Eesti Looduse fotovõistlus
4/2008



artiklid
Veel koondandmeid ulukite kohta

Juhtumisi olid Eesti Metsa eelmises numbris ilmunud ulukiseire loost mõned tabelid ja joonised välja jäänud. Avaldame need nüüd
koos kommentaaridega. Aastanumber tabelites tähendab jahindusaastat, mis algab aprilliga ja lõpeb järgmise aasta märtsis.

Suurkiskjate arvukus ja küttimine
Suurkiskjate loendusandmed on tabelis (tabelit vaata ajakirja trükiväljaandest)toodud alates aastast 2003, mil hakati kaardistatud vaatlusandmeid põhjalikumalt analüüsima. Paistab, et karu- ja hundiasurkond on kosunud ja ilvestelgi ei lähe halvasti. Ka küttimine kajastab arvukuse muutusi.
Tuleb arvestada, et tänavu jaht alles käib. Sügistalv on mitme suuruluki küttimise kõrgaeg. Nii mõnigi kord on sõraliste ajujahtides nähtud hunte.

Sõraliste arvukus ja küttimine
Punahirv oli 1990. aastatel sõralistest ainus, kelle arvukus oluliselt ei vähenenud. Samas põder, metskits ja metssiga tegid läbi suure languse. 1990. aastate lõpupoole hakkas sõraliste arvukus siiski liigiti eri kiirusega suurenema. Selle põhjusi käsitlesime Eesti Metsa sügisnumbris. Märgin vaid, et sõraliste hulk kosus, kuna hundi ja ilvese arvukus oli saadud paremini kontrolli alla ja ka muud olud olid soodsad: kogu jahindus oli saadud uutele rööbastele ja küttimismahte määrates arvestati senisest enam asurkondade seisundit.
Põdra ja punahirve arvukus on praegu metsamajanduse jaoks enam-vähem talutavais piires, metsseal ja metskitsel aga paljudel juhtudel märksa suurem, kui osutavad loendusandmed. Metsakahjustajatest on viimastel aastatel tooni andnud metskits.

Värske ulukikahjustuse (vuk) muutuste jälgimine
Proovitükid, valdavalt RMK metskondades, olid valitud iseloomustamaks eelkõige põdrakahjustuse muutusi. RMK metsnike abi kasutades jälgisime värske põdrakahjustuse lisandumist. Aastail 1999–2005 jälgisime põdrakahjustusi keskealistes kuusikutes ja aastail 2000– 2007 alla 20-aastastes männikultuurides. Aastaks 2008 sellekohane koostöö RMKga suures osas hääbus ja paljud proovitükid muutusid vaatluskõlbmatuks. Ümberkorraldused RMK-s ei andnud enam võimalust vanamoodi jätkata.
2008. aastal hakkasime uurima uute ajutiste männi-proovitükkide valimi alusel. Kui varem tegime talviste pabulahunnikute leidumissagedust aluseks võttes kindlaks põtrade lokaalkoormuse proovitükkide lähikonnas, siis 2008. aastal ainult proovitükkidel. Andmeid on kasutatud põtrade küttimise korralduses.
Nii tabelist kui ka jooniste (vaata trükiväljaandest) tulemustest nähtub, et 2008. aasta talvel oli põtrade koormus männi-proovitükkidel märgatavalt väiksem ja ka värsket kahjustust oli vähem kui varem.
Kuusikute uurimine lakkas õigupoolest juba 2005. aastal, sest kuuskede koorimist tuli juba aastaid ette väga harva. Peale selle kaotasid põdrad paljude vaatluspuude vastu huvi, sest need olid korbastunud. Ilmselt kahanes koorimise ind muu hulgas seepärast, et tõhusama küttimise tõttu oli põdra arvukuse kasv pidurdunud.

Kuuskede koorimine võib sageneda
Joonistelt (vaata trükiväljaandest)võib välja lugeda, et kahjustuste viimatine kõrgseis jäi aastaisse 2005–2006. Kuuse kui viimastel aastatel pigem ebaolulise toiduobjekti kahjustamine polnud tõenäoliselt otseseoses põdra asustustihedusega, mis enamasti jäi mõõdukaks. Teateid üksikute koorimisjuhtude kohta saadi siiski paljudest metskondadest, seega polnud põdrad kuuskede söömist lõpetanud. Jahi järel analüüsitud maosisuproovid osutasid, et kuusekoor oli mõnest erandist hoolimata juba alates 1990. aastate keskpaigast põtradele pigem juhuslik kui hädavajalik toit. Tõsi, rohkem kui sügisel koorivad põdrad kuuski talve lõpu poole ja kevadel. Asja oli otstarbekas uurida sügisel seetõttu, et siis saadi kergesti andmeid põtrade tavapärase küttimise käigus.
Muutust koorimises võib vahest oodata tänavu sügisel ja 2008/2009. aasta talvel. Koorimise võimalikule sagenemisele viitavad 2008. aasta oktoobris-novembris kütitud põtrade maosisuproovide uuringud ja teated mõnedelt metsaomanikelt. Kuusekoore leidumissagedus proovides näib olevat tunduvalt suurem kui eelmistel aastatel.
Koorimise kasvu üheselt seletada ilmselt ei saa. Võib siiski eeldada, et põdra arvukus vähenes 2007. aasta küttimise järel ja toitu peaks jätkuma lahedamalt. Mõjuda võivad seega nii mõnedki taustategurid, nagu ilmastik, peamiste toidutaimede kättesaadavus, varjeolud, jahipidamine, hundid.
Suvi oli tavapärasest sademerohkem ja vähese päikesepaistega, seetõttu võib taimedes olla proteiini jt. toitaineid tavapärasest vähem. Ka veerohkus on põtrade elualasid üle Eesti ahendanud ja ahendab veelgi: kui külmadega sood-veed kaanetuvad, on põdrad lausa sunnitud kuivemale kolima. Põtrade elupaigavahetused ja ümbergrupeerumised algasid tegelikult juba pärast jooksuaja lõppu ja on jätkunud tänini.
Tähtsusetu pole ehk ka puulehtede varasem varisemine. Eelmistel aastatel on puulehti maosisuproovides küllalt leida olnud veel ka oktoobri teisel poolel. Tänavu olid lehed aga selleks ajaks valdavalt puudelt varisenud ja seega põtrade jaoks kõlbmatud. See sundis põtru varem üle minema talitoidule. Nad hakkasid sööma puude võrseid, koort ja okaspuude okkaid. Ka varjeolude halvenemine märgades lehtpuuvõsades koos 23.–24. novembri tuisuilmadega kiirendas arvatavasti männikuisse kolimist.
Põdrajaht lõppes detsembri keskel. Kuid ka neid jälitavad hundid võivad põtradel põhjustada stressiseisundit, mis omakorda mõjutab toiduvalikut. Meenub juhus 1990. aastate esimesest poolest, mil hundid olid ühe põdra Loobus üsna majade ja käidava tee külje alla kuusikusse peletanud. Loomal polnudki seal muud süüa kui kuusekoor. Samalaadset olukorda võib ette tulla mujalgi.

Põdrakahjustusi aitavad vältida tüve katmine vana kalavõrgu, pesemata lambavilla tuustide või kahjuripeletusvahenditega
Kui suur on metsakahjustuste oht praegu? Tõelise talve tuisupuhangud tõid kõigile ulukeile senisest tõsisema toidumure. See suurendas sedamaid ka kuuskede koorimisohtu. Eriti võib see puudutada harvendatavaid kuusikuid. Paremakasvulised kuused võidakse koorida mõne päevaga. Paigus, kus koorimismärke on juba näha, oleks kuuskede päästmiseks igati asjakohane kasutada vana kalavõrku, pesemata lambavilla jääke, riideräbalaid või repellente.
Kultuurides on noorte mändide-kuuskede kaitseks ilmselt juba hilja tarvitada kahjuripeletusvahendeid. Kui siiski juhtub tulema plusskraadidega kuivi ilmu, tasub veel nüüdki teha latvadele pöidlapikkuselt “järeleaitamist”, näiteks Cervacoliga. Hea, kui repellent on soe: nii saab õhema kaitsekihi ja kulugi on väiksem. Lootkem, et talv ei tule liialt heitlik ja ilm püsib kevadeni talvisena. See on parem nii ulukitele kui ka kogu loodusele.



Jüri Tõnisson, MUIK-i ulukiseire osakonna peaspetsialist

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet