Eesti Looduse fotovõistlus
2/2009



artiklid
RMK uurib ja tutvustab pärandkultuuri

RMK eestvõtmisel tegeletakse Eestis järjekindlalt loodushariduse edendamise ja pärandkultuuri arvelevõtmisega. Pärandkultuuri
tutvustamisele on keskendunud RMK Oandu looduskeskus.

RMK tegeleb pärandkultuuri inventeerimisega juba kuuendat aastat

Inimesed mõjutavad oma tegevusega pidevalt
maastikku enda ümber. Eelmiste põlvkondade elust ja tegevusest on seetõttu maastikule jäänud nähtavad jäljed, näiteks vanad metsateed, kiviaiad, tõrva- ja lubjaahjud, pärimustega seotud puud, kivid ja allikad, mitmesugused vanad ehitised, muistsed pühapaigad, vanad kohanimed jpm. Selliseid eelmiste põlvkondade elu ja tegevuse märke
maastikul nimetatakse pärandkultuuriks.
Need objektid ei ole kaitse all ja nende
säilitamine ning väärtustamine sõltub omaniku teadlikkusest ja tahtest.

Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) eestvõtmisel on hakatud pärandkultuuri objekte süsteemselt arvele võtma ja kirjeldama. Interreg III A programmi abil on Eesti-Soome ühisprojekti raames inventeeritud pärandkultuuri objektid neljas Eesti maakonnas: Harju-, Lääne-, Rapla- ja Järvamaal. Pärandkultuuri andmebaas on kättesaadav maa-ameti kaardiserveris.
Käesoleval aastal alguse saanud projektide „Metsanduslik pärandkultuur – ühise kultuuriruumi avardaja” ja „Pärandkultuuri väärtused ühise keskkonna- ja kultuuriruumi osana” raames inventeeritakse Interreg IV A programmi toel pärandkultuur ka Ida- ja Lääne- Virumaal, Valgamaal ja Võrumaal.

Pärandkultuuri uurimise tulemusi kasutatakse loodushariduslikus töös
Lisaks pärandkultuuri objektide arvele võtmisele on RMK võtnud endale ülesandeks metsandusliku pärandkultuuri säilitamise ja selle tutvustamise laiemale avalikkusele loodushoiu tegevusvaldkonna kaudu.
Loodushoiu eesmärk on kaasa aidata elanikkonna loodusteadlikkuse ja -hoidlikkuse kasvatamisele ning võimaldada igaüheõiguse alusel tervist parandavat ja rahuldust pakkuvat looduses liikumist puhke- ja kaitsealadel, vähendades oma tegevustega looduskasutusega kaasnevat kahjulikku mõju.
Alates 2004. aastast on RMK puhkealadel hakatud pärandkultuuri objekte inventeerima ja neid külastajate teavitamise ning loodusõppetegevusega siduma.
Pärandkultuuri uurimisel saadud teadmisi endiste aegade elu ja töö kohta kasutatakse loodusõppeprogrammides ja looduskeskuste ekspositsioonides. Ka uute loodusradade rajamisel ning olemasolevate edasiarendamisel on pärandkultuuri objektid looduse ja metsamajandusega seotud teemaderingile huvitav täiendus.
Kui 2004. aastal Nõva looduskeskuse ümbruses pärandkultuuri inventeeriti, täiendati avastatud objektide ja pärandkultuuri uurimisel kogutud infoga ka looduskeskuse juurest algavat õpperada. Raja huvipunktide hulgas on tsaariaegne munakivitee ja salajase raadiojaama ase, saja aasta tagune metsakaitseala tuiskliivade kinnistamiseks ning palju muud põnevat. Lisaks maastikul säilinud objektide kirjeldustele on looduskeskuse pärandkultuuri mapis talletatud kohalikud lood ja legendid, mis pakuvad huvitavat lugemismaterjali külastajatele ning aitavad juhendajatel programme ja üritusi elavamaks ja vaheldusrikkamaks muuta.
Pärandkultuuri objekte on kaardistatud ka Pähni looduskeskuse ümbruses, kus suure töö oli juba eelnevatel aastakümnetel Vello Denks ära teinud. Ka Pähni looduskeskuse juurest algaval Pähni metsaõpperajal võib tutvuda huvitavate pärandkultuuri objektidega nagu vanad metsateed, Moksinurme taluase ja hiljem selle lähedusse rajatud taimeaed. Samuti on praeguse õpperaja ääres kunagised söepõletuskohad.
Praegu uuritakse pärandkultuuri Kiidjärve-Kooraste puhkealal Kiidjärve ja Erastvere looduskeskuste ümbruses. Kuigi üldjoontes on pärandkultuuri objektid Eesti lõikes kirjeldatavad ühtse tüübistikuga, võib igast piirkonnast leida midagi just nendele paikadele ja seal elavatele inimestele iseloomulikku. Kiidjärve-Kooraste puhkealal on sellisteks objektideks näiteks ristipuud ja tantsutsõõrid (ringikujulised platsid Lõuna- Eestis, kus külarahvas tantsimas käis). Ahja ja Võhandu jõgedel on säilinud palju vesiveskeid. Mitmed RMK looduskeskused asuvad ajalooliselt olulistes hoonetes. Neist võiks nimetada Saaremaa puhkealal looduskeskuseks renoveeritavat 1869. aastal ehitatud Karjalasma metskonna hoonet ning 1890. aastast pärinevat Roosa metskonnahoonet, kus tegutseb Pähni looduskeskus. Aegviidu looduskeskus töötab kunagises turbatööstuse valitseja majas ja Ristna looduskeskus metsavahikordonis, mida on esimest korda mainitud 1883. aastal.
Ajaloolises hoones – mõisa metsaülemale ehitatud ja hilisemas kauaaegses metskonnakontoris tegutseb ka Oandu looduskeskus, kus seni on pärandkultuuri objekte looduskeskuse tööga kõige rohkem seotud.

Oandul alustati pärandkultuuri inventuurist endise metskonna ümbruses
RMK Oandu looduskeskus asub Lääne- Virumaal, Vihula vallas, Põhja-Eesti puhkealal, 1860. aastal mõisa metsaülemale ehitatud ajaloolises hoones, mis on ka pärandkultuuri objektina arvele võetud.
Oandu looduskeskusel on olemas suurepärased eeldused pärandkultuuri tutvustamiseks. Oandu ümbruses paiknevad suurte massiividena riigimetsad ning tänu pikaaegsele ja pidevale metsa majandamisele on Oandu metsad metsandusliku pärandkultuuri objektide poolest rikkad. Looduskeskuse hoones töötas ligi 140 aastat metskond, mis on kindlasti kaasa aidanud huvitavate metsandusajaloo tähiste – võõrpuuliikide, erinevate metsanduslike katsealade ning vaigutuslankide rohkusele siinsetes metsades.
Paralleelselt kunagise metskonnahoone renoveerimisega alustati Oandul ja ümberkaudsetes külades pärandkultuuri inventuuriga. Praeguseks on Oandu ümbruses arvele võetud 120 pärandkultuuri objekti, kuid aja jooksul võib neid veelgi lisanduda.
Pärandkultuuri kaardistamisel RMK puhkealadel inventeeritakse nii era- kui riigimaadel, sest suur osa metsandusliku pärandkultuuri objektidest (nt metsavahikordonid, tõrvaahjud) asub eramaal. Enam tähelepanu pööratakse riigimetsas leiduvatele objektidele, kuid inventuuri läbiviimine olenemata omandivormist võimaldab saadud andmeid võrrelda ja kasutada koos teiste piirkondade inventuuride tulemustega. Mõnd huvitavamat objekti on vahel võimalik kokkuleppel maaomanikuga ka külastajatele näidata.
Lisaks pärandkultuuri objektide kaardistamisele ja väärtustamisele tegeletakse palju ka suulise pärimuse ja inimeste käes olevate fotode ning kirjalike materjalide kogumisega. Küsitletakse endiseid metsamehi ning vanemaid kohalikke elanikke, keskendudes metsa ja metsa töödega seonduvale, metsanduslikele traditsioonidele ja tavadele. See aitab puhkealade teabematerjale ja looduskeskuste ekspositsioone ning tegevust põnevamaks ja vaheldusrikkamaks muuta.

Looduskeskuse tegevus algas Käbitares ja Kiviaia retkede korraldamisega
Kohaliku pärandkultuuri uurimise käigus vanu metsavahte ja kunagises Sagadi metskonnas töötanud inimesi küsitledes saadi teada, et metskonnas lauda ja tallina kasutusel olnud kõrvalhoone ühes osas asus kunagi käbikuivati. Oandu käbikuivati oli väike ja algeline, seemneid saadi üksnes oma metskonna tarbeks. Käbikuivati jaoks oli eraldatud üks ahjuga ruum, kus talveti töötas kaks naist, kes pärast käbide kuivatamist neid ka lüdisid.
Tänu käbikuivatis töötanud Asta Väinsalu põhjalikule kirjeldusele tekkiski looduskeskuses mõte pühendada vana tallihoone ekspositsioon käbide kuivatamisele ja metsa uuendamisele. Hoone ristiti ümber „käbitareks”. Kullenga käbikuivatist saadi ekspositsiooni jaoks aastakümneid just puuseemnete tuulamiseks kasutatud vana tuulamismasin ning Sagadi Metsamuuseumist lüdimismasin. Käbitare seintel on Asta Väinsalu mälestuste ja vanade fotode järgi kunstnik Ülle Meistri joonistatud pildid, millel on näha käbide korjamise, kuivatamise ja puuseemne kogumise ning säilitamisega seotud tööd ja tegevused Sagadi metskonnas.
Ekspositsiooni valmimise kõrval hakati välja töötama ka käbide töötlemist ja metsa uuendamist tutvustavat loodusõppeprogrammi „Kuidas seemnest saadi puu”, mille käigus saavad selgeks traditsioonilised tööviisid alates käbide korjamisest kuni seemne külvamiseni ning taimede metsa istutamiseni. Programmis osalejad saavad ise proovida käbide lüdimist ja seemne tuulamist, uurida erinevate puuliikide seemneid ja käbisid ning lahendada nendega seotud ülesandeid.
Kui Oandu looduskeskuse ümbruses asuvad pärandkultuuri objektid olid inventuuri käigus kaardistatud, hakati neid ka infoga tähistama. Selleks valmistati erilised kvartaliposte meenutavad infoalused. Tähistatud pärandkultuuri objekte kasutatakse samuti looduskeskuse igapäevases töös – ühe osana õppeprogrammist läbitakse looduses juhendajaga 3,5 kilomeetri pikkune Oandu pärandkultuuri objekte tutvustav marsruut „Kiviaia retk”. Suures osas kulgeb see mööda üht pärandkultuuri objekti – Oandu metsades asuvat ligi 9,5 kilomeetri pikkust kiviaedade võrgustikku; retke käigus võib näha ka mitmeid metsanduslikke objekte, nagu vana metsataimla, hundiaed, vaigutuslank, 1939. aastal rajatud katsekultuur jne.
Esimesest prooviprogrammist 2007. aasta talvel võtsid osa retkejuhid ja programmide juhendajad. Nii alustaski tööd ametlikult veel olematu looduskeskus, korraldades oma tegevust esialgu koos Aegviidu looduskeskusega. Kokku sai 2007. aastal pärandkultuuri programmidest ja üritustest Oandul osa 318 õpilast ja 79 täiskasvanud külastajat. Looduskeskuse peahoone avati täies mahus külastajatele alles 2008sügisel. Metsas ja Käbitares aga käis tegevus juba aasta algusest täie hooga. Nii sai aasta lõpuks kokku 2452 üritustes ja programmides osalejat. 1. juulist avas uksed ka teabepunkt, kus jõudis kahe kuuga käia 845 külastajat Setu- ja Saaremaalt Brasiiliani välja.

Looduskeskuses saab näha näitust „Puud ja inimesed” ning osaleda vana aja metsatöö õppeprogrammis
Oandu looduskeskuse käbitare kõrval asub suur nõukogude ajal ehitatud metskonna küün, kus praegu on valmimas näitus „Puud ja inimesed”. Näituse esimene etapp, mis tutvustab levinumate kodumaiste puuliikide kasutamist möödunud aegadel, pandi kokku juba mõnda aega tagasi, nüüd on valmis saamas ka näituse teine pool, mis tutvustab endisaegsete metsatööliste elu-olu.
Metsatööliste kunagist elu ja tegemisi tutvustav näitus sai tegelikult alguse jaanuaris valminud metsanduslikust õppeprogrammist „Vana aja metsatöö”, kus osalejatel on võimalus üheks päevaks ümber kehastuda 1920. aastate metsatöölisteks. Programmis osalejad saavad selga tolleaegsed töörõivad ja igaühele antakse ka ajastule vastav roll, misjärel saadakse metsavahilt päevatöö kätte. Metsas saavad osalejad proovida kahemehesaega saagimist, materjali koorimist liimeistriga ja muid endisaegseid metsatöid.
Iga „metsatööline” saab programmis endale rollikirjelduse, mis aitab tegevusse sisse elada. Kuigi omal ajal töötasid metsas põhiliselt mehed, leidub meie programmis nii naiste kui meeste rolle. Nii näiteks on Sagadi metskonda metsatööle tulnud tugev tüdruk, kes töötas varem taludes sulastüdrukuna. Tal on nii palju jõudu, et kõik talu tööriistad ja sööginõud ta käes purunema kipuvad ja seepärast ei tahetud teda enam tööle võtta. Seepeale otsustas tugev tüdruk metsatööle minna, kuna see on töö, mis palju rammu nõuab.
Meesrollidest on raielangil tegutsemas näiteks „kogenud metsatööline”, „vaene pops”, „vene valgekaartlane” ja paljud teised. Üks meesrollide näide on ka Saaremaa mees, kes on tulnud mandrile raha teenima. Varem on raha teeninud kraavide kaevamise ja kändude juurimisega. Ta on jässakas ja lühike, kuid väga tugev, seetõttu on saanud hüüdnimeks – „mees karukäppadega.” Sööb erakordselt palju, alati on tal kõht tühi. Metsatööl on temal pool lanki puid saetud, sel ajal kui teised sama töö teevad kolme saega.
Töö raielangil käib „kohaliku metsavahi” juhendamisel ja kõik toimetavad ning räägivad oma rolli kohaselt. Kui vanad töövõtted selgeks saadud ja mõnda aega usinalt tööd tehtud, hüüab perenaine „heleda jaalega” rahva lõkke äärde metsamehe einet võtma. Kuum tee ja lõkkel praetud soolane suitsuliha kodus küpsetatud leiva peal – mida paremat üks näljane metsatööline veel tahta võiks! Pärast tööd saadakse „metskonnast” tunniskiri, et programmis osaleja on töötanud ühe päeva Sagadi metskonnas raielangil ja saab tasuks 175 riigimarka (arhiiviandmetel Sagadi metskonna metsatöölise päevatasu 1920-ndate aastate keskel).
Koos Ojaäärse loodusmajaga läbi viidavat vana aja metsatöö programmi on kavas kindlasti jätkata ka järgmisel talvel. Muul ajal aga käib looduskeskuses igapäevane elu. Kolm korda aastas – talvel, kevadel ja sügisel kutsutakse õpilasi tasuta loodusõppeprogrammidele. Tänavu talvel oli väga populaarne hundiprogramm, kus lapsed kehastuvad ümber hundikarjaks, milles samuti igaühel oma roll – kes on kutsikas, kes noor hunt, kes hea jäljeajaja – nii õpitakse vana hundi ehk looduskeskuse juhendaja juhtimisel tundma talvist metsaelu ja hunditarkusi. Kokku käis talveprogrammidel üle kaheksasaja lapse. Rahvarohke oli ka Oandu-Võsu talvematk, kus ilusat talveilma nautisid 246 suusatajat, jalgsimatkajat ja kepikõndijat. Kevadine matkaüritus kutsub huvilisi Nõmmeveskile, sügisene jällegi Oandule. Ajakohast infot programmide, näituste ja ürituste kohta saab võrgust www.rmk.ee/ metsapuhkus
Suvel on looduskeskuses avatud teabepunkt, kus antakse infot piirkonna matka- ja õpperadade, telkimis- ja lõkkekohtade ning muu looduses liikujale huvi pakkuva kohta. Teabepunkti lahtiolekuajal 15. maist 15. septembrini saab iga päev vaadata ka näitusi ning vana aja metsatöö pildiprogrammi.
Nii on pärandkultuurist saanud Oandu looduskeskuse kõiki tegevusi ja kogu olemust läbiv teema, mis aitab loodusharidust siduda metsanduslike traditsioonide, kohaliku ajaloo ja siin elanud ning töötanud inimestega.

Triin Kusmin, RMK loodushoiuosakonna pärandkultuuri spetsialist

Tiina Neljandik, RMK Oandu looduskeskuse juhataja



Triin Kusmin, Tiina Neljandik,

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet