Eesti Looduse fotovõistlus
3/2008



artiklid
Värske pilt ulukiasurkondadest


Hendrik Relve
Ulukite ja nende tekitatud metsakahjustustega on Eestis järjekindlamalt tegeldud juba alates 1960. aastatest. Ulukiseire praegusest
olukorrast annavad ülevaate metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna töötajad.

ULUKISEIRE: PEAMISELT ULUKIASURKONDADE JA NENDE MÕJU MUUTUSTE UURIMINE
Aastail 1969–1996 jälgis ning uuris ulukeid ja nende tekitatud kahjustusi Eesti metsainstituut, seejärel jäi ulukiseire metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse hooleks. 1990. aastatel kasvas metsakahjustuste jälgimisest välja eraldi valdkond – Eesti põdraasurkonna suunamine. Aastal 2005 loodi ulukiseireosakond. See võimaldas tegevust laiendada ja ka süvendada. Siin töötab praegu viis bioloogi.
Mis on õieti ulukiseire? See on peaasjalikult ulukiasurkondade suuruse ja seisundi, kuid ka elupaikade seisundi ja ulukikahjustuste muutuste pidev jälgimine, mille tulemusena tehakse asurkondade kaitse- ja kasutamisettepanekuid, osaletakse arengu- ja ohjamiskavade, õigusaktide loomises ning koostatakse raporteid. Seire eeldab tihedat koostööd teiste uurijate ja keskkonnateenistustega, korrapärast teabevahetust naabermaade uurijatega, jahinduse rakendusuuringuid, koolitusi jpm.

KUIDAS TOIMIB ULUKISEIRE?
Meie ülesanne on töötada välja seiremetoodikad,
koostada materjali kogumise
juhiseid, analüüsida kogutud andmeid
ning esitada tulemused. Teatud hulga
materjali kogume ise, kuid põhilised
algandmete kogujad on ikkagi jahimehed.
Näiteks koguvad sajad jahimeeste
ühendused jahi käigus põtrade kohta
vaatlus- ja küttimisandmeid ning kokkulepitud
mahus ka analüüsiks vajalikke
biomaterjale. Põdraseires esitati möödunud
aastal üle kolme tuhande alalõualuu,
tuhatkond maosisuproovi, viissada
põdralehma sigimiselundkonna-näidist
ja tuhatkond põdrasarve, mis seisundi
iseloomustamiseks inventeeriti ja analüüsiti.
Ühtlasi tuli korraldada kontrollloendusi
ja jälgida ulukikahjustusi.
Suurkiskjate seire eripära on väiksem
materjalihulk, kuid seda suurem isendiandmete
detailirohkus ja seostatus kaardimaterjaliga.
2007. aastal kaardistasid
jahimehed kokku ligi 4500 suurkiskjate
või nende jälgede vaatlust. Ka kopra seire,
jahilindude seire ja talvine jäljeloendus
püsitransektidel põhineb jahimeeste kogutud
algandmetel. Jahindusstatistilised
andmed küttimismahu ja – struktuuri
kohta on seires samuti olulisel kohal.Töökorralduse alus on aastane tsükkel,
et tulemusi saaks kohe järgmisel aastal
kasutada. Keskkonnateenistuste roll ulukiseires
seisneb peamiselt maakonnasiseses
korralduses, andmete koondamises
ja kontrollis. See ei välista, vaid koguni
eeldab iseseisvat otsuste tegemist kohalikul
tasandil. Seire tulemusi kasutavad
keskkonnaministeerium, keskkonnateenistused
ja jahindusorganisatsioonid.
JAHIULUKITE KASUTUS PEAB OLEMA JÄTKUSUUTLIK
Jahiulukite kui taastuva loodusvara jätkusuutlik
kasutus eeldab tingimata nende
seisundi jälgimist. Kõik liigid elavad asurkondadena
ja moodustavad kooslusi, kus
üks liik sõltub teisest ja koguni vajab
teist. Iga asurkond on tegelikult oludega
kohastunud keerukas süsteem, mis kokkuvõttes
hoiab liiki alal.
Kuna üldjuhul ületavad jahiulukiasurkondade
ja koosluste piirid jahipiirkondade
piire, tuleb olukorda käsitada
laiemalt. Muutuste aegridade talletamine
võimaldab iga asurkonna puhul
võrrelda arvukust ja elupaiku, tihti
ka soolist ja vanuselist koosseisu ehk
struktuuri varasemaga ja otsustada, kas
muutused on olnud soodsad, või mida
teha soodsa seisundi tagamiseks. See
on tänapäeval lähtealus. Enamasti ei
saa seire ühikuks olla jahipiirkond,
mõne liigi puhul isegi mitte maakond.
Seetõttu vastutab ulukiasurkondade
hea käekäigu eest riik – riikliku seireta
ei saaks seda tagada.
SEIRE AASTARING KULGEB KINDLAKS KUJUNENUD
RÜTMIS
Lumele jäetud jälgede järgi saab talvel
koguda rohkesti teavet suurkiskjate
hundi ja ilvese kohta, samuti kogutakse
andmeid ja biomaterjali kütitud isenditelt.
Lumejälgi loendatakse ka 12 km
pikkustel püsitransektidel, mida Eestis
on maha märgitud üle kolmesaja. See
nn. ruutloendus annab infot paljude
liikide arvukuse suhteliste muutuste
kohta.
Kevadel koondatakse jahimeestelt saadud
jahindusstatistikat, samuti tehakse
hirvlaste pabulaloendusi ning inventeeritakse
metsanoorendike proovitükkidel
värskeid ulukikahjustusi. Ühtlasi tehakse
suurkiskjate ja kobraste vaatlusandmete
põhjal digitaalseid kaardikihte ja analüüsitakse
põtrade küttimise vajadust.
Suvel on käsil karuvaatlused, hinnatakse
suurkiskjate kahjustusi ning tehakse
ettepanekuid, kui palju karusid võib
küttida. Sügisel kogutakse põdrajahtide
käigus andmeid asurkonna koosseisu
ja juurdekasvu kohta. Välivaatlustel on
võimalik eristada noorloomi ja täiskasvanuid,
hirvlastel ka isaseid ja emaseid.
Kütitud isenditelt kogutakse biomaterjali,
et määrata isendite vanus ja sigimispotentsiaal.
Tehakse ettepanekuid
hundi ja ilvese küttimiseks. Valdavalt
sügisel hangitakse ka teavet kobraste
pesakondade kohta ning kogutakse
kütitud hanelistelt jahilindude seireks
vajalikke tiibu. KARUDE ARVUKUS ON AEGAMISI TÕUSUTEEL
Suurkiskjate seire praegusel kujul sai
hoo sisse alles 2003. aastal. Enne seda
olid meil vaid küttimisstatistika ja üldloenduse
andmed. Võrreldes teiste liikidega
vajavad suurkiskjad suurt territooriumi
– ühe isendi või isendirühma
eluala hõlmab enamasti mitut jahipiirkonda,
sageli ka eri maakondi. Näiteks
vaid üks 14 hundikarjast jäi tunamullu
ühe maakonna piiridesse, kolme hundikarja
jagasime aga Lätiga. Seetõttu
hõlmab üldloendus – jahimeeste hinnang
nende jahialal elavate suurkiskjate
kohta – suuremat hulka, kui on
tegelik arv Eestis. Suurkiskjate seire
on üles ehitatud metoodikale, mis väldib
korduvloendust. Kuna varasemad
andmed pole uuematega metoodiliselt
võrreldavad, siis pole neid tabelis 1 esitatud.
Samas väljendavad ka varasemad
küttimisandmed küllaltki hästi muutusi
ulukite arvukuses.
Karu arvukus on viimasel aastakümnel
aeglaselt, kuid püsivalt suurenenud.
Selgelt ilmneb see leviku servaalal Eesti
lääneosas, Rapla-, Pärnu- ja Läänemaal.
Tuumikaladel Ida- ja Lääne-Virumaal
on olukord stabiilne, samas kütitakse
neil aladel ka suur osa meie karudest.
Praegu hindame karu arvukuseks juba
üle 600 isendi. Konflikte inimese ja
karu vahel põhjustavad eelkõige mesitarud,
mullu lõhkusid karud umbes
150 taru.
Peale karu asustustiheduse ja juurdekasvunäitajate
võetakse küttimismahtude
määramisel arvesse ka kahjustuste
levikut. Skandinaavias tehtud uuringute
põhjal võiks eeldada, et ka Eesti mõnes
piirkonnas võib karu suuresti mõjutada
põdravasikate suremust, kuid meie vähesed
uuringud seda ei kinnita. Jahimehed
suhtuvad karusse pigem hästi, kuna karu
on meeliköitev ja kallis jahiuluk.
HUNTIDE JA ILVESTE ARVUKUS ON VIIMASTEL AASTATEL
PISUT SUURENENUD
Huntide arvukus oli meil viimati kõrgseisus
1990. aastate keskel, mil arvukus
võis olla kolm-neli korda suurem kui
praegu. Agar küttimine tingis arvukuse
madalseisu 2000. aastate alguseks ning
edasise languse hoidsid ära vaid õigusaktide
muudatused ja jahilimiitide kehtestamine.
Nõnda on huntide arvukus
viimastel aastatel aegamisi suurenenud.
Hundi peamised saakliigid Eestis on
metskits ja metssiga, vähemal määral
ka põder. Teatud piirkondades etendab
hunt kui tippkiskja üsna hästi tasakaalustavat
rolli. Möödunud aastal murdsid
hundid umbkaudu 130 lammast,
mõnikord võis see siiski olla ka koerte
töö, kuna igal pool ei tehtud põhjalikke
ekspertiise. Jahimehed hunti eriti
ei salli, sest näevad temas konkurenti
sõralistele, samuti kardetakse jahikoerte
pärast. Riiklik strateegia näeb ette
hundi arvukuse hoidmise saja ja kahesaja
isendi vahel.
Ilveste arvukus on seireperioodil samuti
suurenenud. Nüüdseks on liik taasasustanud
ka alad, kust nad sajandivahetuse
paiku üleküttimise tõttu hävinud
olid. Meie uuringute järgi on ilvese eelistatuim
saakloom ilmselgelt metskits;
üks ilves murrab aastas keskmiselt 60 metskitse. Ilvese kisklus on vähemalt
viimastel aastatel olnud kindlasti põhiline
metskitseasurkonda mõjutav tegur
ja ühtlasi piiranud tema juurdekasvu
kiirust.
PUNAHIRVEDE ARVUKUS ON PÜSINUD ÜHTLASENA,
METSSEA OMA PIDEVALT SUURENENUD
Sõraliste seas oli punahirv 1990. aastatel
ainus, kelle arvukus ei olnud vahepeal
vähenenud. Põtrade, metskitsede
ja metssigade hulk kahanes samal ajal
märgatavalt ja hakkas seejärel eri tempos
suurenema.
Metssigade paljust on soosinud viimased
mahedad talved, seetõttu on
nende arvukus ja üksiti küttimine aastail
2000–2008 üha suurenenud, 2007.
aastal lasti jahil ligi 14 000 isendit.
Metsaomanikele ja põllumeestele teevad
muret sigade tekitatud kahjustused.
Metssead ei songi üles mitte üksnes
põlde, vaid ka kraavipervi, heinamaid,
teid ja suvilaõuesid. Nii saavad nad
kätte suure osa toidust, kus oluline
koht on taimejuurtel ja vihmaussidel.
Mõistagi avaldab metssigade tegevus
mõju keskkonnale, näiteks lisasöötmiskohtades,
kuhu loomad koonduvad.
Nõnda tallatakse paika tugevasti, ent
üksiti kaasneb hea võimalus parasiitide
levikuks. Teiselt poolt: nii võivad toitumisretked
lüheneda ja mõni muu paik
jääda kahjustamata. Parem toitumus
suurendab viljakust, võimaldab indlust
ja poegimist väljaspool tavapärast aega,
samuti suurendab vastupidavust haigustele.
Seega muudab kergem põli oluliselt
metssigade käitumist.
Et metssigadega toime tulla, on neid
hakatud järjest rohkem jahtima. Kui
maaomanik on ise oma piirkonna jahimees,
ei tohiks olla takistusi küttida
oma põldude kahjustajaid. Teised saavad
abi otsida kohalikelt jahimeestelt
ja keskkonnateenistuselt. Ühtlasi võiks
püüda tõkestada kahjustajate tee põllule,
kuid see ei pruugi alati õnnestuda.
Elektritara sobib pigem õueaiamaale
ja tema tõhusus pole kindel. Kuid leidub
ka muid kahjuripeletusvahendeid,
repellente. Just jahimeeste ja kohalike
maaomanike hea koostöö on nii metssea-
kui ka metskitsekahjustuste piiramisel
peamine.
METSKITSEKAHJUSTUSED ON KOHATI ÜLETANUD
PÕDRAKAHJUSTUSI
Ka metskitsede käekäiku on viimased talved
igati soosinud, aidates kaasa nende
arvukuse suurenemisele. Tiit Randveer
ja teisedki on korduvalt juhtinud tähelepanu
loendusandmete ekslikkusele. Kui
loomade tihedus ulatub juba kümnetesse
isenditesse elupaiga tuhande hektari
kohta, tekib vaatluste põhjal arvukust
hinnates paratamatult suuri ebatäpsusi:
tegelik arvukus võib olla vähemalt poole
suurem.
Suurkiskjate uuringute järgi võib väita,
et ilvesed ja hundid oleksid meie kitsed
ammu ära söönud, kui neid oleks tõepoolest
nii vähe, nagu loendus näitab.
Suurkiskjate plusspoolele tuleb panna
tõsiasi, et erinevalt Teise maailmasõja
eelsest ajast, samuti 1960. ja 1970. aastate
lõpust pole metskitsi enam talvel
hulgi hukkunud. Viimastel aastatel on
üha enam ilmnenud metskitsekahjustusi
metsakultuurides. Näiteks RMK-lt saadi
2007. aasta kevadel järgmised andmed:
metsakaitse- ja metsauuenduskeskusele
edastatud põdrakahjustuste registrite
järgi täheldasid metsnikud nii metskitse-
kui ka põdrakahjustusi võrdselt – ligi
1400 hektaril. Ent lehtpuude loodusliku
uuenduse proovilappide kärpijaina oli
metskitse ja põdra vahekord nii mullu
kui ka tänavu ligikaudu 1 : 2. Aastail
2004–2006 rajatud metsakultuuride
valikinventeerimise kokkuvõttes esitatud
metskitsekahjustuste pindala oli
suurenenud 1670 hektarile, ületades
põdrakahjustuste ala ligi kolmandiku
võrra. 2003. aastal tegid keskkonnateenistused
peamiselt erametsades
inventuuri, et teha kindlaks, kuidas
on uuendatud lageraielanke. Ühtlasi
selgus, et metskitsed on teinud kahju
628,6 hektaril, põdrad aga 1252,5 hektaril.
Punahirve osalus kahjustuste tekkes
tuli esile märksa harvemini: vaid
Hiiumaal 46,9 hektaril.
PÕTRADE ARVUKUS EI ÜLETA ENAM KESKKONNASTRATEEGIAS
MÄÄRATUD ÜLEMPIIRI
Aastail 1991–2008 vaheldus põtrade
arvukus umbes neljateistkümnest tuhandest
(1991) viie tuhande viiesajani
(1995). Aastatel 2005–2006 oli põtru
tõenäoliselt ligi 13 000, mis ületas lubatavat
piiri. Edaspidi on toimunud langus, nii et tänavuse aasta loendusandmeil
on neid 11 000. Arvukust on kärpinud
peamiselt tugev küttimine. 1990. aastate
madalseisus oli oma osa ka salaküttimisel,
suurkiskjail ja 1992.–1993.
aastal tehtud loendusvigadel. Põtrade
arvukuse tõus oli aastatel 1997–2005
tunduvalt mõõdukam kui 1960. ja 1970.
aastatel. Sellise tiheduse nagu toona
saavutas asurkond 2000. aastatel ainult
vähestes kohtades, näiteks Vihterpalu
põlendikualal ning Loobu metskonna
lääne- ja keskosas.
Märkigem, et samalaadsed kui Eestis
on olnud põdra arvukuse muutused ka
Lätis. Küttimise kavakindlus on võimaldanud
meil suhteliselt väiksemalt talviselt
asurkonnalt saada paremat juurdekasvu
ja seetõttu neid ka rohkem jahtida
kui Lätis. Sealne küttimine on jäänud
ligi 20% piiresse loendusest, samal ajal
kui meil 30–40% vahemikku talvisest
arvukusest. Tänu seirele oleme sellise
jahimahu puhul suutnud hoida asurkonna
struktuuri ja sigimispotentsiaali pikka
aega stabiilsena. Aastail 1991–2007
oli meil 1,3–1,5 põdralehma ühe pulli
kohta. Keskmine põdralehmade vanus oli
3,8–5,1 aastat ja pullide vanus 3,3–4,7
aastat. Vasikate osakaal asurkonnas oli
26–34%. See on võimaldanud alates
2004. aastast küttida igal aastal kuni
5000 looma. Püsides keskkonnastrateegia
järgi määratud ülempiiri lähedal, s.o.
12 000 isendit, pole põdra mõju metsamajandusele
olnud enam nii laastav
nagu ligi 20 aastat tagasi. Samas pole
suudetud üksikutes paikades põtrade
liigset tihedust siiski vältida.
PÕDRAKAHJUSTUSED AASTATEL 2006–2007
SUURENESID, SEEJÄREL ON VÄHENENUD
Aastatel 1991–1995 põdra kahjustustöö
metsas enamasti lakkas. Kuid sajandivahetuse
järel hakati kahjustusi taas tähele
panema. Lisandus ka kopraid ja teisi
kahjustajaid, kuid siiski mitte nii rohkesti
kui 1980. aastatel. Kahjustuste seire
koostöös RMK metskondade metsnikega
osutas, et keskeltläbi oli olukord riigimetsas
sel ajal rahuldav. Proovitükkidel
kuusikuis oli enamasti näha vaid üksikute
puude värske koorimise märke,
ehkki põtrade koormus nende juures
aastail 1999–2005 valdavalt aina suurenes.
Seejärel kuusikute püsiseire paraku
lakkas, sest suur osa vaatluspuid
oli korbastunud ega meelitanud enam
seetõttu põtru.
2000. aastal alanud männinoorendike
püsiseiret tehti aastani 2007, mil RMK
reform muutis metsnike osaluse töös
paraku võimatuks. Seepärast jätkati tänavu
seiret juba uutel ajutistel proovitükkidel.
Suur tänu Loobu metskonna
metsnikele ja RMK jahimajandite töötajatele,
kelle abita kogunenuks tänavu
palju vähem andmeid! Siingi selgus, et
põtrade koormus ja värske kahjustus
suurenes kuni läinud aastani, seejärel
on aga arvatavasti juba märgatavalt
vähenenud. Kahtlev noot lisandus sellesse
hinnangusse seetõttu, et aastail
2006–2007 muutus nii vaatlusvõrgustik
kui ka metoodika: värskeid kahjustusi
inventeeriti uutel ajutistel proovitükkidel.
Samas loendati ka põtrade pabulahunnikud.
Kuid pabulaid ei loendatud
enam kilomeetri raadiuses iga proovitüki
ümber, nagu oli tehtud varem. Ajasääst
võimaldas hakata jälgima senisest neli
korda rohkem proovitükke. Kuna värskeid
kahjustusi oli jäänud vähemaks ja
ka põtrade koormus märksa väiksem,
eeldame, et talvitavate põtrade arvukus
on tunduvalt vähenenud ja üksiti ühtlustunud,
mis oligi 2006.–2007. aastal
seatud küttimise siht.
PÕDRAKAHJUSTUSTE SEIRE ON TÄHTIS
Kokkuvõtvalt võib põdraasurkonna suunamise
kohta tõdeda, et seire koostöös
jahindusega on suutnud kahjustused
valdavalt kontrolli all hoida. Ametlik
metsakaitsestatistika kajastas aastail
1999–2006 peamiselt vanema ulukikahjustuse
tõttu lageraiesse määratud
pindu. Eri aastail kõikus see vahemikus
252,3–97 hektarit. Kokku oli see 2847,8
hektarit, mis hõlmas nn. seisundijärgsete
lageraiete pinnast umbes kümnendiku.
Kahjustuste uuem tippaeg jäi aastasse
2005.
Põtrade arvukuse vaoshoidmine on
vaid üks abinõu, hoidmaks kahjustuste
talutavais piires. Oma osa on puuliigi ja
algtiheduse valikul, samuti õigel hooldusel
ja harvendamisel, mis peaksid kultuuride
püsikindlust suurendama, mitte
vähendama. Aastaraamatu “Mets 2007”
andmetel ajendasid ulukikahjustused
tegema kõigest kümnendiku kõigist seisundiraietest,
mis lõppesid lageraiega.
Ometi on metsakasvataja teadlikkus ja
tähelepanu oma rohelise kulla suhtes
igati omal kohal. Vaja on nii metsa eest
hoolitseda kui ka värskeist kahjustustest
õigel ajal teatada.
Põdrakahjustuste seiret tuleks järgnevail
aastail kindlasti jätkata. Nõnda
hangitav teave võimaldab küttimist paremini
korraldada. Tulemused on abiks
ennekõike maakondades, et täpsustada
ja jaotada põtrade küttimiskvoot.
Niisama oluline on ka oskus hinnata
kahjustuse mõju ja värskust. Loodus
tühja kohta enamasti ei salli ja paneb
ka põtrade rüüstatud kultuuride asemele
midagi kasvama. Metsakasvataja
jaoks tähendab see kaotatud tööd ja
aega, ent seda saab vältida. Tänavuse
aasta seiretulemusi kajastab põtrade
küttimisettepanek oma lisadega, mille
huviline võib leida MMK kodulehelt
www.metsad.ee
Kasutatud allikad
• Riikliku seire andmed, MMK ja KIK-i lepingutööde aruanded
• Aastaraamat “Mets 2007”



Jüri Tõnisson, Rauno Veeroja, Peep Männil, Inga Jõgisalu

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet