Eesti Looduse fotovõistlus
1/2009



artiklid
Eramets pakub mitmesuguseid hüvesid

Metsa kasutusvõimalused ei piirdu üksnes puidu hankimisega. Milliseid muid võimalusi mets pakub? Kui palju võib saada tulu erametsaomanik?

Mis on mittepuiduline hüve?

Pole päris selge, mida käsitada metsast saadava mittepuidulise hüvena. Ilmselt ei saagi seda väga täpselt piiritleda. Jätan teadlikult kõrvale biokütused ja muud puidul põhinevad tooted ning võtan vaatluse alla metsa mitmekülgse kasutuse, mis ei hõlma puidutarvitust.

Sellest vaatenurgast on üks vanemaid metsakasutuse viise korilus: seente, marjade, pähklite jm. metsaandide korjamine. Teine väga vana tegevus on küttimine. Kolmandat, igati tänapäevast valdkonda võiks üldiselt nimetada looduses liikumiseks. Loodusturism haakub metsakasutuse muude aspektidega, näiteks pärandkultuuri temaatikaga, ega ole pelgalt metsaga seotud tegevus. Üha suuremat rolli on hakanud etendama keskkonnaga seotud valdkond, kuna see on viimasel ajal omandanud majandusliku kaalukuse. Peab tõdema, et mittepuidulise metsanduse käivet on väga raske hinnata. Aga kindlasti on otsene käive äärmiselt marginaalne ega ületa arvatavasti 1% puidumüügi tuludest.

Metsaandide korjamine ja jahipidamine
Erametsaomanikud on aasta-aastalt korjanud müügiks üha vähem metsaande. Oma tarbeks varutu hulk ei ole nii palju kahanenud. Usun siiski, et allapoole praegust madalseisu korjatud metsa andide hulk enam ei lange. Küsitluse järgi, mille tegi 2008. aastal Turu-uuringute AS, tunnistas vaid 4% metsaomanikest, et müüvad peale puidu veel mingeid metsasaadusi. Praegusajal on ökoloogiline ja kohalik toit üsna hinnatud, ka noorem ja maksujõulisem elanikkond huvitub sellest ning seetõttu suureneb nõudlus metsaandide järele. Paljud on taas kogenud, kui tore on korjata metsast marju või seeni – ühtaegu on see meeldiv loodusretk. Üleskutse „Osta kohalikku!” on muu hulgas kohane ärgitama ka metsaandide tarbimist. Teisi metsaande, näiteks pähkleid ja kasemahla, korjatakse ainult oma tarbeks.
Jahimehi pole Eestis kuigi palju: vaevalt 1% rahvastikust on jahipidamise õigus. Põhjamaades on see osakaal mitu korda suurem. Vananev ja oma jahipiirkonnaga lõdvalt seotud jahimeeskond, kellel ei ole jahipiirkonda, ei suuda tagada jahinduse jätkusuutlikku arengut Eestis. Meie nõukogude pärandi tõttu on jahindus metsandusest justkui ära lõigatud, kuigi enamik jahiulukitest elutseb metsamaal ja seal paratamatult ka kütitakse. Jahinduse sobitamine tänapäevasesse maakasutusse on olnud era metsaliidule viimase kümnendi suur proovikivi. Ühiselt on valminud jahinduse arengukava. See annab vähemalt õige arengusuuna.

Loodusturism ja keskkonnahoid
Loodusturism muutub üha populaarsemaks. Kasvab välisturistide hulk, kuid ka meie kaasmaalased veedavad järjest sagedamini aega looduses. Looduse vaatlemine, matkamine ja tervisesport on väärt harrastused, kuid nii mõnigi metsaomanik ei vaimustu puhkajate hordidest ja tunneb muret neist maha jääva pärast. On oht, et külastuskoormus ületab looduse taluvusvõime: metsakooslused ei suuda taastuda, kui neid on ülemäära kahjustatud. Rikutud metsa tõttu tekib konflikte metsaomanike ja loodusretkeliste vahel. Vähesed metsaomanikud suudavad tegeleda korraldatud turismiga, enamjaolt püütakse „metsiku” liikuja pääsu pigem takistada või siluda nende tegevuse jälgi. Samas naeruvääristab üldsus tihti metsaomanikke, kes seavad oma maal liikumisele piiranguid.
Nn. keskkonnateenusena võib praegu käsitada vääriselupaiga hoidu lepingu alusel ja Natura 2000 metsaalade hoidu (mullu kevadel sai esimest korda taotleda selle jaoks toetust). Idee kaitsta vääriselupaiku vabatahtlike lepingutega on küll hea, kuid seda on kõvasti pärssinud lepingute korrapäratu sõlmimine – mitu aastat ei sõlmitud neid üldse –, sage reeglite muutmine ja suutmatus arvestada inflatsiooniga. Natura 2000 toetusega on samuti ilmnenud hulk probleeme. Teoreetiliselt on võimalus tellida töid kaitstavas metsas metsaomanikult. Mul pole andmeid, kas seda on tegelikult tehtud.

Erametsaomanike proovikivid
Loodussaadusi korjatakse tänapäevalgi, see tegevus ei hääbu, ta haakub teiste ökosuundumustega. Et korjata metsaande suuremas mahus ja suurendada müügitulu, on oluline innovatsioon. Kui metsaomanik on investeerinud metsamarjade või seente kasvatamisse, on nende andide müük kasumlikum. Näiteks on Prantsusmaal juba aastaid müüdud puuistikuid koos söögiseene mükoriisaga. Esimene kommertssaak saadakse teiselkolmandal kasvuaastal, kui seeni korjatakse kuni 400 g puu kohta. Oma kogemuste najal eeldan, et meil oleks võimalik hea tahtmise korral müüa metsaande sertifitseerituna farmaatsiatööstusele.
Mõeldes metsakasutuse edendamisele jahinduse vaatekohast, püstitaksin loosungi „Metsaomanikud jahimeesteks!”. Praegu ei ole enam kohane suhtumine, kus metsaomanik keelab oma maal jahipidamise, tajudes seda oma õiguste jalge alla tallamisena. Tuleb püüda sõlmida kokkuleppeid, mis on mõlemale poolele kasulikud. Veelgi parem, kui jahimeeste ridu täiendaksid metsaomanikud ise. Teoreetiliselt oleks metsaomanikul võimalik teenida jahindusest arvestatavat tulu. Selle kohta on Euroopa Liidu riikidest küllaldaselt näiteid. Meie jahinduse esmasiht on praegu siiski vähendada ulukikahjusid nii palju, kui võimalik, ja tehtud kahju hüvitada.

Igaüheõigus vajab paremat raamistikku
Kogu mitmekülgse metsakasutuse jaoks on oluline täpsustada looduses viibimise reegleid. Kahjuks ei säästa kõik loodusretkelised keskkonda ega austa omandit. Seetõttu on üha enam seatud üles liikumist piiravaid tähiseid. Ma ei naeruvääristaks seda tegevust: selle ajendid pole üksnes omaniku väiklus ega isekus. Paraku on üpris sageli tarvis neid piiranguid teha, sest omandit ja looduskeskkonda on suuresti kahjustatud.
Igaüheõigus kajastub asjaõigusseaduses, sõidukite liikumiskorra sätestab liiklusseadus ja kaitstavatel aladel seab piiranguid looduskaitseseadus. Ent tegelikult ei tea ei omanikud ega matkajad täpselt oma õigusi ja kohustusi. Näiteks kus ja kuidas tohib sõita maastikuautoga või -kulguriga? Mõne arvates võib ATVga sõita igal pool, sest sellele osutavat ATV nimetuski. Milline on tarastatud ala? Üsna levinud arvamuse järgi ei kuulu karjaaed selle määratluse alla ja seega ei keela ka liikumist. Üllataval kombel ei tea paljud metsas käijad seda, et uuendatud raielangil ei või liikuda. Seda laadi probleeme aitaksid lahendada teabetahvlid, kus on ülevaatlikult kirjas looduses viibimise reeglid, see info peaks olema eramaade tähistusel.
Paikades, kus loodusretkelisi liigub eriti rohkesti (näiteks asulate lähedal), võiks igaüheõiguse tarvitust lubada teatud tasu eest. Mõistagi pole see seisukoht kuigi populaarne. Uuringu põhjal ei oleks üle poole igaüheõiguse kasutajatest nõus selle eest maksma. Kummastaval kombel on keeldujaid rohkem just erametsa puhul. Kuid väärtuslik metsaala vajab hoolt ja üksiti kaitset agara kasutuse eest, ta ei säili iseenesest. Kui metsaomanik on jätnud populaarse marjametsa avalikult kasutada, võiks kohalik omavalitsus selle teo hüvitada: erametsaomanik võiks selle eest, et ta hooldab marjametsa ega tee seal lageraiet, saada rahalist toetust.

Teadlik metsaomanik on elupaikade kaitse parim tagatis
Loodushoiu tõttu kehtib Eestis praegu üle 30% metsamaast mingisugune majandamispiirang. Keskkonnakaitse seisukohalt on see väga hea tulemus. Ent metsaomaniku vaatenurgast pole see kuigi jätkusuutlik: nõnda makstakse lõivu traditsioonilisele metsamajandusele ja jäädakse konkurentsis alla.
Metsahoid tähendab erametsaomaniku jaoks ummikteed, sest see toob talle ainult keelde ja piiranguid. Metsaomanik seostab keskkonnakaitset üha enam millegi ebameeldiva, kauge ja isegi ohtlikuga. Seevastu osa üldsusest arvab, et riigimetsa on palju kergem kaitsta, sest pole tülikaid erametsaomanikke. Mida me kaitseme ja kelle eest? Sellise mõtteviisiga suurendame ju ainult võõrandumist. Tahaksin keskkonnakaitsjatele südamele panna: erametsaomaniku kaasamine on metsade kaitsmise võti. Teadlik, pühendunud metsaomanik on elupaikade kaitse parim tagatis! Keegi ei hoiaks metsa paremini kui omanik ise, kui talle vaevutaks selgitama, milliseid loodusväärtusi leidub tema metsas ja mida ta peaks nende kaitseks tegema. Omanik tunneb ju oma metsa kõige paremini. Tunnistan, et leidsin mullu oma metsast mitu teise kategooria kaitsealuse liigi elupaika. Kuid pole sellest veel teatanud, sest võib-olla teenin toimekuse eest hoopis karistuse ära.

Loodusväärtuste hoid kui jätkusuutliku metsamajanduse osa
Kuidas tekitada metsaomanikus huvi loodushoiu vastu? See on ju luksus, millega kaasneb sissetuleku vähenemine või isegi lisakulutused. Metsaomanik võib loodusväärtuste kaitset endale lubada üksnes siis, kui ta majandab jätkusuutlikult. Praegu on metsaomanik sageli raske valiku ees: kas jätta metsaosa, mis vääriks hoidu, raiumata või siiski raiuda, sest muidu ei jätku raha laste koolitamiseks. Õigupoolest seda valikut polegi: ta teeb seda, mida peab tegema!
Loodushoius on valdkondi, kus keskne roll peaks olema metsaomanikul. Kuid selleks, et ta seda rolli tõesti täidaks, peaks ta saama ühiskonnalt tuge, tundma, et temaga ollakse ühel meelel. Praegu kannab võimalikud kulud või kahjud siiski üksnes metsaomanik – siis, kui tema metsad asuvad joogiveehaarde piirkonnas, pakuvad haruldastele liikidele püsielupaiku või kasutatakse metsi puhkealana linnade lähedal vms.
Ma ei eelda, et eranditult kõik, mis erametsaomanik teeb loodushoiu heaks, tuleks kinni maksta. Esmatähtis on tagada, et metsaomanik saaks oma metsa majandada jätkusuutlikult. Kui erametsaomanikul on võimalik metsi majandades tulu teenida, seisab ta keskkonnakaitsjate esiridades.



Ando Eelmaa, erametsaliidu juhatuse esimees

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet