Eesti Looduse fotovõistlus
2/2007



artiklid
Mets on täis kultuuri jälgi

Eesti metsades leidub päris ohtralt lähema ja kaugema aja pärandkultuuri märke. Neid tuleb vaid osata näha ja leida. Milline on pärandkultuur metsas, kuidas seda hoida?

MILLISED ON PÄRANDKULTUURI JÄLJED MEIE METSADES?
Enamasti määratletakse rahvakultuuri rahva argielus avalduva pärimusliku ainelise ja vaimse kultuuri, kommete ning ühiskondlike institutsioonide kogumina (EE 7, lk. 674). Erinevalt valitsevate kihtide kõrgkultuurist on rahvakultuuri aines seotud maaga, sealhulgas metsaga. Rahvakultuuris avaldub eestlaste kui maa- ja metsarahva eripära ning identiteet.

Sellest seisukohast defineerib kultuuri teatmeteosest ehk tabavamaltki kirjanik Hando Runnel: “Kultuur ei ole ainult mingi kõrge vaimne toodang, vaid kõigepealt kodu, vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis.” Seega on kultuur elamisviis, mis avaldub muuseas aineliste märkidena. Viimastel aastakümnetel on tähelepanu pööratud ühele osale pärandkultuurist – pärandkooslustele. Pärandkooslus ise on aga osa pärandmaastikust. Näiteks puisniit on tavaliselt piiratud või liigendatud kiviaedadega, seal ei puudu ka muud inimtegevuse märgid, nagu karjateed, talveteed, küünid, karjakaevud, linaleod jm. Kui tegemist on rannaniiduga, võib seal olla lautreid, kivist kuhjalavasid või isegi poldritaolisi rajatisi. Nõnda on pärandmaastikud topelthinnalised: neil on hindamatu bioloogiline ja kultuuriline väärtus. Vale oleks arvata, et kultuuriväärtust kätkeb endas ainult talupojakultuurist pärinev. Igal ajastul on oma elamisviis ja selleks vajalikud atribuudid. Maa ja metsanduskultuuri juurde kuuluvad piimapukk metsavahitalu väravas, tehiskivikangrud maaparandusobjektidel, eriprojekti järgi ehitatud metskonna kontor, ajutine metsaestakaad tormilangil, millenniumikultuur, ajaloolised metsakorraldusrajatised, näiteks põlised riigimetsasihid. Ka mõni vaigutatud männik võiks säilida oma loodusliku lõpuni. Praegugi köidavad salapäraste vaigukarridega hiidpuud metsas matkajate meeli. Esimese maailmasõja aegsed jooksukraavid ja kindlustused, varasemad pelgupaigad, kaitseliidu lasketiirud sõdadevahelisest ajast, metsavendade punkrid – need on militaarse pärandkultuuri näited. Ka Vene sõjaväest jäänud märke tuleb valikuliselt säilitada: me ei saa seda osa oma ajaloost ja kultuurist kustutada. Välja ei saa jätta ka ajaloolisi kohanimesid. Paljudel metsaosadel, -teedel, sihtidel, kõrgendikel, metsaheinamaadel, rabasilmadel olid oma rahvapärased nimed. Nüüdisajani on need säilinud suuresti tänu jahiseltside tegevusele ja kasutusel peamiselt ainult jahimeeste kõnepruugis.

KULTUURI MÄRKE MEIE METSAMAASTIKUS POLE SENI SÜSTEMAATILISELT ARVELE VÕETUD
Eesti asustusskeem püsis peaaegu muutumatuna muinasajast kuni 18. sajandi lõpuni. Mõisate arengu tõttu tuli paljudel küladel maad maha jätta ning asuda vähem viljakatele ääremaadele. Siis välja kujunenud asustus, tänapäeva mõistes põlisasustus, säilis üldjoontes viimase maailmasõjani. Alles Teise maailmasõja ajal ja järel algas põliskülade ja põlistalude tühjenemine kaugemates metsanurkades, ääremaadel, soosaartel, metsatagustel jõeluhtadel. Sellest asustusest jäi maastikku põlisteede võrk, mis oli kasutusel sajandeid. Moodsalt väljendudes on selles teedevõrgus peidus kogu Eestimaa viimase aastatuhande logistika ajalugu. Sajandite jooksul valitses naturaalmajandus. Toona sõltusid inimesed suuresti metsast, sellega tuli arvestada nii põlde ja hooneid rajades kui ka toitu varudes. Seega peituvad kümnete põlvkondade elu ja tegevuse jäljed metsas. Kuigi etnograafid on uurinud ja jäädvustanud metsanduskultuuri olemust, arheoloogid on uurinud inimasustust asulakohtade ja kalmete põhjal, ei ole igapäevase elukultuuri märke siiani eesti metsamaastikus süstemaatiliselt arvele võetud, kaardistatud ega teadvustatud. Kultuurilooga seotud arhiivide säilikud on süstematiseerimata, nende asukoht sageli täpselt kindlaks määramata ja teated kirjeldamata. Võib väita, et suurem osa rahvuslikust kultuuripärandist, mis on peitunud metsaaladel, on siiani identifitseerimata, selle tähtsus on rahva jaoks teadvustamata ja ta on kaitsmata nii teadliku kui peamiselt hoopis teadmatusest tuleneva hävimise eest. Tuleb arvestada, et kultuuriväärtuste kaitseks ei piisa ainult seadustest. Põhjamaade praktika näitab, et hoopis tõhusam on omanikukaitse, maaomaniku teadvustamine tema maadel asuvast unikaalsest kultuurimärgist. See vääristab tema maaomandit, tõstes selle teiste hulgast esile; nõnda kasvab ka omaniku eneseteadvus. Laiemas mõttes vääristavad eksponeeritud pärandkultuuriobjektid paikkonda ja parandavad kogukonna mainet. Kuid kõigepealt peab kohalik kogukond selle kultuuripärandi omaks võtma.

SENI ON KULTUURIPÄRANDI HOID OLNUD SEOTUD VÄÄRISELUPAIGA KAITSEGA
Metsandusliku kultuuripärandiga on Põhjamaades tegeldud umbes 30 aastat. Siiski võttis Rootsi Rigstag alles viis aastat tagasi vastu programmdokumendi “Levande skog” (“Elav mets”), mille alusel lisati nii metsahoiu- kui ka muinsuskaitseseadusse paragrahvid, mis käsitlevad austavat ja säästvat suhtumist metsasse kui kultuurinähtusesse ning riikliku kaitse all mitteolevate kultuurimälestiste kaitset metsas. Nii näiteks kuuluvad nende seaduslõikude alla kõik tehisobjektid metsas (ka identifitseerimata), kus on näha või võib oletada inimese tegevust. Siiani oli Rootsis püütud kultuuripärandi hoidu ühitada vääriselupaikade kaitsega: paljud pärandkultuuriobjektid (kiviaiad, -murrud, -raunad, -vared, allikad, põlispuud) kuuluvad ju ühe osisena vääriselupaiga määratlusse. Niikaua kui Eesti metsaseadus ei määratle metsa kultuurinähtusena ning metsaomanik pole kohustatud kaitsma metsas leiduvaid kultuurimälestisi, peaksime meiegi üritama ühitada kultuuri- ja loodusväärtuste kaitset. Põhjamaade kogemustest lähtudes on kultuuriväärtuste kaitsel oluline osa ka metsade sertimisel.

SAKSAMAAL ETENDAVAD METSAD KULTUURILOOS TÄHTSAT ROLLI
Saksamaal käsitletakse mittekaitstavat pärandkultuuri kultuurmaastiku kontekstis. Metsas ja avamaastikus leiduvat ei eritleta täpsemalt, vastav koht on vaid registrisse kantud (Kulturlandschaftskataster). Ent pärandkultuuriobjekte eristatakse seal detailsemalt ja seega on nende tüüpe rohkem kui Eestis. Meie esialgses metoodikas on toodud 98 tüüpi (nüüd 127) kuues rühmas, Saksa jaotuses on aga 250 pärandkultuuriobjekti tüüpi 15 tüübirühmas. Eelnimetatud katastri andmeil on inventuurid tehtud kõigis liidumaades ning loetelu täiendatakse pidevalt. Üsna iseloomulik kogu Saksamaale on alatine diskussioon, millised objektid vajavad erilist kaitset ja millised on vähem tähtsad, nõnda et need võib ohverdada pealesuruvale tööstusele eriti mägede metsa-alal. Näiteks Reinimaal kehtib 2002. aastast saadik nõue võtta metsamajandust planeerides arvesse ka ajaloolisi kultuurielemente (Bub, 2004). Kesk-Euroopas on viimasel ajal süvenenud tendents uurida rekreatsiooni ja loodusturismi mõju metsa kultuuripärandile. Alati ei ole see positiivne olnud (Sovis, 2004; Schwartz, 2004). Ka Ruhri tööstuspiirkonnas on metsade pindala katastroofiliselt vähenenud, samuti nende kultuuriline ja rekreatiivne väärtus. Kuigi juba 19. sajandi lõpul tunti seal muret metsa hävingu ja selle kultuuripärandi kadumise pärast, ei ole hävimistendentsi suudetud pidurdada (Selter, 2004).

HOLLANDIS JA PRANTSUSMAAL ON METSA TAANDUDES TIHTI HÄVINUD KA PÄRIMUSKULTUURI JÄLJED
Hollandis on metsade hävimise etapp juba läbi (metsasus on 10%), haavad paranenud ja metsa kui kultuurinähtust uuritakse peamiselt etümoloogiliste seoste kaudu. On selgunud, et Hollandis on metsa vähesusest hoolimata arvukalt metsaga seotud perekonnanimesid. Paljud neist viitavad erisugustele metsamaa tüüpidele. Korraldatakse uurimusi, saamaks teada, mismoodi suhestuvad metsaga seotud perekonnanimed ja maastiku ilme paikkonnas. Nende uurimuste põhjal on isegi tehtud katseid taastada maastiku ilmet. See on osalt võimalik seetõttu, et Hollandis olid perekonnanimed juba keskajal ja sealsed suguvõsad on viimaste aastakümneteni olnud väga paiksed (van Laar, 2004). Prantsusmaal valmistab probleeme linnastunud ühiskonna võõrandumine metsakultuurist. Prevaleerib tehnilis-majanduslik mõtteviis, metsakultuuriga seotud müüdid ja sümbolid on sageli vastuvõetamatud (Arnould, 2004). Tihti aitab sellele kaasa meedia. Linnaelanikule muutub mets kardetavaks ja ebameeldivaks kohaks. Alles viimasel kümnendil on metsale kui puhkekohale pööratud suuremat tähelepanu ning igapäevaelus peetakse oluliseks teadvustada metsa koht kultuuriloos (Dupuy, 2004; Arnould, 2004). Vogeeside mäestikus uuritakse ühtlasi sotsiaalsete kihistuste ja sidemete muutumist puuliikide vaheldudes. Laialehised metsad on seal täielikult kadunud ja asendunud okaspuumetsadega. 18. sajandi plaanidelt uuritakse lehtpuumetsade asukohti. Mõnel pool püütakse neid taastada, et selgitada, kas on võimalik sotsiaalsete kihistuste ja mõjude vastupidine käik tänapäeval (Rochel, 2004).

MILJÖÖVÄÄRTUSLIKKE MAASTIKKE EI OSATA EESTIS VEEL TULEMUSLIKULT KINDLAKS TEHA
Eestis on pikaajalised maastikukaitse ja -planeerimise traditsioonid. Kummatigi seisame hoolimata kõlavatest elukvaliteedi paranemise deklaratsioonidest samuti lõhkise küna ees nagu paljud teised Euroopa piirkonnad: looduspärane kultuuritraditsioon on viimastel aastakümnetel kiirelt tuhmunud. Kui pole selget pärandkultuuri kaitse kontseptsiooni, ei aita ei RMK puhkepiirkondade ega tuhandete matka- ega õpperadade loomine. Üks hoolimatu raielank või tee-ehitus ja mõni pärandkultuuriobjekt ongi õpperajalt kadunud. Mõttekam on viia pärandkultuuri kaitse põhimõtteid ellu eeskätt rahvusparkides ja kaitsealadel. See ongi praegu päevakorral (Parts, 2004). Eesti keskkonna- ja looduskaitsestrateegia on nii praktilise looduskaitse kui ka planeeringute alus. Ent kas alad, kuhu riiklik kaitsestrateegia või planeering ei ulatu, peavad jääma iseregulatsiooni meelevalda? Olukorda on mõneti püütud parandada, tehes kindlaks miljööväärtuslikud maastikud – need võetakse planeerimisel aluseks. Siiski on maastikupoliitika praegused meetmed osutunud kohalikul tasandil ebatõhusateks. Näitena võib tuua Läänemaal Kullamaa valla, kus on märgitud ainult üks väärtuslike maastike piirkond: Kullamaa-Koluvere. Ent juba muinasajast asustatud Liivi jõe äärne piirkond ja põliskülade Matsu, Mõrdu ja Ubasalu pärandmaastikke pole miljööväärtuslike piirkondade sekka arvatud. Kuidas minna edasi? Eeskujuks võiks taas võtta Rootsi (Hansen, 1993), kus tehakse kindlaks vähemalt 0,1 ha suurused miljööväärtuslikud maastikud (näiteks kivikülv, põlistalu ase, üksik kivikelder, vana lubjaahi, allikaline niit). Samamoodi on meil selgitatud välja vääriselupaigad. Loodetavasti muutub Eesti maastikupoliitika tõhusamaks. Stiimulina võiks mõjuda teadmine, et Euroopa maastikukonventsioon näeb ette anda Euroopa Maastiku auhind kohalikele ja piirkondlikele võimuorganitele, kes on oma maastike ja seal leiduvate pärandkultuuriobjektide kaitseks, korraldamiseks ja planeerimiseks püsivalt võtnud mõjusaid meetmeid, olles teistele eeskujuks. Kriteeriumid, mille alusel Euroopa Maastiku auhinda välja antakse, määrab Euroopa Nõukogu ministrite komitee. Juba see asjaolu näitab, kui tähtsaks peetakse kultuurriikides maastikega, sealhulgas metsadega seotud pärandkultuuri kaitset. Ka maastikukonventsiooni tööd hakkab korraldama Euroopa Nõukogu, tuginedes eelkõige kahele komiteele (bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse ning kultuuripärandi komitee) ja loodavale maastikuekspertide kogule (Sepp, 2001).

PÄRANDKULTUURI INVENTEERIMISE EESTVEDAJAKS SOBIB KÕIGE PAREMINI METSAAMETKOND
Eesti metsamajanduse süsteem on näidanud oma tahet hoida pärandkultuuri mälestisi sellega, et on võtnud omaks säästva metsanduse standardi ja metsade sertimise nõuded. Tegelikkuses tekitab raskusi juba pärandkultuuriobjektide äratundmine, kindlakstegemine, rääkimata kaitsemeetmete ja -meetodite väljatöötamisest ja rakendamisest. Selleks on vaja eriettevalmistusega inimesi, kes kindla metoodika järgi teevad eeltöö. Nad peavad pärandkultuuriobjektid üles otsima, inventeerima, määrama kaitsetsoonid, samuti esitama ettepanekud konserveerimise, eksponeerimise ja hoiu kohta olenevalt objekti väärtusest, asukohast, seisukorrast, haavatavusest ja paljudest muudest tingimustest. Näitena selle kohta, et just riigimetsa süsteem sobib pärandkultuuri inventeerimise eestvedajaks, võib taas tuua Rootsi. Seal tõdeti, et paratamatult on sellel ametkonnal metsas toimuvast parim ülevaade. Ühed tegelevad metsakorraldusega, teised valmistavad ette langid, kultiveerimisalad, metsakuivenduse alad, kolmandad teevad need tööd ära. Ka Rootsis püüti pärandkultuuri esialgu mitut moodi inventeerida. Lõpuks tõdeti siiski, et metsaametkond on kõige teadlikum olukorrast, samas ka kõige tundlikum negatiivsete muudatuste suhtes. Nad on huvitatud, et väärtuslik pärandkultuur jääks alles. Kahtlemata on see samamoodi ka Eestis. Meie metsandus on pikaajaliste ja järjepidevate traditsioonidega tegevusala. Asi liigub meil õiges suunas – seda tõendab asjaolu, et pärandkultuuri kaitsega seotud ülesanded on kajastatud RMK nõukogu kinnitatud tegevussuundades. Loodushoiu osakond ja Sagadi metsamuuseum on ette valmistanud RMK pärandkultuuri kontseptsiooni.

ERAMETSAS HÄVITATAKSE PÄRANDKULTUURIOBJEKTE TIHTI TEADMATUSEST
Seega on riigimetsamajanduses vähemalt kindel arusaam kultuuripärandi olemusest metsas ja teatav tahe seda säilitada. Ent erametsanduses oleneb see praegu vaid metsaomaniku intellektist, silmaringist, omaksvõetud loodusfilosoofiast, oma metsa arendamise kavast või selle puudumisest jne. Kahjuks ei ole erametsanduses haruldased juhtumid, kus pärandkultuuriobjekte on otseselt lõhutud. Inventeerides 2001.–2003. aastal pärandkultuuri Läänemaal, selgus näiteks, et metsamaterjali veoks oli erametsas rajatud tee piki mitme sajandi vanust kiviaeda, mille algset tähendustki polnud ajaloolased selgitanud. Et puitu oleks kergem vedada, oli kiviaed buldooseriga teele laiali lükatud. Ajalooliste lubjaahjude ehituskive on mõnikord veetud täiteks uusehitustele. Üsna sageli on endise mõisa või talu paekarjääri kasutatud prügilana või lõhutud sajandeid tarvitusel olnud põliskülade vaheline tee või ajalooline talvetee ebasobiva tehnikaga või ebasobival ajal metsamaterjali kokku ja välja vedades. Tihti määrab pärandkultuuriobjekti saatuse erametsas lihtsalt teadmatus. Lootustäratav märk on siiski see, et paljud metsaomanikud on ilmutanud soovi erametsakeskusest saadava toetuse abil taastada pärandkultuuriobjekte oma metsas. Et probleeme tekitab tõepoolest vähene teavitamine, näitavad ka Silvi Tarangu Linköpingi ülikooli metsanõustamise erialal tehtud lõputöö tulemused. Läänemaa sajast küsitletud metsaomanikust 80% soovis end metsanduse alal täiendada; metsas hindasid nad ka muid väärtusi peale majanduslike (Tarang, 2000). Õppimistahe näitab vastuvõtualdist suhtumist – eeldatavasti kehtib see ka pärandkultuuri hoiu suhtes.



Lembitu Tarang, kultuuriökoloogia magister

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet