Eesti Looduse fotovõistlus
1/2007



Artiklid
Metsastunud, aga mitte metsik Eesti

Jõustunud on uus metsaseadus. Sel puhul on asjakohane mõtiskleda, kuidas oleme jõudnud praeguse metsanduseni. Milliseid
muutusi on suhtumine metsasse läbi teinud?

MUISTSE ALETAMISE JÄLGI LEIAB MEIE METSADES PRAEGUGI
“Mis te sest metsast kasvatate, mets kasvab ju ise!”, öeldakse vahel tänapäevalgi. Selline mõtteviis on ennast õigustanud enamiku Eesti ajaloo jooksul. Aeg, mil mets tõesti täiesti iseseisvalt kasvas, on siinmail väldanud aastatuhandeid. Metsa kasvatamisele on mõtlema hakatud alles viimastel aastasadadel.

Aletegija oli harjunud mõtlema, et metsa on lõputult – temaga tuleb võidelda. Tolle ajajärgu mõtteviisi kajastab hästi rahvaütlus “Mis peremees jätab, selle mets võtab”. Aletajatele võis paista, et löö metsale milliseid haavu tahes, mets kasvatab need varem või hiljem jäljetult kinni. Nüüd teame, et haavad ei paranenud jäljetult. Paljudes meie metsades ilmneb alepõllunduse jälgi praegusajalgi. Meie päevil mõnes Lõuna-Eesti nõmmemännikus või Kesk-Eesti salukuusikus kõndides võib tunduda, et tegemist on põlise metsamaaga. Ometi on samas paigas kunagi asunud põld. Enne põllumaaks saamist kasvatas nüüdne männikumaa arvatavasti kuusikut ja kuusikumaa tammikut. Aleviljelus kurnas maa rammu. Uuesti metsamaaks saades jaksas ta kasvatada vähem nõudlikke liike kui enne. Mõni paik kurnati korduva aletamisega nii ära, et see ei jaksanudki enam metsa kasvatada. Sellised on mitmed meie kadakased loopealsed.
Võitlus inimese ja metsa vahel näis kulgevat enam-vähem tasavägiselt. Kord tungis peale inimene, kord mets. Headel aegadel, kui valitses rahu ja heaolu, laiendas inimene metsa arvel oma tarbemaid. Sõja-, nälja- ja katkuaastate järel, kui maa inimestest tühjenes, mets laienes. Sajandite jooksul hakkas olukord siiski tasapisi kalduma metsa kahjuks. Enne kui siinne inimene õppis põldu tegema, olid metsad levinud kõikjal, kus polnud soid ja veekogusid. 13. sajandil, kui maad oli raadatud juba vähemalt 2000 aastat, oli siinse maa metsasus tõenäoliselt kahanenud 60%-le. 18. sajandiks oli metsade alla jäänud vähem kui 50% maast. 19. sajandi keskpaigaks oli maa metsasus vähenenud umbes 1/3 piirimaile. Siis viimaks oli aeg küps murranguks: suhtumine metsasse muutus.

ESIMESED METSI KAITSVAD SEADUSED SUURT EI TOIMINUD
Tõsi küll, juba sajandeid varemgi oli püütud metsaraiet ohjeldada. Kogu nüüdse Eesti ulatuses kehtestati esimesi arvestatavaid metsakaitseseadusi 17. sajandil. Siis kuulus meie maa Rootsi riigi koosseisu. Olukord Rootsi riigis oli muutunud selliseks, et valitsus kartis teatavate puumaterjalide, nagu kaevanduste tugipostide, aga eriti laevaehituspuu nappust. Kuulutati välja mitu raiekeeldu, mis kehtisid kogu tolleaegse Rootsi piirides. Anti välja seadusi, piiramaks aleviljelust ja puu müüki. Tahtliku metsasüütamise eest võidi karistada isegi surmanuhtlusega. Mõned puuliigid võeti erilise kaitse alla. Märkimisväärne on 29. augustil 1664. aastal avaldatud seadus nn. viljakandvate puude kohta. Viljakandvaiks peeti õunapuud, pihlakat, toomingat, tamme. Kui raiuti maha neid puid, oli kohustus istutada ühe puu asemele vähemalt kaks uut.
Need varased metsakaitseseadused on meieni jõudnud enamasti sõna-sõnalt. Kui täpselt nendest tegelikult kinni peeti, pole aga teada. Kohalikud mõisnikud neid arvatavasti suurt ei järginud ja nõnda ei suutnud nõuded ka metsade üldist seisundit kuigivõrd muuta. Vanad harjumused olid visad kaduma. Pealegi jagati tollal ka mitmesuguseid muid soovitusi ja õpetusi, mis olid eelnimetatutega selges vastuolus. Näiteks avaldas S. Gubert 1645. aastal Baltimaade esimese põllundusõpiku, mis võitis suure populaarsuse. Seal soovitati aletada esmajoones tammikuid, või kui neid pole, siis kuusikuid, mis kasvavad kõrgemates paikades.
Kui Eesti järgneval sajandil Vene riigi koosseisu läks, muutusid metsahoiunõuded ulatuslikumaks ja rangemaks. Peeter I ajal kaitsti erilise rangusega laevametsi, esmajoones tammikuid. Anti isegi korraldus karistada surmanuhtlusega igaüht, kes on loata raiunud kas või ühe tamme. Ajapikku hakkasid oma metsade saatuse pärast muret tundma ka kohalikud mõisnikud. 18. sajandil palkas nii mõnigi tööle metsaametnikke ja lasi metsadesse raiuda esimesi kvartalisihte.
Ristuvate kvartalisihtide võrk, mis meil on riigimetsas kasutusel tänapäevalgi, on muide naabermaades Soomes ja Rootsis tundmatu. Praeguse arusaama järgi hõlbustavad korrapärase kujuga kvartalid metsakorraldus- ja -majandustöid. Usutavasti oli nende algne eesmärk siiski teine. Nii nagu maal, kust see komme oli võetud – Saksamaal. Sirgetel ristuvatel liinidel, kust ümbrus kaugele näha, oli hõlbus korraldada jahti.
18. sajandist on teada esimesi konkreetseid metsamajandamiskavasid ja metsaistutust. Eesrindlik käsiraamat, millest metsade korraldamisel, majandamisel ja kaitsel lähtuti, oli 1782. aastal ilmunud nn. Campenhauseni juhend. 19. sajandil oli mõisnike mõtteviis juba sedavõrd muutunud, et nad asusid ise oma metsades kehtestama õige rangeid piiranguid. Aga nagu mõisnikud paar sajandit varem ise, ei hoolinud nüüd omakorda talurahvas neist esialgu palju.

NARVA ÜMBRUSES NAPPIS TARBEMETSI JUBA ROOTSI AJAL
Mõnedes piirkondades, kus puitu kasutati eriti laialdaselt, andis metsapuudus end tunda juba Rootsi ajal. Nii oli see näiteks Narva ümbruses. Seal oli välja kujunenud võrdlemisi ulatuslik saetööstus. Narvas vee ja tuule jõul töötavast kolmest saeveskist saadeti ainuüksi 1695. aastal välismaale üle 273 000 laua ja plangu. Metsanappus süvenes seal hiljem Vene ajal viimaks niivõrd, et saetööstusettevõtted tuli sulgeda.
18. sajandi algul laastas Põhja-Eesti metsi sõjasadamate ehitamine Tallinnas ja Paldiskis. Kohaliku rüütelkonna ettekandel olevat selle järel olnud Tallinna ümbruse metsadest peaaegu võimatu ehituspalke leida. Kui Põltsamaa jõe alamjooksule Meleskisse ehitati 18. sajandi lõpul esimene Eesti klaasivabrik, aeti selle ahjudesse nii hulgaliselt puid, et pool sajandit hiljem olid metsa nime väärivad paigad ümbruskonnast kadunud 35 kilomeetri ulatuses. 18. sajandil hakkasid tohutult puitu neelama ka uudsed tööstusharud. Enneolematu ulatuse võtsid potasepõletus klaasitööstuse tarbeks, puusöepõletus miiliaukudes ja tõrvaajamine. Nõudlust tõrva järele oli tinginud hoogne laevaehitus, puusöe järele aga metallisulatus. Hulgaliselt kütet kulus tellise- ja lubjapõletuseks. Kuid puidukasutusharude suurimad puiduneelajad olid viinaköökide ahjud. Viinaajamisest oli tolleaegsetes oludes kujunenud hea tuluallikas mõisatele. Kõrgete korstnatega viinakööke, millest nii mõnigi on säilinud praeguseni, kerkis kõikjale Eestis. 19. sajandil elanud publitsist Alexander Friedrich von Hueck väitis oma kirjutistes, et mõnekümne aastaga olevat viinaajamise tarbeks hävitatud enam metsi kui varem aletamisega terve sajandi jooksul. Ühtlasi kaebas ta, et metsa raiutavat kõikjal ainult mugavust ja omakasu silmas pidades. Metsapõlenguid kustutatavat vaid juhul, kui need ohustavad maju.

OTSUSTAVAKS SAI TÖÖSTUSE JA TRANSPORDI ARENG
Oma 1845. aastal ilmunud raamatus maalib Hueck tolleaegsete metsade seisundi kohta õige masendava pildi. Igal pool hakkavat silma võsa ja maharaiutud metsa. Palju olevat näha langetatud, kuid samasse paika mädanema jäetud puid. Kõikjal olevat raiesmikke, kus pole mingit järelkasvu. Võib-olla nägi kriitilise meelega baltisaksa publitsist metsade olukorda liiga süngetes toonides.
Kindlasti oli riigimetsade raskesti ligipääsetavates osades siiski alles ka peaaegu puutumatuid metsaosi. Kuid tõenäoliselt oli puidupuudus ometi suurem kui kunagi varem.
Nõudlus puidu järele üha suurenes. Sajandi teisel poolel rajati Eestisse raudtee. Nõnda kulus rohkesti puitu liiprite valmistamiseks. Kui raudtee valmis sai, avardusid tunduvalt metsa- ja puumaterjali veo ja müügi võimalused. Puidu kui hinnatud materjali väärtus kerkis kiiresti.
19. sajandi lõpul avati Pärnu linnas tolleaegse Venemaa võimsaim paberivabrik. Kuidas vabrik, mis õige varsti hävis Esimeses maailmasõjas, mõjus siinsele puiduhinnale, kirjeldab 1923. aastal ilmunud raamatus “Metsakasutus“ metsateadlane Oskar Daniel: “Ka meil käis kullavihm üle metsade, kui Pärnu Waldhofi vabrik oma väravad avas. [---] Vähesed metsaomanikud suutsid kiusatusele vastu panna ja iseäranis need, kes alguses võrdlemisi odava hinnaga oma metsa maha müüsid, kratsisid kõrvatagust, kui mõne aasta jooksul hinnad mitmekordseks olid tõusnud.“ Tohutu käitise tarbeks ei jätkunud Eesti metsadest. Enamik puitu tuli sisse vedada Venemaalt. Hiigelsuuri raielanke, mis nüüd meie metsadesse ilmusid, hakkas rahvas nimetama Waldhofi lagendikeks.

TAHAD METSA ROHKEM RAIUDA, PEAD SEDA KASVATAMAbr> Kui sajandi lõpuveerandil langes rahvusvahelisel turul tõsiselt ka teravilja hind, oli aeg küps, et muutuks üldine suhtumine metsasse. Üha mõjukam ajakirjandus oli soosivat hoiakut metsakasvatuse ja sihipärase majandamise suhtes õhutanud juba aastakümneid. Osalt tänu sellele pääses nüüd lõplikult võidule arusaam, et kui tahad metsa rohkem raiuda, tuleb seda ka rohkem kasvatada. Metsade külv ja istutamine läks hoogu, sai päris moeasjaks. Mõisates pandi metsa alla tihti lahjemaid põllumaid.
20. sajandi algul koondusid metsakasvatuse eestvedajad mõisnike seas kahte ühingusse: Põhja-Eestis oli Eestimaa metsaselts ja Lõuna-Eestis Balti metsaselts. Eriti agaralt aitas metsade kavakindlale majandamisele kaasa Balti metsaselts. Sajandivahetuseks majandati plaanipäraselt kokku umbes pooli, 1918. aastaks üle 90% Eesti metsadest. Kui iseseisvumise järel riigistati mõisametsad ja põllumajandusministeeriumis loodi metsakorralduse osakond, saadi kogu Eesti metsade majandamine viia senisest ühtsematele alustele. Selleks ajaks oli kogu maad hõlmav metsade majandamine enam-vähem tänapäevases mõistes välja kujunenud.

ENAM EI TÄHENDA METSANE MAA METSIKUT MAAD
Kuigi metsamajandusele oli alus pandud, jätkus varasematel sajanditel alanud metsade pindala vähenemine Eestis ka 20. sajandi algul. Peamised põhjused olid ulatuslikud ühiskondlikud muutused, tarbemaade hoogne laiendamine, suurenev nõudlus puidu ja puidutoodete järele. Eesti metsade hulk kahanes kogu oma ajaloo jooksul vist kõige väiksemaks 1930. aastateks. Siis hakkas see tasapisi suurenema. Ametliku statistika järgi oli näiteks Teise maailmasõja eel Eestis metsamaana kirjas vaid umbes veerand Eesti pindalast. Siinjuures peab silmas pidama tõsiasja, et tänapäeva mõõdupuu järgi võis metsade pindala olla mõnevõrra suurem. Nimelt peeti siis ametlikult niitudeks ja karjamaadeks hõredaid metsi, mida kasutati kariloomade pidamiseks või neile heina tegemiseks. Praegusel ajal arvestataks sellised alad metsade hulka.
Nii või teisiti jõudis metsade hulk Teise maailmasõja eel kõigi aegade madalseisu ja hakkas sestpeale suurenema. 1958. aastal oli metsade all ametlikult 29%, 1971. aastal 35% Eestimaast. 1984. aastal oli maa metsasus suurenenud 40%-ni ja praeguseks veidi üle 50%. Kui lähtuda pelgalt statistikast, oleme viimase poole sajandiga metsasuse poolest läinud ajas tagasi üle kahe sajandi. Kuidas seda mõista? Kas Eesti on metsistunud?
Siinkohal tasub mõtiskleda vastandliku sõnapaari metsik ja haritud tähenduste üle. Sõnal metsik on meie keeles ühelt poolt selged seosed sõnaga mets. Teisalt on sellel sõnal justkui halvustav varjund. Metsik loom tähendab metslooma, metsik inimene aga metsinimest, metslast. Metslane on teadagi rumal, kombetu, harimatu ja kasimatu inimene. Metsik inimene võib käia lausa poolearulise inimese kohta. Kui mõne maa kohta öeldakse metsik maa, siis võib see tähendada maad, kus on palju metsi ja vähe inimhoolega loodud maastike. Kuid see ütlus toob meie kujutlusse ka vähearenenud maa, kus valitseb korralagedus ja seadusetus. Kui meile öeldaks, et Eesti on metsik maa, kus elab metsik rahvas, tunneksime end puudutatuna. Sõna haritud seostub põlluharimisega, aga ka hulga muude asjadega, mis on kiiduväärsed. Kõlalt sarnased on harjama ja harjutama. Kui mõne inimese kohta öeldakse, et ta on haritud, tähendab see lihvitud kommetega, põhjalikult koolitatud või muidu tarka inimest. Varem võis haritud inimene käia ka korrastatud välimusega, puhta inimese kohta. Kui keegi iseloomustaks Eestit haritud maana, kus elab haritud rahvas, võtaksime ütlust igal juhul kiitusena.
Vaid keeleloogikast lähtudes tuleks sellest sõnapaarist enesestmõistetavalt eelistada haritut metsikule. Siia peaks liituma ka püüd suurendada haritud alade ehk kultuurmaastike osakaalu ja vähendada metsikute alade ehk loodusmaastike osa. Maa kultuursuse mõõdupuuks oleks justkui see, kui palju maad on suudetud metsast vabastada. Niisugune hoiak kehtiski ajal, mil olime alepõlde laiendav rahvas. Meie keel on need seosed säilitanud. Aga meie ise oleme muutunud ega mõtle enam nõnda. Arvame hoopis, et need tänapäeva riigid ja rahvad, kes on osanud oma metsi hoida ja rohkendada, on targemad ja rikkamad kui need, kellel metsadest puudus.

METSAD PÜSIVAD TÄNAPÄEVAL SÕLTUVALT, AGA MITTE SÕLTUMATULT INIMTAHTEST
Mis põhjustel siiski Eesti metsade hulk viimasel poolsajandil tegelikult suurenes? Üks põhjus oli kahtlemata sõda ja sõjajärgsed sündmused. Nõukogude võimu kehtestamine tõi ühiskonnas kaasa tohutuid muutusi. Katastroof, mis tabas meie rahvast sõja ajal ja sellele järgnenud aastatel, ei olnud oma ulatuselt väiksem kui varasemate kõige rängemate sõdade ajal. Nii nagu Liivi sõja ja Põhjasõja järel, jäi maa inimestest hõredaks. Suur hulk inimesi lahkus maalt sõjajärgsetel aastatel. Nagu ajaloos varemgi, vallutas unarusse jäetud tarbemaad mets.
Siiski ei saa metsasuse kasvu veeretada ainuüksi nõukogude korra süüks. Metsade hulk suurenes alates sajandi keskpaigast paljudes Euroopa maades. Näiteks Soome ja Rootsi ei kannatanud sõja tõttu kaugeltki samal määral kui Eesti. Ometi suurenes nendes riikides puidu hulk poole sajandiga ligi 50%. Metsade laienemise üldisem ja sügavam põhjus on olnud majandusolude muutused ja rahva linnastumine. Kuid vähemalt niisama oluline põhjus on olnud sihikindel metsade majandamine. Raiete maht oli allutatud kindlatele normidele. Üldnormiks oli saanud, et metsa ei tohi raiuda rohkem, kui seda juurde kasvab. On tehtud suuri pingutusi, et kujundada võimalikult tootlikke puistuid. Nüüdseks on näiteks metsakultuure rajatud Eestis kokku ligi poolele miljonile hektarile. Kuivendatud metsad hõlmavad ligi veerandi kõigist Eesti metsadest. Metsade tähendus Eestis ja naabermaades on teinud 20. sajandil läbi tähtsa muutuse. Ühes sihipärase metsade majandamise ja kasvatamisega ei saa neid enam käsitada kui metsikuid alasid, nii nagu varasemas ajaloos. Metsakasvatajate pikaajaline hool on lisanud neile tugevasti kultuuristatud ehk haritud alade tunnuseid. Kindlasti pole Eesti viimase poolsajandi jooksul metsistunud. Eesti on hoopis metsastunud. Näiliselt tühine sõnaerinevus tähendab minu arust palju. Metsad ei püsi meil enam inimtahtest sõltumata. Nüüd püsivad nad seetõttu, et inimene niimoodi tahab.
Metsamees, kellele metsad on igapäevane tööpaik, oskab osutada siin inimtegevuse märkidele peaaegu igal sammul. Mäletan, kuidas õppisin metsi niiviisi nägema, töötades metsakorraldajana. Kuigi metsataksaator liigub puude all, peab ta oskama näha metsa otsekui linnulennult. Nõnda üldistatult käsitledes näib mets ääretu tööpõlluna. See jaguneb väikesteks lappideks, kus kasvavad inimese järjekindla hoolega loodud ja kujundatud eri puistud. Usun, et noil aastatel sain viimaks aru, mida tähendab metsamajandus. Ühe tabava võrdluse järgi peaks inimene selleks, et mõista, mis on metsamajandus, olema 300 meetrit pikk ja elama 500 aastat. Alles siis küündiks ta metsa kõrgusest ja east sedajagu üle olema, et oskaks näha, mismoodi mets tegelikult muutub ja kuidas peaks neid muutusi suunama.

KASUTAMINE JA KAITSE KÄIGU KÄSIKÄES
Möödunud aastasaja viimastel kümnenditel tugevnesid Euroopa üldsuse seas protestihääled senise metsade majandamise praktika vastu. Siiani olid metsamehed saanud tegutseda enam-vähem omatahtsi. Nüüd järsku selgus, et ühiskonnas on veel huvirühm, kes tahab metsaasjades kaasa rääkida ja kelle sõnadel on ka mõju. Need olid keskkonnakaitsjad. Laialdast toetust leides hakkasid nad näiteks Soomes ja Rootsis oluliselt mõjutama metsatööstuse toodete tarbimist. Puiduturg pidi tarbijate huvidele vastu tulema ja hakkama omakorda esitama roheliste väärtuste norme metsakasvatajatele. Üksteise järel uhas Euroopa riikide metsamajandusest üle nn. roheline laine. Rootsis tulid suured muutused peamiselt 80ndatel, Soomes 90ndatel aastatel. Eestis lõid aluse uuele metsakäsitlusele 1997. aastal riiklikult heaks kiidetud metsapoliitika ja 1998. aastal vastu võetud metsaseadus. Tänavu aasta algusest kehtima hakanud metsaseadus kinnitab aga juba lausa otsesõnu, et seaduse eesmärk on tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamin.
Peamine muutus Euroopa maade metsamajanduse põhimõtetes oli see, et kogu 20. sajandi jooksul valitsenud tähtsaim puupõllunduse hõnguga tees “metsa ei tohi raiuda rohkem, kui seda juurde tekib” tunnistati iganenuks. Selle asemele püstitati nõue: metsade kasutamine ja kaitse peavad käima käsikäes. Milles seisnes nõude uudsus? Peamiselt selles, et puidutootmise kõrval tunnistati niisama kaalukaks metsade hoid. Tõdeti, et metsi peaks majandama nõnda, et ei väheneks metsade muud väärtused. Muude väärtuste all peeti silmas metsade bioloogilisi, ökoloogilisi ja mitmekülgseid inimvajadusi arvestavaid väärtusi.

METSA MAJANDADES PEAVAD OLEMA RAHULDATUD KA ÖKOLOOGILISED, SOTSIAALSED JA KULTUURILISED VAJADUSED
Praeguseks võidule pääsenud metsa säästliku majandamise põhimõtted võtab kokku värskelt jõustunud metsaseaduse § 2 lõige 2: „Metsa majandamine on säästev, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse, uuenemisvõime ja elujõulisuse ning ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse võimaluse.”
Et seda käsitlusviisi täpsemalt selgitada, tuleks alustada küsimusest, mis on mets. Vastuse võtmelauseks sobib tuntud rahvaütlus „Puude taga on mets”. Ütlust tuleks mõista nii, et mets on midagi enamat kui vaid puudekogum. Mets on eriline keskkond, mis loob elurikka terviku – metsakoosluse, kuid mõjutab ka ümbrust endast väljaspool. Metsakooslus on koduks kümnetele puu- ja põõsaliikidele, sadadele muudele taimeliikidele ja tuhandetele putukaliikidele. Siit võib leida enamiku Eesti sambliku- ja samblaliikidest. Kõigist meie linnuliikidest on metsadega seotud ligi pooled, imetajaliikidest aga 2/3. Paljudele haruldastele olenditele on mets viimane elupaik. Siin elab rohkem ohustatud taime- ja loomaliike kui mis tahes teises elukoosluses Eestis. Metsas leiab elupaiga 2/3 kõigist meie ohustatud liikidest.
Metsa ökoloogilistest väärtustest on vahest tähtsaim see, et ta on meie peamine elukooslus, mis tagab loodusliku tasakaalu. Mets on vastukaaluks laienevatele linna- ja tööstusmaastikele. Mets on peamine süsihappegaasi siduv ja hapnikku tootev maismaakooslus. Ta piirab õhu kaudu leviva saaste levikut. Seega puhastab mets õhku. Kuid mets kaitseb ka veekogusid reostamise eest ja aitab säilitada muldi.
Kolmanda valdkonnana tuleb metsade majandamisel silmas pidada, et puidutootmise kõrval peab mets rahuldama veel paljusid muid inimvajadusi. Metsas peetakse jahti, korjatakse marju, seeni ja paljusid teisi metsaande. Nüüdses linnastunud ühiskonnas on mets asendamatu puhkuse veetmise paik. Mida enam seostub rahva argielu tehisümbrusega, seda enam vajab ta jõudeajal looduslikku ümbrust.
Omaette vajaduste ring, mille pärast inimene alati metsa poole on pöördunud, on kultuurivajadused. Eesti pärimuskultuur on enamiku teiste Euroopa maade pärimuskultuuriga võrreldes silmapaistvalt rikas metsatemaatika poolest. Vaid ehk soomlaste oma võib sellega võistelda. Metsalt on alati saanud innustust ja ainet oma loomingu jaoks eesti kirjanikud, muusikud ja kunstnikud. Mets on teadusliku töö tähtis tegevusväli.
Eesti on praegu üks metsasemaid maid ja eestlane metsalähedasemaid rahvaid Euroopas. See tõik peaks meie jaoks tähendama seda, et olles metsade poolest rikkad, oskame rikkust vääriliselt hinnata ja sellega targalt ümber käia. Meie suhtumisest metsasse peab ilmnema, et oleme tõepoolest haritud rahvas.



Hendrik Relve

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet