Eesti Looduse fotovõistlus
2/2006



artiklid
Eesti metsaliigid Euroopa looduskaitse raamistikus

Roheline hiidkupar asustab vanu niiskeid, rohke kõduneva puiduga sega- ja okasmetsi.
Euroopa Liidu liikmesmaana peame tagama sadakonna üleeuroopalise tähtsusega taime- ja loomaliigi kaitse ja püsimise. Neist ligi nelikümmend liiki on kas kogu oma elu vältel või mõnda aega seotud metsaga.

SAMMALDEST ON TÄHELEPANU ALL ROHELINE HIIDKUPAR, JUUS-KIILSIRBIK JA ROHELINE KAKSIKHAMMAS
Ühes Euroopa looduskaitse põhisambas loodusdirektiivis käsitletavad taime- ja loomaliigid jagunevad kolme rühma ehk kolme lisasse: II lisasse kuuluvad liigid, mille elupaikade kaitseks tuleb luua spetsiaalsed kaitsealad, IV lisas on loetletud ranget kaitset vajavad liigid ning V lisas on toodud ühiskonnale majanduslikult huvipakkuvad liigid, mille kasutus, nagu küttimine või korjamine, peab olema säästev.

Loodusdirektiivis loetletud liikide kaitseks rakendatavad abinõud tuleb kavandada nii, et nad tagaksid liikidele soodsa seisundi. 2004. aasta kevadel jõustunud looduskaitseseadus annab liigi soodsa seisundi definitsiooni: liigi seisundit peetakse soodsaks, kui tema asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik. Loodusdirektiivi II lisasse kuulub 16 metsaliiki, samblaid on nende hulgas kolm. Roheline hiidkupar asustab vanu niiskeid, rohke kõduneva puiduga segaja okasmetsi. Taime on võimalik lagunevatelt puutüvedelt ja kändudelt leida vaid sügisel areneva suure, ligikaudu 7 mm pikkuse eoskupra järgi, taime enda suurus on vaid 2–3 mm. Sellel peidulisel taimel on praegu teada vaid kaks leiukohta Hiiumaal. Abrukal ja Ruhnul, kus sammal samuti varem kasvas, ei ole teda viimastel aastatel enam leitud. Roheline hiidkupar on kantud kaitsealuste liikide esimesse kategooriasse. Kaitsealuste liikide teise kategooriasse kuuluv harunevate vartega kuni 10 cm pikkune juus-kiilsirbik asustab varjulisi metsaojasid, kus kinnitub kivide ja paljanduvate juurte külge. Praegu on teada vaid kaks kasvukohta Ida-Eestis. Vanades laialehistes lehtmetsades puude tüvedel kasvav roheline kaksikhammas on teada kolmes leiukohas Lääne- ja Põhja-Eestis. Meil on liiki leitud peaasjalikult vanade tammede tüvedel. Kõige elujõulisemad populatsioonid asuvad Lääne-Virumaal Võlumäel ja Pärnumaal Mihkli tammikus. SOONTAIMEDEST ON KIRJAS PALU-KARUKELL, IDAVÕSALILL, LAIALEHINE NESTIK JA KAUNIS KULDKING Loodusdirektiivi II lisa soontaimeliikidest leiavad metsas elupaiga palu-karukell, ida-võsalill, kaunis kuldking ning laialehine nestik. Kuivadele valgusrikastele nõmme- ja palumännikutele iseloomulik palu-karukell on kevadisel õitsemisajal üks meie pilkupüüdvamaid taimi. Liik on sobivates kasvukohtades levinud hajusalt kogu maal, välja arvatud Lääne-Eesti ja saared. Teada on ligikaudu kolmkümmend leiukohta. Esinduslikud leiukohad asuvad kaitsealadel: Põhja-Kõrvemaa maastikukaitsealal, Haanja looduspargis ning Soomaa rahvuspargis. Ida-võsalill, väike valgete õitega nelgiline, on levinud Põhjalas suurte ja keskmise suurusega jõgede valgusrikastes kaldametsades. Liik on meil oma levila läänepiiril ning ainsad kaks Eestis teada olevat leiukohta asuvad Narva jõe ääres segametsas Puhatu looduskaitsealal. Niisketes kuuse- ja segametsades ning soometsades kasvav varjulembene kõrreline laialehine nestik (lehtede laius umbes 2 cm) eelistab samuti elupaigana metsajõgede ja ojade kaldaid, mis tagavad sellele taigavööndi taimele vajaliku jaheda mikrokliima. Taimel on Eestis kümmekond leiukohta, levinud on ta peamiselt Lõuna- ja Ida-Eestis. Kauni kuldkinga, Euroopa suurima õiega orhidee seisundit Eestis peetakse heaks. Taim kasvab viljakail, üldjuhul lubjarikastel muldadel lehtpuu- ja kuusesegametsades, tunneb end hästi aga ka puisniitude varjulisemates osades. Eestis on teada üle kahesaja leiukoha, kõige esinduslikumais neist kasvab mitu tuhat taime. MARDIKALIIKE NELI: EREMIITPÕRNIKAS, MUST-SEENESULTAN, MÄNNISINELANE, VÄIKE-PUNALAMESKLANE Metsamardikad, kelle elupaiku peame EL liikmesriigina kaitsma, on meil kõik ülimalt haruldased ja vähe tuntud. Suurim neist – nelja sentimeetri pikkuseks kasvav eremiitpõrnikas on üks meie võimsamaid mardikaid üldse. Tema vastne toitub aastaid vanade lehtpuude, eelkõige tammede puidus. Looma on meil leitud vaid kahes paigas: Koiva puisniidult ja Tartu lähiümbrusest. Kase-segametsi asustav lühitiiblaste hulka kuuluv röövtoiduline must-seenesultan on praegu teada taas vaid kahest leiukohast Lõuna- ja Kagu-Eestis. See umbes sentimeetripikkune mardikas elab seente viljakehades, kus kütib nii vastse kui ka valmikuna eri putukaid, eelkõige kahetiiblasi. Liiki on meil leitud kasepuravikest ja kännumamplitest. Enamiku elutsüklist seentes veetva seenesultani kaitset on küllaltki keerukas korraldada: kas piisab lihtsalt sellest, et seeni oleks küllaldaselt? Surnud mändide korba all elav väike tumepruun mardikas männisinelane leiti Eestis esimest korda alles aastal 1965. Kokku on praeguseks teada neli leidu: kolm Alutaguselt ja üks Koiva puisniidult. Tegemist on tüüpilise taigaliigiga, kelle populatsioonid on intensiivse metsamajandamise tõttu märgatavalt taandunud nii Rootsis, Soomes kui ka Karjalas. Maakeelse nime on loom saanud oma seotuse tõttu männi sinetusseenega: arvatakse, et saproksülofaagne mardikas toitub peaasjalikult ainult sellest männi puitu lagundavast ja puutüvele sinakasmusta ilme andvast seenest. Kinaverpunane mardikas väikepunalamesklane vajab erinevalt palumetsalembesest männisinelasest elupaigaks vanu haabu, kus looma vastsed toituvad surnud puude korba all nii haavaniinest kui ka teistest putukatest. Mardikal teatakse Eestis kolme leiukohta: kaks Ida-Virumaal ja üks Pärnumaal Kanaküla lähistel. Kõigil kolmel alal on looma elukohaks vanad haavaosalusega segametsad. LOODUSDIREKTIIVI LIBLIKALIIGID ON EESTIS VÕRDLEMISI TAVALISED Metsi asustavad loodusdirektiivi liblikaliigid on erinevalt mardikatest Eestis praegu veel üsna tavalised, kõik kolm on paigutatud kaitsealuste liikide III kategooriasse. Juunis ja juulis lendav koerlibliklane suur-mosiikliblikas (kuulub loodusdirektiivi II lisasse) asustab niiskeid lehtmetsi, tema röövikud toituvad kuslapuude ja saarte lehtedel. Liiki on leitud väikeste paiksete asurkondadega kogu Eesti alalt. Liigi bioloogiat on põhjalikumalt uuritud Soomes. Arvatakse, et varem oli suurmosiikliblikas rohkem seotud põlendike ja puiskarjamaadega, nüüd asustab ta eelkõige raielanke, liikudes langi kinnikasvamise järel järgmisele lähimale langile. Loodusdirektiivi IV lisasse kuuluvad meil kaks metsi elupaigana kasutavat liblikaliiki. Väike, 25 mm tiibade siruulatusega vareskaera-aasasilmik asustab niiskeid leht- ja segametsi, ta elab meelsasti ka soodes ja teistel liigniisketel aladel. Liigil läheb hästi Baltikumis ja ka Venemaa Euroopa-osas, kõikjal mujal Euroopas on liik aga kiiresti taandumas, põhjuseks eelkõige metsade kuivendamine. Heas seisundis on meil ka liigirikastes okas- ja lehtmetsades, tammikutes ning puisniitudel kohatav ligi viie sentimeetrini küündiva tiibade siruulatusega sõõrsilmik. Kõige sagedasem on ta Lääne-Eestis. Mõlemad silmikud on meil kantud III kaitsekategooriasse. Liigi isendeid leidub mitmel kaitsealal, nende liikide kaitse tagamiseks ei ole vaja luua uusi alasid. KÕIK NAHKHIIRELIIGID ON KAITSE ALL Meie 11 nahkhiireliigist kuulub üks liik – tiigilendlane – nii loodusdirektiivi II kui ka IV lisasse, ülejäänud kümme liiki aga IV lisasse, olles kõik rangeid kaitsemeetmeid vajavad liigid. Eesti nahkhiireliikide levikust teadsime kuni viimase ajani üsna vähe. Alles eelmise kümnendi lõpus hakkas nende kohta kiiresti kogunema täpseid andmeid, sest meie uurijad said ultrahelidetektorid: need võimaldavad kohe määrata öös toimetavate nahkhiirte liigi. Meie üheteistkümnest nahkhiireliigist nelja isendid lendavad talvituma Kesk- ja Lääne-Euroopasse, seitsme liigi isendid talvituvad koobastes ja keldrites. Kõik meie nahkhiired on seotud metsaga: mets, metsaserv, metsaga piirnevad veekogud – paigad, kus öisel ajal jagub putukaid, on neile elutähtis toitumispaik, puuõõnsustes paiknevad nahkhiirte suvised varjepaigad ja ka suvised poegimiskolooniad. Nahkhiired on väikese sigivusega loomad, korraga sünnib üks poeg ja sedagi mitte igal aastal. Kõik Eesti nahkhiired on kantud II kaitsekategooriasse. Nahkhiirte kaitse korraldus jaguneb kaheks: 1) suviste elu- ja sigimispaikade, s.o. metsade kaitse ning 2) koobaste kui talvituspaikade rahu tagamine. Tiigilendlase, ühe Euroopa ohustatuima nahkhiire suurimaid teadaolevaid talvituskolooniaid asub Piusa koobastes, meie suurimad suvekolooniad paiknevad Emajõe ääres, Alam-Pedja looduskaitsealal ja Lahemaal Palmses. Eestis arvatakse elavat 5000–10 000 tiigilendlast. SUURKISKJATEST KARUL, HUNDIL JA ILVESEL ERISTAATUS; IMETAJALIIKIDEST ON EUROOPA NAARITS ASUSTATUD HIIUMAALE Suurkiskjad karu, hunt ja ilves on Lääne- Euroopas kadunud või haruldased juhukülalised, seetõttu näeb loodusdirektiiv ette nii isendi- kui ka elupaigakaitse. Kuid meil on nende liikide arvukus stabiilne. Kõigi kolme liigi puhul pidas Eesti liitumiseelseid läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga, et saada luba neid ulukeid küttida. Läbirääkimiste tulemusena arvati meie hundi- ja ilveseasurkond erandina välja loodusdirektiivi II ja IV lisast ning lisati V lisasse. Seega on meil ka edaspidi lubatud nende liikide isenditele jahti pidada, ent tuleb jälgida liikide seisundit ning selle halvenemisel võtta tarvitusele meetmed. Erilist tähelepanu on Euroopa Komisjon pööranud meie ilvese seisundile, sest niisugust erandit ei ole saanud ükski teine uus liikmesmaa. Nii peab Eesti viis aastat pärast liitumist andma väga põhjaliku ülevaate ilvese asurkonna käekäigust jahiulukina. Selge on, et Euroopa Komisjoni looduskaitseametkond ei teinud Eestile erandit kergelt. Karu puhul jõuti kokkuleppele arvata meie karupopulatsioon välja II lisast, järelikult ei pea karu kaitseks elupaigakaitsealu looma. Kuid karu jäi siiski IV lisasse ja seega ei saa Euroopa Liidu liikmesmaana meil karujahti enam pidada. Küll võib karusid küttida erandkorras, kui karu seab ohtu inimese tervise või tekitab tõsist kahju viljasaagile, kariloomadele või muud liiki varale. Euroopa naaritsa, metsaojade asuka looduslik asurkond hävis Eestis eelmise sajandi lõpukümnenditel. Täna toimib Tallinna loomaaia juures naaritsate tehisoludes pidamise ja paljundamise keskus, mille kasvandikke on alates 1998. aastast asustatud Hiiumaa eri kaitsealadele. Enne kui sai hakata taastama naaritsaasurkonda, tuli saarelt välja püüda tema konkurendi, tulnukliigi ameerika naaritsa isendid. Esialgsed tulemused Hiiumaal annavad lootust, et tekib taas elujõuline naaritsaasurkond. MAJANDUSLIKULT OLULISED LIIGID ON KOONDATUD DIREKTIIVI V LISASSE Sellesse lisasse kuulub nii jahiulukeid kui ka ilu- ja ravimtaimi. Liikmesriigi kohus on jälgida, et nende liikide asurkonnad kasutamise tõttu ei kahaneks ning nende seisund oleks soodne. Arvukuse märgatava languse korral on liikmesriigil õigus ja kohustus nende kasutamist piirata. Loodusdirektiivi V lisa liikidest asustavad meie metsi soostunud või rabastuvates metsades kasvav harilik valvik ning turbasammalde perekonna metsaliigid, sõnajalgtaimedest kollad, selgrootutest viinamäetigu, imetajatest väike näriline kasetriibik, valgejänes, tuhkur ja metsnugis. SOOME JA ROOTSI TÄIENDASID LOODUSDIREKTIIVI UUTE LIIKIDEGA Euroopa Liidu loodusdirektiiv jõustus 1992. aastal, liikmeiks Lõuna- ja Kesk- Euroopa riigid, nii nähti ette ka neile omase looduse kaitse. Aastal 1995 EL-iga liitunud Soome ja Rootsi tegid ettepaneku lisada direktiivi ka boreaalsele loodusele omased liigid. Need olidki eelkõige põhjamaise metsaga seotud liigid, nagu kaunis kuldking või lendorav. Võime öelda, et Soome ja Rootsi kolleegid tegid meie eest ära hulga tööd. Tõsi on paraku seegi, et Euroopa Liit pole sugugi rahul olnud selle elupaikade valimiga, mida näiteks Soome naabrid enda väljapakutud liikide kaitseks loonud on. Eriti teravaks on läinud küsimus lendoravaga, kelle kaitse ebapiisavuse tõttu oldi juba Euroopa Kohut Soome vastu välja toomas. Nüüd on põhjanaabrid teinud ulatusliku inventuuri, mis sai valmis tänavu kevadeks. Lendoravapopulatsiooni suuruseks tõdeti umbes 30 000 isendit – palju rohkem, kui varem arvati. Lendorav on meil erinevalt põhjanaabritest märgatavalt haruldasem loom, teada on ligikaudu 60 leiukohta. Liik on meil kantud esimesse kaitsekategooriasse, kõiki tema elupaiku kaitstakse kas kaitsealadel või püsielupaikades. Sel aastal tehakse ka meil inventuurid, et leida selle peidulise looma uusi elupaiku ja kontrollida seniste seisundit, kinnitamisel on lendorava kaitse- ja tegevuskava. ELUPAIGAD KAITSEKATEGOORIATE JÄRGI Liikide, sealhulgas metsaliikide kaitse on meil seni tähendanud eeskätt elupaiga kaitset kaitsealadel: rahvusparkides, loodus- ja maastikukaitsealadel on erisuguse elupaiganõudlusega liikide kaitseks rakendatud nii sihtkaitsevööndi kui ka piiranguvööndi ja reservaadi režiimi. Loodusdirektiivi järgi tuleb kaitsta eelkõige direktiivi II lisa liikide elupaiku, kuid enamik direktiivi IV lisasse kuuluvaid metsaliike on kantud meie looduskaitseseaduse II kategooria kaitsealuste liikide nimekirja. Seetõttu kehtestatakse ka nende elupaikade kaitseks püsielupaigad vähemalt pooltele leiukohtadele. 2004. aasta aprillis heaks kiidetud looduskaitseseadusega lisandus uus, spetsiaalselt liikide elupaikade kaitseks kavandatud kaitstava loodusobjekti tüüp – püsielupaik. Tegemist on sisuliselt liigikaitsealadega, kus sihtkaitseja piiranguvööndi kaudu kavandatakse liigi vajadustele kohane kaitserežiim. Looduskaitseseaduse järgi tuleb I kaitsekategooria liikide puhul võtta kaitse alla kõik teadaolevad elupaigad, II kategooria liikide puhul vähemalt pooled teadaolevaist elupaikadest ning III kategooria liikidel 10% elupaikadest. Püsielupaigad võtab kaitse alla keskkonnaminister määrusega, millega kinnitatakse püsielupaikade piirid ning kaitse-eeskiri. Püsielupaiga valitseja on asukohajärgne keskkonnateenistus, aktiivse kaitse korraldaja aga selle aasta alguses loodud riiklik looduskaitsekeskus. PÜSIELUPAIGAD KEHTESTATAKSE ENIM OHUSTATUD LIIKIDELE AUTOMAATSELT, MUUDELE LIIKIDELE VASTAVA MÄÄRUSEGA Püsielupaigad jagunevad omakorda kaheks. Kõige ohustatumate metsaliikide puhul kehtib püsielupaik automaatselt: kotkaste, must-toonekure ja lendorava pesapuude ümber asuval (liigiti eri raadiusega) alal kehtivad seaduse alusel kohe piirangud. Kõikide teiste liikide puhul kinnitatakse püsielupaigad vastava määrusega. Suurim automaatne püsielupaiga ulatus on kaljukotkal – 500 meetrit, vähim lendoraval – 25 meetrit. Oluline on märkida, et nn. kohese püsielupaiga piire on võimalik vajaduse korral ministri määrusega muuta, ei ole ju elupaigaks sobiv ala praktikas kuigi tihti ideaalse ringi kujuline. Praeguseks on keskkonnaministri määrusega kaitse alla võetud püsielupaigad järgmiste metsaliikide elupaikade hoiuks: lindudest metsis, mardikatest männisinelane, väikepunalamesklane ja eremiitpõrnikas, taimedest laialehine nestik, imetajatest euroopa naarits. Kinnitamist ootavad määrused kanakulli, must-toonekure, väike-konnakotka ja lendorava püsielupaikade kohta. EDASPIDI ANNAME EUROOPA KOMISJONILE OHUSTATUD LIIKIDE KOHTA REGULAARSELT ARU Meie looduskaitse kohustused Euroopa Liidu liikmesmaana ei piirdu ettenähtud liikide elupaikade väljavalimise ja kaitse alla võtmisega. Eelkõige on liikmesriikide ülesanne anda iga kuue aasta tagant aru Euroopa Komisjonile kõigi Natura tähtsusega liikide seisundi kohta. Järgmine aruandlusaeg on aastal 2007, aastate 2000–2006 kohta. Eesti ja teised uued liikmesriigid peavad aru andma oma koosluste ja liikide seisundist ajavahemiku mai 2004–2006 kohta, edasi juba 2007–2012 jne. Kohustus haarab nii II, IV kui ka V lisa liike. Kui riik ei suuda objektiivselt näidata, et vastavate liikide olukord on vähemalt stabiilne, tuleb võtta lisameetmeid: II lisa liigi puhul näiteks luua uusi alasid või V lisa liigi puhul vähendada majandamist, näiteks jahipidamist. Natura tähtsusega liikide valim meie metsades on küllaltki kirju, nende liikide hoidu tagavad meetmed on mitmekesised. Meetmed võivad olla võrdlemisi tagasihoidlikud, nagu must-toonekure või kaljukotka puhul veerežiimi muutmise keeld koos täieliku raierahu kehtestamisega. Kuid abinõud võivad olla ka küllalt radikaalsed, näiteks ettepanek rajada väikese kuni keskmise suurusega raielanke suur-mosaiikliblika levikuks talle sobivates metsades. Loodetavasti oskame õppida läänenaabrite tihti halbadest kogemustest ja vältida nende vigu, mille tõttu vaesusid Euroopa metsad ning kadusid paljud metsaliigid, kes Eestis on veel alles.



Hanno Zingel, kekkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse bioloogilise mitmekesisuse peaspetsialist

Loe kommentaare (3)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet