Eesti Looduse fotovõistlus
3/2006



Artiklid
350 aastat metsanduse algusest Erastvere mõisas


Erastvere mõisa parki valitses kunagi Rootsi kuninga metsaülem, siin asub Lõuna-Eesti suurim hästi läbiuuritud tammik. Vahest kõige olulisem on asjaolu, et Erastvere parki on praeguseni pidevalt hooldatud.

Erastvere mõisniku Reinhold von Ungern-Sternbergi võib pidada esimeseks Rootsi riigi metsaülemaks
Enamik tänapäevase Põlvamaa alasid kuulus 1224. aastal loodud Tartu piiskopkonna alla. Kiriklikult jagunes see piirkond kahe linnuse – Kirumpää ja Võnnu vahel.
Erastvere mõisa müüs 1452. aastal Tartu piiskop Bartholomäus Johann Soyele (Zöge), kellele kuulusid ka Kooraste, Urvaste ja Kuuste mõis ning Koorvere ja Kiidjärve küla. Kooraste mõisat on esimest korda mainitud aastal 1511 ja alates 1546. aastast olid tal ühised omanikud Erastverega. 1627. aasta kohta on kirjutatud, et mõisapõlde oli Erastverel varem olnud 6 ja talumaid 42,5 adramaad, kuid sõdade ja näljahädade tagajärjel mõisapõldudele kasvanud mets oli nii vana, et ei kõlvanud ehituspalkideks.
See on esimene kirjalik teade Erastvere mõisa metsanduse kohta. Mõis käis tollele ajastule omaselt käest kätte kuni 1656. aastani, mil mõisa omanikeks said Ungern-Sternbergid, kes pidasid mõisat, kuni Eesti Vabariik selle riigistas (Hirvlaane, 1999).
Ungern-Sternbergide perekond oli üks vanimaid aadliperekondi ning mitu selle liiget etendasid suurt rolli tolleaegse Rootsi ja Vene riigi poliitikas. Üks nimekamaid oli Reinhold von Ungern-Sternberg (1656–1713). Ta oli Rüütelkonna peamees, maanõunik, Maanõunike Kolleegiumi peamees ja Eestimaa Rüütelkonna alaline esindaja Rootsis. Peale selle oli ta edukas armeeohvitser, Rootsi kuninga Karl XII jahiseltsiline ja ülemjäägermeister (Hirvlaane, 1999). Et tolleaegse jäägermeistri ülesannete hulka kuulus ka metsa majandamine, siis võib Reinhold von Ungern-Sternbergi pidada Rootsi riigi metsavalitsejaks ehk metsaülemaks.

Viimane mõisa metsaülem oli Alfred Auksmann
Kõige pikemat aega – pool sajandit – kuulus mõis August Paul (III) Adolph von Ungern-Sternbergile (1816–1887). Ta oli Tartu ülikoolis õppinud loodusteadusi ja täiendanud ennast majanduses välismaal. Sellega on seletatav ka tema suur huvi metsamajanduse ja mõisasse puukooli rajamise vastu. Tema tütar Marie Eugenie von Ungern-Sternberg (1856–1909) on oma päevikus meenutanud: “Erastvere mõisa hindamatuks kapitaliks olid tema uhked männi- ja kuusemetsad. Need olid Marie isa suureks kiindumuseks. Ta armastas väga palju metsamajandusega tegelda. Kogu metsa areaal jagati 100 langiks, kaevati kuivenduskraavid ja ehitati neid ühendavad teed. Igal aastal istutati ca 40–50 000 uut puutaime, mis 60–80 aastaga auväärseteks hiiglasteks kasvasid ja mida otsast hakati raiuma.” (Ungern-Sternberg... )
Metsakorraldusega tehti algust juba 1853. aastal, Eestis esimeste seas. 1880. aastatel rajati mõisametskonna keskus, kuhu kuulusid kontorihoone koos metsaülema korteriga, täiskeldriga ait, saun ja hobusetall. Tollal istutati metskonna keskusesse lehised, pärnad ja kased, mis on seniajani alles. Jalutuskäik mõisa keskusest metskonda oli mõisaproua(de)le väga meeldinud, seepärast kutsutakse seda metsateed rahvasuus ka “Proua sihiks”. Praegu on metskonnas veel kõik hooned alles: hobusetall (nüüd töökoda) ja saun on remonditud, kuid kontorihoone ja ait on lagunenud. Kahjuks ei ole Erastvere mõisa keskuses säilinud härrastemaja, selle lammutasid 1971. aastal nõukogude tegelased.
Eelmise sajandi alguses tegutses mõisas metsaülemana Alfred Auksmann (1879–1956), kes oli saanud hea metsandushariduse Saksamaal Mündeni metsaakadeemias. Alfred Auksmann oli hiljem Eesti Metsaülemate Ühingu esimees, Eesti Metsa peatoimetaja ja Voltveti metsakooli juhataja.
Erastvere mõisale kuulus 20 vakamaad õuemaad, 650 vakamaad põllumaad, 398 vakamaad niitusid, 350 vakamaad karjamaad, kokku 1418 vakamaad ja ühtlasi 4811 vakamaad metsa ning 6229 vakamaad kõlvikuid, millele lisandus 544 vakamaad kõlbmatut maad. Kogu maavaldus hõlmas 6773 vakamaad. (Vakamaa on maa-ala, mille külvamiseks tuli 1 vakast välja. 1 Riia vakk vastab umbes 70 liitrile. Riia vakamaa võrdub 0,37 hektariga.)
Nii on kirjas Eesti Riigiarhiivis asuvas Eesti Vabariigile Erastvere mõisa üleandmise aktis 1920. aastal.

Mõisa park rajati perekonna mälestuseks
Erastvere mõisa härrastemaja ehitati Marie Eugenie von Ungern-Sternbergi päevikute järgi tema isa sünniaastal 1816. Ta on kirjutanud: “Peahoone juurde istutati ilupuid ja põõsaid. Osa pargi alleesid ja väärispuid istutati 1837. aastal. Parki ümbritses kivipostide külge kinnitatud aed, mille Kanepi-poolsel väraval oli väike neljaastmeline trepp. Pargis peeti vabalt faasaneid ja metskitsi. Härrastemaja ees oli suur muruplats, kuhu oli istutatud sümmeetriliselt kolm suurt põõsast ja lilleplatsid, mis varjasid ka majandushooneid. Hoone pargipoolses küljes kasvasid kaks suurelehelist ameerika pärna ja kaks vana saart, millede ees oli lipuvarras. Teisel pool maja oli 1806. aastal istutatud iidne kask, mille suure oksakupli varju oli paigutatud ümmargune söögilaud. Toidulauda rikastasid talulaste korjatud marjad – maasikad, mustikad, vaarikad, pohlad – ja seened ning jahimeeste saak – loomad ja linnud. Mõisa suure saali akendest avanesid kaks siseõue, kaks lillepeenarde ja ülejäänud pargi ja järve poole. Veranda ees oli kaks kiviposti, ühel neist aastaarv – 1859”.
Praegune park rajati mõisate ülemvalitseja Otto Schulze juhatusel 1871. aastal. Kuna Schulze oli Räpina paberivabriku omaniku vend, siis võis Räpina lossi juurde kuulunud park ja aed head eeskuju pakkuda. Arvatavasti toodigi pargi rajamiseks tammeistikud sealsest puukoolist. Pargi istutasid ja seda hooldasid talupojad.
Mõisast viisid mitmes suunas teed: Võrru, Urvastesse, Puskarru. Nende äärde istutati kasealleed. Erastvere mõisalt Hansi-Jüri talu päriseks ostnud talumehel Juhan Kalgil Tebase külast (Milvi Hirvlaane vanaisal) lasus erikoormisena kohustus kasta ja hooldada nende alleede noori kaski. Praegu on nendest allesolevatest kaskedest enamik väga vanad ja põdurad.
Pargi mäekünka ja härrastemaja vahel asus kõrge telliskivimüüriga piiratud mõisa aed, kus olid ka triiphooned viinamarjade kasvatamiseks. Aia müür on osaliselt säilinud. Mõisa kärneri jaoks oli ehitatud keskusse maja. Kärneriks oli ka praegu pargi eest hoolt kandva looduskaitse seltsi tegelase Aare Kapteini emapoolne vanaisa perekonnanimega Kattai. Taluaiad said esimesed istikud ja eeskujud mõisast.

Pargi väärtuslikem osa on põline tammik
Erastvere mõisa park ei ole eriti liigirikas, siin leidub harilikku kuuske ja mändi, arukaske ning harilikku pärna, vahtrat, tamme ja saart. Ainus võõrpuuliik on siberi nulg. Mõisast kulgeb piki järvekallast allee, mis algab elupuudega ning lõpeb pärnadega. Marie Anna Eugenie on kirjutanud: “Lai maaliliste pärnadega ääristatud allee viis kolmveerand versta pikkuselt piki järvekallast läbi pargi. Järve äärde olid istutatud ka mõned pärnad ja mõisahoone järvepoolses küljes oli nn. Pärnasaal, mille moodustasid latvadega kokku põimunud kaheksa hiiglasuurt pärna, mis olid Marie isa ja tema seitsme õe-venna sünni puhul istutatud ja kandsid nende nimesid. Pargi sissekäiku ilmestasid sihvakad nulud oma kaunilt taeva poole püüdlevate latvadega. Need oli Marie isa enda külvatud seemnetest võrsunud puud, mis istutati nimelistena Marie ja tema õdede-vendade sünni puhul, et nad tooksid lastele palju head ja õnnistust.” (Ungern-Sternberg ...)
Allee kõige jämedama pärna ümbermõõt on 4,15 meetrit ning tema tüves on tühimik, millesse inimene vabalt ära mahub. Allee ja järve vahele jääb looduskaitse all olev Erastvere tamm (ümbermõõduga 3,50 m), mis on istutatud arvatavasti 1806. aastal. Seega on ta umbes 200-aastane.
Pargi kõige väärtuslikum osa on looduskaitsealune tammik. Tammikus asuvale mäekünkale oli 1883. aastal rajatud Ungern-Sternbergide pärandkalmistu ja Marie nime kandev kabelkirik. Kiriku lammutas lõplikult 1948. aastal Erastvere hooldekodu, kalmistu rüüstati. 1996. aastal nägid võssakasvanud perekonnakalmistut esimest korda viimased Erastvere mõisa liini esindajad Saksamaalt – Gerd ja Martha von Ungern-Sternberg. Nende toetusel raiuti võsa ja korrastati perekonnakalmistu ning 1997. aastal püstitati Marie kabelkiriku varemetele mälestuskabel. Viimase Eestis sündinud Erastvere mõisa omaniku Gerhard von Ungern-Sternbergi mälestuseks andis poeg kabelile isa nime (Hirvlaane, 2001). Mullu restaureeriti ka vana punasest telliskivist hoone järve kaldal Erastvere erihooldekodu jumalateenistuste tarbeks ja nimetati Gerd von Ungern-Sternbergi vanaisa mälestuseks Conradi kabeliks.

Erastvere tammik on hästi läbi uuritud
Erastvere tammikut on uurinud metsateadlased Paul Reim (1923), Elmar Kaar (1961), Mart ja Tõnu Reim (1991) ning Priit Kask (1998). Koorastest pärinev Paul Reim on koostanud Erastvere tammiku kohta põhjaliku Tartu ülikooli metsaosakonna lõputöö. Hiljem sai Paul Reimist esimene TÜ metsaosakonna lõpetanud metsandusdoktor ning tunnustatud haavauurija. Dr. Paul Reim töötas Tihemetsa tehnikumi direktorina ning pidas Pärnus ka metsatööriistade töökoda. Tema projekteeritud ja ehitatud külvireha võitis suure populaarsuse, seda on võimalik näha Erastvere metskonna metsamuuseumis.
Dr. Reim kirjeldas tammikut 1923. aastal: tammik on rajatud 52–53 aasta eest istutamise teel põllumaale. Ridade kauguseks on võetud 6 jalga, taimede kaugus 5,5 jalga. Mulla pealmine kiht on struktuuriline kollakaspunane liivakas savi, madalamatel kohtadel selle all leeteliiv. Tammikut kaitsevad kuusehekid, mõisa-hooned ja vanemad puud. Alusmets on ära raiutud, ainult üksikud 1 m kõrgused vahtrad on alles, vähesel arvul leidub sõnajalgu. Väljaspool perekonnakalmistut on mäeküljel suur plats tavaliselt kalmistutel kasvavate igihaljaste kultuurtaimedega. Rohkesti leidub puudel samblikke, vesivõsusid ja kuivi oksi. Selle tõttu näib, nagu puuduks tammedel midagi, nagu põeks või kannataks nad millegi all. Paul Reim leidis, et tammiku juurdekasvu languse oli põhjustanud kohaliku muldkonna ebapiisav viljakus (Reim, 1925). Ka Elmar Kaar on märkinud, et tammiku kasv on aeglustunud kehva mullastiku tõttu, mis ei vasta tamme nõuetele (Kaar,1964).
Pargi inventuur 1998. aastal näitas, et surnud ja surevaid puid oli 16%, normaalsest hõredama võraga puid tervelt 55% (Kask, 1999). Oma metsateaduskonna lõputöös Erastvere metskonna huvimetsandusest on tammiku kasvu kirjeldanud ka Reget Kalamees. Tammikus ei leidu küllaldaselt järelkasvu, arvestatavad on vaid üksikud 5–10-aastased nulud ja 2–3-aastased tammed.
Tammikut on pikka aega entusiastlikult hooldanud OÜ Elmorex juhataja, looduskaitsetegelane Aare Kaptein. Hoogtööpäevi on siin korraldanud looduskaitse seltsi Kanepi osakond. Peamiselt on koristatud kuivanud ja murdunud puid, raiutud võsa, niidetud muru ja hooldatud teid. Looduskaitseobjektina on park keskkonnateenistuse hallata, kuid hooldust korraldab ning puhkevõimalusi loob praegu RMK puhkemajanduse osakonna Kiidjärve-Kooraste puhkeala juhataja Ain Erik.

Park pakub huvi turismiobjektina
Pargist mõni kilomeeter Põlva pool asub Põhjasõja Erastvere lahingu mälestuskivi. Lahingu peaareen asus Magari küla põldudel. Selles lahingus saavutas Vene väejuht Boris Petrovitš Šeremetjev 30. detsembril 1701 (vana Rootsi kalendri järgi) võidu Wolmar Anton von Shlippenbachi Rootsi väe üle. Erastvere lahing oli esimene vastaspoolte suurem kokkupõrge, mille Vene väed võitsid. Šeremetjev ülendati kindralfeldmarssaliks ja Erastvere lahingust osa võtnud vene sõdureid autasustati ühe rublaga. Lahingu mälestuseks loodud medal sai alguseks medalikunsti levikule Venemaal.
Erastvere järve ääres asub mõnus supluskoht, seal on pingid ja riietuskabiinid. Pargis asub ka avar telkimisväljak, kus puhkajatele on ehitatud lauad, pingid ja lõkkekohad küpsetusrestidega. Pargi serval Tartu–Võru maantee ääres paikneb Tammiku pubi. Talvel saab seal kamina ees ja suvel väliterrassil pargi ja järve ilu nautides einestada ning janu kustutada. Pubi parklas on infostendid, kust leiab teavet pargi ning ka RMK Kiidjärve-Kooraste puhkeala teiste objektide kohta.
Kahel suvel on Erastvere park olnud stardi- ja finišikohaks Erastvere rattatuurile, mis viib ümbruskonna järvesid vaatama ning mis järgnevatel aastatel kordub.

Kirjandus
• Hirvlaane, M. 1999. Mõnda Erastvere mõisa ajaloost. Käsikiri.
• Hirvlaane, M. 2001. Kanepi kihelkond. Kodulugu. Käsikiri.
• Ungern-Sternberg, Marie Anna Eugenie v. Mein Leben I. Käsikiri. Dikteeritud aastatel 1884–88, täiendatud ja ümber kirjutatud 1908 Viljandis. Originaal Ungern-Sternbergide perekonna ja koopia M. Hirvlaane valduses.
• Kaar, E. 1964. Eesti tammikud. Tammikute levik Eestis. – ELUS aastaraamat: 57–72.
• Kask, P. 1999. 130-aastane Erastvere tammik hävimisohus. – Eesti Mets, 1: 17–18.
• Reim, P. 1925. Lõuna-Eesti tamme kultuurid. Tartu Ülikooli metsaosakonna toimetised nr. 3, Tartu Ülikooli Õppemetskonna väljaanne.



Milvi Hirvlaane, ajaloolane, filosoofiadoktor,Priit Kask, Erastvere metsaülem, geograafiamagister

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet