes ise pesi ei ehita. Juhuslikumatest manulistest kraabib vahel metsnugis suure kullipesa sisemusse magamis- või poegimisuru. Harva kasvatab kuhilal pojad üles ka näiteks ronk, lõopistrik või kassikakk. Oksalasu ise võib alguse saada vanast orava- või varesepesast röövlinnule sobivas oksahargis. Eri aastatel võivad ühes ja samas pesas – kui see just ehitamisaastal alla ei varise – pesitseda eri liiki röövlinnud. Näiteks Tartumaal kasutas vähemalt kahel aastal asustatud 163 pesast 30% rohkem kui üks liik ning vähemalt viiel aastal asustatud pesadest olid „ristkasutuses“ pooled [7]. Seejuures oli üks “osanikest” enamasti tavaline (nt. hiireviu), teine aga kaitsealune liik (nt. konnakotkas või kanakull). Isegi suurimad „konservatiivid“ – meri-, kalju- ja kalakotkas – võivad vahel asuda elama teise liigi rajatud pessa. KOLMKÜMMEND TUHAT RISUPESA Liigisegaduse muudab tõsisemaks risupesade rohkus. Tartumaal 900 km2 suurusel alal olen kahe metoodiliselt erineva uuringuga jõudnud sarnaste arvhinnanguteni: 1,4–1,5 suurt risupesa iga metsamaa ruutkilomeetri kohta [6; avaldamata andmed]. Seega võiks Eesti metsades olla puus üle 30 000 niisuguse pesa, millest linnu-uurijad suudavad ka kõige intensiivsematel töösuvedel “läbi ronida” vaevalt tuhat. Pikemas perspektiivis on arvud veelgi suuremad, sest toimub “pesaderinge”: varisemise, pesapuude murdumise ja metsaraie tõttu hävib neid pidevalt ning uusi ehitatakse asemele. Tartumaal on vastrajatud pesi aastas kontrollitute seas keskmiselt 10%, tegelikult aga kindlasti rohkem, sest kõiki ei õnnestu kohe üles leida ja need, mis lagunevad esimese aasta järel, jäävadki leidmata. Kui oletada, et pesade arv maastikul üldkokkuvõttes ei muutu, st. hävimine ja ehitamine on tasakaalus, võib arvata, et näiteks kümneaastase perioodi puhul räägime Eestis 50 000–100 000 kulli- ja kotkapesast, mille looduskaitseväärtust oleks hea teada. KÜMME TUHAT PERET Kui suvel ei paista suures risupesas linnupoegi, ei tähenda see pesa hüljatust ega selle väärtuse kadumist. Esiteks võib pesitsemine nurjuda toidupuuduse või häirimise, kiskja rüüste või vanalinnu hukkumise tõttu. Teiseks on kõik risupesade asukad pikaealised linnud, kes ei munegi igal aastal. Uurijad ei tea, miks nad noil aastail ikkagi pesapaikadele tulevad. Võimalik, et nad ei oska olusid ette näha või kindlustavad kohta hoides võimalusi tulevikuks. Asustust reedab pesale toodud värske ehitusmaterjal, kulliliste puhul värsked rohelised oksad, must-toonekure puhul samblaga vooderdatud pesalohk. Vahel veavad linnud materjali kogu pesitsusperioodi jooksul, teinekord ainult kevadel saabumise järel. Just seda, nagu ka sulekübemeid, roojalaike ja munade koorekilde, katsuvad „tühjadele“ pesadele ronivad ornitoloogid sealt leida. Kolmandaks võib elumärkideta pesa olla piltlikult öeldes tuba mitmetoalises korteris. Aastaid kodupaika naasva linnu jaoks on samas pesas pesitsemine riskantne: selle võib olla avastanud ja meelde jätnud metsnugis [14] või suurem röövlind, aja jooksul võib olla pessa siginenud ja seal ellu jäänud parasiite, antud kevadel võib oksahunnik osutuda läbi külmunuks või vettinuks. Röövlinnud õpivad negatiivsest kogemusest ning pesavahetus leiab sagedamini aset nurjunud pesitsusaasta järel [2], kuid mõne aja möödudes võidakse vanasse pessa tagasi pöörduda. Röövlinnuvaatlejate andmeil on suurtest risupesadest asustatud igal aastal napilt pooled [4]. Tabelis toodud arvukushinnangud viitavad veelgi väiksemale osakaalule – umbes 10 000 linnupaari 30 000 pesas. Tõenäoliselt pole asustamata pesi alati kirja pandud ning asustatute otsimine on olnud prioriteetsem ja kergem. Kalju-, meri- ja kalakotka ning must-toonekure pesad on küll märgatavalt sagedamini asustatud, kuid see võib osaliselt tuleneda valikuvõimaluste vähesusest (vt. allpool). Igatahes pole linnupoegadeta risupesa tulevik enesestmõistetavalt tume. TEOORIA: PUUDUS KÜLLUSES? Liigikaitse peamine eesmärk on säilitada elujõulisi asurkondi, kus noorloomi lisandub vähemalt sama palju kui sureb vanu, ning isendeid on piisavalt selleks, et ajutiselt ebasoodsal perioodil kõik juhuslikult ei hukkuks. Looduskaitsjad soovivad risupesade kaitsega vältida olukorda, kus noori röövlinde ja must-toonekurgesid sünnib ebapiisavalt lihtsalt sellepärast, et lastetubadeks ei jätku pesi või nende ehitamiseks sobivaid puid häirimatutes, kiskjate eest kaitstud ja toidurohketes kohtades. Eeskätt vajabki vastust küsimus, kas ja kuidas saab tekkida pesapaikade puudus, kui neil lindudel on pealtnäha kümneid tuhandeid võimalusi, millest osa koguni kasutamata?! Vastus koosneb neljast komponendist: liigiomased erinõuded, nende konflikt inimese looduskasutusega, tasakaal pesade hävimise ja uute võimaluste tekke vahel ning iga pesitsusvõimaluse kaotamise ökoloogiline hind. Puudus tekib kõige tõenäolisemalt liigi jaoks, kes pesitseb spetsiifilistes kohtades, mida inimene soovib kasutada hoopis teisiti, pesakohad hävivad hõlpsalt ja uute teke võtab palju aega, ning liik on haruldane (iga isend loeb) ja lühiealine (pole aega oodata). PEAMINE KONFLIKTIALLIKAS: SUUR PESAPUU Suur pesa eeldab suurt puud ja tugevaid oksi, puidutootja aga tahaks seesugusest saada palki või pole selle teketki nõus ära ootama, raiudes lagedaks keskealise metsa, eemaldades okslikke puid (“hunte”) hooldusraietel ja vältides neid metsaselektsioonis. Suuremal linnul on suurem pesa, mis muutub veelgi kogukamaks sedamööda, kuidas igal aastal lisatakse materjali. Konnakotka pesad paksenevad viie asustusaastaga keskmiselt 27 cm-lt ligi poole meetrini, hiljem hakkab materjali maha varisema ja “kasv” aeglustub [7]. Eesti suurim kotkaloss – kolme meetri paksune kaljukotkapesa – kaalus hinnanguliselt kaks tonni. Alternatiivide puudumisel peavad linnud asustama ühtainust, järjest varisemisohtlikumaks muutuvat pesa. Kui veab, siis pudeneb risulinn pulkadena alla talvel ja linnupaar saab kevadel otsast alata. Halvemal juhul aga kangutab suvine raju koos pesamürakaga katki ka tugioksad, see variseb koos munade või poegadega ning linnud kaotavad oma ainsa pesapuu. Puu suhtes on kõige nõudlikumad kalakotkas ja must-toonekurg. Esimene rajab pesa ümbruskonnast üle ulatuva puu tippu, ideaaljuhul vähemalt 200-aastasele lamendunud ladvaga männile, harva murdunud ladvaga puule. Niisuguseid puid Eesti metsamaastikes enam peaaegu pole, looduslike kalakotkapesade keskmine eluiga on langenud 1,9 aastale ja poegade varisemisest koos pesaga saanud asurkonnas peamine surma põhjus [5]. Must-toonekurg eelistab võimaluse korral pesitseda tüvest eemal, haava või tamme jämedal külgoksal, mis peab aastakümneid kandma kogu pesa raskust. Mõne aasta eest hinnati äärmiselt varisemisohtlikuks viiendik Eesti must-toonekurepesadest [10]. Must-toonekure ja suurte kotkaste pesi suudavad Eesti nüüdismetsades kanda enamasti ainult võimsad männid ja haavad, mis ongi nende liikide peamisteks pesapuudeks. Lääne-Eestis pakub lisavõimalusi tamm. Konnakotkastele ja keskmise suurusega kullidele sobib aga eriti hästi kuusk, mis vastukaaluks suhteliselt peentele tugiokstele varjab asukaid hästi vihma, tuule ja vaenlaste eest [9]. PUHVERDAV PUISTU JA ÜMBRITSEV MAASTIK Kui pesapuu põhifunktsioon on pesale kindla aluse tagamine, siis varjatust ja häirimiskindlust peavad enamasti pakkuma ümbritsev puistu ja pesa asend maastikul. Üherindeline mets ei tohi olla liiga hõre: võrastiku liituvus peaks kullide puhul olema vähemalt 70%, konnakotkaste puhul 40–90% [9]. Võimaluse korral eelistavad aga nii konnakotkad kui ka kullid mitmekesise struktuuriga – eri vanuses puudega ja kõdupuidurohkeid – puistuid, kusjuures see nõue on nii tähtis, et mitmekesisuse säilimisel ei ilmnenud väljaspool pesitsusaega tehtud hooldus- ja sanitaarraiete mõju neile liikidele [8, 11]. Must-toonekurg, kes lehtpuude külgokstel pesitseb tõenäoliselt parema “maandumisraja” tõttu, näib varjatuse tagavat lähipuudega: seda pakuvad veidi üle pesa ulatuvad teise rinde kuused [10]. Puuspesitsevad suurlinnud toituvad valdavalt väljaspool pesametsa ning vajavad toitumisaladele head juurdepääsu. Sõltuvalt liigist jäävad seega kasutamata muidu sobivad puistud, mis on liiga kaugel saagirohketest veekogudest (meri- ja kalakotkas, must-toonekurg), lagesooja luhtadest (konnakotkad, herilaseviu) või põldudest ja raiesmikest (hiireviu). Teisalt jääb pesa lagendiku päris servas kaitsetuks ja seal asustavad hiigelpuid vaid meri-, kalju- ja kalakotkas. Teiste liikide eelistatud pesakohad asuvad lagendikest vähemalt 30–50 m (konnakotkad, viud), 70 m (kanakull) või koguni 90 m (must-toonekurg) kaugusel [9, 10]. Veel kaugemale peavad jääma üldkasutatavad teed ja inimasustus. Puistu kasvukohatüüp, mis on üks metsakorralduse võtmetunnuseid, ei oma enamiku suurlindude jaoks arvestatavat kaalu. Üksnes väike-konnakotkas on Tartumaal tehtud uuringu kohaselt kitsalt salu- ja soovikumetsade liik, mistõttu tema jaoks tuleks hoida ja kujundada pesitsusvõimalusi just seda tüüpi metsades [9]. MUST-TOONEKURE JUHTUM Ülaltoodut arvestades tegime 1997.–2000. aastatel Tartumaal näidisuuringu, mille eesmärk oli selgitada must-toonekure pesitsusvõimalusi tüüpilisel Eesti metsamaastikul [10]. Paigutasime metsamaale 733 juhuslike koordinaatidega punkti ja kirjeldasime igaühe puistut 30 m raadiuses. Seejuures hindasime, kas seal on eri liiki suurlindudele pesitsemiseks piisavalt suuri ja tugeva võraga puid. Siis eristasime must-toonekurele sobivate puudega kohtade seast need, mis asusid tegelike pesade põhjal häirimisallikale liiga lähedal (lähimast lagendikust alla 90 m, põllust alla 200 m, maanteest alla 100 m) või liiga avatud puistus (kuuse osatähtsus alla 20%, võrastiku suurim liituvus pesapuu ümber alla 50%). Üheksakümmend seitse juhupunkti (13%) sattus raiesmikele ja liitumata noorendikesse. Kuussada kümme punkti (83%) asus puistutes, kus ei leidunud must-toonekure jaoks piisavalt suuri puid. Vähemalt üks sobiv puu oli 26 puistus (3,5% metsamaast; 4,1% puistutest), kuid nendest kaheksa ei sobinud liigse avatuse ja neli puistu asukoha tõttu ning kaksteist mõlemal põhjusel. Kokkuvõttes osutus must-toonekurele potentsiaalselt sobivaks kahe juhupunkti ümbrus ehk 0,3% metsamaast. Lisauuring must-toonekure pesitsuspiirkondades näitas, et sobivad kohad on maastikul koondunud ning sellistel aladel need linnud pesitsevadki. Järelikult on mingi osa niigi armetust sobiva ilmega metsa-alast toonekure jaoks asustuskõlbmatu veel sellepärast, et see jääb olemasolevate paaride poolt kaitstavale territooriumile. Niisiis pole Eesti praegune metsamaa pesakohta otsiva suurlinnu jaoks mingi paradiis. Ja ehkki must-toonekure järsu taandumise põhisüü on ilmselt halvenevate toitumisolude tõttu vähenenud sigivus [12], süvendab pesapaikade puudumine või hävimine heade toitumisveekogude läheduses kriisi veelgi. Asurkond ei saa oludele vastavalt ümber paigutuda ning isegi sigivuse paranemisel ei pruugi vaevaga sündinud noorpaarid leida soo jätkamiseks kohti. LAHENDUSED VANAISADELE JA LASTELASTELE Põlispuude teke on sedavõrd aeglane, et neist sõltuvate liikide kaitsmiseks tuleb kasutada nii lühiajalisi kui ka tulevikku suunatud tegevusi. Esmane “tulekustutamine” on allavarisenud või lagunemisohtlike risupesade taastamine või remontimine inimeste poolt. Eesti nüüdisvanaisad näevad kalakotkapopulatsiooni taastumist suuresti seetõttu, et 15 aasta jooksul on kotkakaitsjad asendanud peaaegu iga allakukkunud pesa tehisplatvormiga, millel linnud ohutult ja edukalt pesitsevad [5]. Tulekahju üle pole põhjust rõõmustada. Kujutlegem näiteks, et ka looduslike veekogude kalavarud oluliselt vähenevad – kas saaksime “kalakotkafarmi”, mida hooldavad kalakasvatajad ja looduskaitsjad? Lähikümnendite vajadusi arvestab olemasolevate pesametsade ning tegelike ja võimalike pesapuude säilitamine. Looduskaitseseaduse järgi tuleb kaitsta teatud osa kõigi “risupesitsejate” elupaikadest, must-toonekure ja kotkaste puhul koguni igaüht. See tähendab praeguse puiduvaruja jaoks piiranguid: kaitsealasid ja kaitstavaid püsielupaiku. Linnukaitse tunnustatud lipu all hoiab “säilitustaktika” pesitsuspuistutes alles ka teisi haruldasi ja ohustatud liike või leiavad nad seal pelgupaiku sedamööda, kuidas risupesa ümbrus muutub üha loodusilmelisemaks. Näiteks olen musttoonekure aastakümneid kaitstud pesametsadest leidnud liigirikka ja haruldusterohke seenestiku. Seetõttu on väga oluline juhtudel, mil linnud on kaitstava puistu jäädavalt hüljanud, vaadata enne kaitserežiimi tühistamist üle puistu kui terviku loodusväärtus. Loodusteadlane mõistab siiski, et pikas perspektiivis pole püüe hoida igimuutlikku loodust sunnismaisena parim. Kui suurlinnu ainus pesapuu “püsielupaigas” murdub, tuleb ikkagi rajada tehispesa: muidu kolib ta mõnda viletsasse, häirimis- või raieohtlikku paika (mis tuleks omakorda kaitse alla võtta) või jääb päris kodutuks. Olen veendunud, et nende liikide kaitse võiks kujuneda silmapaistvaks näiteks sellest, kuidas loodusväärtused säilivad ka metsa majandamise käigus. Lindude jaoks vajalikud komponendid on suurte puude pidev leidumine, pesitsusrahu ja lähedal asuvad toitumisalad. Neid saaks tagada, kui metsamajandust planeeritaks maastiku järgi, üks osa suuri ja okslikke puid jääks raietel alati kasvama ning raierahu kataks pesitsusaja tundlikud faasid [3]. Kahjuks ei saa vajalikud muutused teoks varem kui lastelaste perspektiivis: põlispuude hulga suurendamine võtab aega, isegi kui sellega alustada täna, ning aeg peab andma arutust ka praeguste metsandusvõtete otstarbekuse kohta. Näiteks on just lageraie muutnud vanad metsad must-toonekure ja röövlindude ainuvõimalikeks elupaikadeks ning teravdanud konflikti puiduvarumisega – mujal sobivaid pesapuid lihtsalt pole. Uuringud [6, 9, 11, 12] ja pesaleiud võsastuvatelt puisniitudelt näitavad, et need linnud võiksid pesapuude olemasolul pesitseda ka praegusest märksa nooremates puistutes. Säilikpuud on küll samm edasi, aga kuidas peaks neid jätma konnakotkastele, kes vajavad suuri kuuski, mis raiesmikel tuulehelladena püsti ei jää? LÄKSIN METSA, NÄGIN PESA... Siinkirjutatu ning sama teemat eesti keeles käsitlev raamat [3] ei anna kahtlemata kõigile küsimustele vastuseid. Kõige igapäevasemas – metsast leitud suurte pesade määramisel ja pesaomaniku vajaduste selgitamisel – pakub Eestis abi Kotkaklubi. Klubi liikmetel on palju asjakohaseid kogemusi ja eesmärk pole mitte igasuguse metsamajandamise ärakeelamine, vaid usaldusliku õhkkonna loomine metsa- ja kotkameeste vahel. Kontaktaadressi ja -numbrid leiab võrguleheküljelt www.kotkas.ee



Asko Lõhmus, TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi vanemteadur, Kotkaklubi liige

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet