Eesti Looduse fotovõistlus
1/2005



Artiklid
Raplamaa metsavahtide eluolust enne Teist maailmasõda

Need Vana-Vigala metsavahid 1910. aastast olid iseseisva Eesti metsavahtide eelkäijad ja neile mitmes mõttes ka eeskujuks.
Jätkame mulluses Eesti Metsa sügisnumbris alustatud ülevaadet metsavahtide eluolust Raplamaal kahe maailmasõja vahel.
Aluseks on peamiselt Käru ja Märjamaa metskonna arhiividokumendid.

RIIGILIPP, KASTEKANN JA JAHIPÜSS Käru metskonna „Isiklikkude arvete raamat varade ja varustise alal” annab ülevaate metsateenijatele üheteistkümne aasta jooksul, 1930–1940, välja antud varustusest. Kirjas on riidekraam, jalatsid, tööriistad, eraldusmärgid, raamatud. Igale metsavahile on välja antud „Riigi metsavahtide käsiraamat“, „Kodumaa kullilised“ ja „Riigimetsateenijate teenistuskord“. Ka villane riigilipp (165 x 105 cm). Kindlalt kuulub iga metsavahi varustusse vasega kanditud mõõduosaga puust klupp, puude märknuga, pootshaak ja plekist kastekann.

16. augustil 1925 koostatud protokollist loeme, et Käru metskonna Tihnulaane
Metsavahikuue materjali hinnaks on 1935. aastal märgitud 23 krooni, pükstele kulub riiet 13 krooni eest. 1936. aastal on kõik mehed saanud 33 krooni väärtuses kangast poolpalitu tarvis. Talvine vormimüts maksab 7 krooni 50 senti, suvemüts 4 krooni 25 senti. Õlakupärgade hind on üks kroon. Vöörihm maksab kolm krooni. Saabaste muretsemiseks on metsavahid saanud 10–20 krooni. Kui mundrile ettenähtud aeg, kaks aastat, on täis saanud, tehakse raamatusse märge „kandeaja möödumisel kustutatud“ ja ametimehele antakse välja uus riidekraam. Jalatsite kulumisajaks oli määratud aasta.
Metsavahi varustuse hulka kuulus ka jahipüss. 1921. aasta veebruaris teatab Käru metsaülem P. Hermann Järva maakonna metsaülemale järelepärimise peale ametirelvade kohta, et metskond vajab viit jahipüssi. Maakonna metsaülema 23. juulil 1921 saadetud kirjast loeme, et metskonda saadetud püssid ja padrunid on määratud metsavahtidele müümiseks. Püssi hind on 350 marka, padrun maksab 4 marka 50 penni. Kui metsavaht teenistusest lahkub, makstakse talle püssi eest tasutud raha tagasi. Kiri manitseb: „Iga püssi peale on lubatud 15 padrunit. Padrunitega tuleb kokkuhoidlik olla ja neid ainult äärmistel juhtumistel tarvitada, sest et nende tagavara väike on.“ 8. augustil teatab metsaülem oma kirjas kõrgemale poole, et seekordsest saadetisest on püssid Berdanka endale saanud metsavahid Peks ja Rebane.

METSAVAHT TEEB METSNIKULE PROTOKOLLI Käru metskonna „Metsaseaduse rikkumise üle tehtud protokollide registrisse“ on kaheksa aasta jooksul, 1920–1928, sisse kantud 216 protokolli. 139 juhtumit, seega 64% kõigist pahategudest, on avastanud metsavahid. Kõige valvsam silm on olnud Kedvapere metsavahil Hans Stümperil, kes on riigimetsas omavolitsemise avastanud 24 korral. Metsari vahtkonna valvaja Tõnis Elmik on kätte saanud 15 seaduserikkujat, Kuusiku metsavaht Mihkel Võigas ja Lemmelo metsavaht Jakob Kommisaar kumbki 12. Metsas käies on teraselt ringi vaadanud ka metsavahtide pereliikmed. Näiteks Tihnulaane vahtkonna metsavahi Mihkel Milveki nime kõrval leiame protokollide registrist ka Alma Milveki ja Martha Milveki, kes on peale sattunud salaraietele.
Pahategu võis olla õige väike, nagu paari lamba karjatamine metsasihil või mõne heinakaare niitmine riigimaalt, aga kui metsavahi valvas silm seda märkas, toodi süüdlane päevavalgele. Nii näiteks ei jäänud metsavaht Milvekil 7. septembril 1926 tähele panemata, et Ingliste valla Liivaku talu peremees Jaan Schlecher on „okastraadi noorte puude külge löönud ja vigastanud“. Kannatada olid saanud neli kuuske, neli kaske, kuus leppa ja üks haab, tüvemõõduga 1–5 tolli. Väsimatult olid metsavahid salaraiujate jälil. Trahvi pidid maksma kõik: nii need, kes hankisid loata paar aialatti, kui ka sadade puude omal volil langetajad.
Seaduserikkujate selgitamine võis mõnikord kulgeda üsna isemoodi. Metsavahtidel tuli vahel ajutiselt ka metsniku ülesandeid täita. Käru metskonna 1935. a. tsiviilkohtuasjade toimikust leiame kimbu protokolle, kus on kirjas, kuidas III jaoskonna metsniku aj. kt. Rumbi metsavaht Hans Kruuk on 1935. a. juulikuus üle kuulanud omavolilises karjatamises osalenuid. Asjale annab vürtsi tõik, et keelatud kohas, kultiveerimata raiestikus kõhtu täitnud viis lehma ja seitse lammast kuulusid metsnik August Aguraiujale, kelle kohuseid metsavaht Kruuk parajasti täitis, ja Aguraiuja pooleteramehele Martin Mihkelsonile. Mõlemad karjaomanikud on ülekuulamisprotokollis väitnud, et pole karjasel käskinud loomi raiesmikku ajada. 11-aastane karjapoiss Erich Mürk on oma allkirjaga kinnitanud, et lehmad-lambad on kogemata paha peale sattunud. Sellest hoolimata on metsavaht- metsniku Kruugi väga täpse ja selge käekirjaga protokollides lõpetuseks tähendatud, et loomi söödeti raiestikus „karjatse poolt meelega“. Mis siin kosta: metsamehed ju ühel meelel ja keegi pidi ometi süüdi olema! Pisikesele karja-Eerile tulnuks kaasa tunda ...

Loomad kippusid ikka paha peale, ei nad hoolinud, kas nende peremees oli talunik või pisut tähtsam asjamees, metsateenija. 24. septembril 1935 on Käru metskonna I jaoskonna metsnik August Virkoja protokolli kirja pannud: „Käru metsaülemaga Maidema vahtkonda läbi käies .. nägin lambaid 6 tk., ajasin viimased riigi metsast välja .. lambad läksid Maidema m/v Jakob Sieversti loomade juure ja jäid sinna.“ Ei jäänud metsavaht Sieverstil muud üle, kui protokollis oma lammaste seaduserikkumist tunnistada. Ja et nad, sindrid, keelatud kohas just metsaülemale ja metsnikule jalgu pidid jääma!

KARJATAMISPILET AINULT METSAVAHI LOAL Talunikud said oma loomi riigimaadel karjatada, see käis metsa kõrvalkasutuse alla. Tuli soetada karjatamispilet ja hoida loomad lubatud piirides. Käru metskonna arhiividokumentide hulgast leiame 1930. aasta aprillis koostatud teadaande: „Käru metsaülem teatab, et .. enne pileti wõtmist on karjaomanikud kohustatud kohaliku metsavahi poole pöörama, kes neile keelu alla kuuluvaid kohti kätte näitab ja aedade tegemiseks tarwilist materjali wäljaannab, millest karja omanikud keelu alla kuuluvad kohad lattaedadega muust metsast eraldama on kohustatud .. Ilma metsawahi allkirjata piletisi wälja ei anta.“ Keelu alla käisid metsakultuurid, kuni 15 aasta vanused lehtpuu- ja kuni 20 aasta vanused okaspuumetsad ning looduslikuks uuenduseks määratud alad.
Toimikust leiame kimbu metsavahtide kirjutatud lubatähti. Metsavaht Blockmann teatab 8. mail 1930 metsaülemale: „Kannan ette, et kwrt. N 97 ja 102 vahele on kod. Salk´a, Wõigemast´i, Utrow´i ja Liiverson´i poolt aid ette tehtud“. 15. mail 1930 annab metsavaht Maurer loa „Jakob Ehelandile karjatamise Pileti saamiseks Saare wahtkonnas. Kw. N 135 ja 129 peal kultuurit ja alla wiieteistkümne aasta wanadune mets on aiaga piiratut umbes kaks kilumeetert.“ Raba vahtkonna metsavaht A. Uus annab 27. mail 1930 teada, et „Kod. Jüri Ermi ja Anna Tompsoni poolt on kv. 174 peal asuvale (2) kahe raiestikule tõkke aed ette tehtud.“ Samas aga ei osutunud aed kontrollimisel nähtavasti nii tugevaks, kui vaja, sest veel samal päeval on metsavaht asjaosalistelt nõudnud: „Andsin teile küll tunnistuse et aed valmis aga teil tuleb üks latt igal pool juurde panna“.

TULD KULLIDE JA HARAKATE PIHTA! Käru metskonna arhivaalide seas leidub 17. aprillil 1930. aastal kokku seatud nimekiri nr. 120, mis ütleb: „Meie käesolevale nimekirjale allakirjutajad Käru metskonna ametnikud ja teenistujad kohustume 1930 aastal juhendi .. kohaselt, ettenähtud arvul ja tingimustel röövlinde hävitama ja nende jalad hiljemalt 31. dets. 1930 registreerimiseks esitama.“ Kohustuse võtmist on oma allkirjaga tõendanud ka 16 Käru metskonna metsavahti. Toimikusse on köidetud sama laadi nimekiri-kohustus ka 1931. aasta kohta.
Juhendit ennast, mille alusel kahjulikuks tunnistatud sulelisi hävitama asuti, me arhiivitoimikust ei leia. Küll aga on ridamisi pabereid, kus antakse aru, kui palju kullilisi, vareseid ja harakaid taevastele jahimaadele on saadetud.
6. jaanuaril 1931. aastal on Metsade Ametisse läkitatud akt tapetud röövlindude jalgade arvestamise ja hävitamise kohta: Käru metsavahid on riigi pandud kohustuse täitmiseks kokku kandnud 7 paari kanakulli-, 35 paari pasknääri-, 6 paari raudkulli-, 26 paari varese-, 4 paari viukulli- ja 8 paari harakajalgu. Kõige püüdlikumalt on röövlinde hävitanud metsavahid Mihkel Uus, Karl Rebane, Albert Reinhaus, Artur Uus ja Johannes Bliider. Kakskümmend paari linnujalgu on saadetud Tartu ülikooli zooloogiamuuseumile. 13. jaanuaril 1931 saadetud kirjas teatab zooloogiainstituudi ja -muuseumi juhataja Heinrich Riikoja, et Käru metskonna saadetis sisaldas peale kana- ja raudkullijalgade ka hiireviu-, herilaseviu- ja kalakotkajalgu.
Kahjulikuks tunnistatud suleliste hävitamisele andis hoogu ka preemia, mis agaramaid linnukütte ootas. Nii lubab Riigimaade ja Metsade Valitsuse Metsamajanduse Büroo kiri 15. oktoobrist 1935. a. Käru metsaülemal maksta hävitatud kulliliste eest preemiat 20 krooni 50 senti.
Lindude tapmise kampaania kestis aastaid. 1935. aaasta 31. detsembril koostatud aktist näeme, et metsavahtidest on agaramad kahjulike suleliste hävitajad olnud Hans Kruuk, Artur Uus, Voldemar Kala, Jakob Saulep ja Juhan Bliider.
Kui metsavahte lausa kohustati röövlindudeks tunnistatud kullilisi hävitama, siis metsiste vastu oli inimene armulikum. Käru metskonna 1930. aastate dokumentide hulgast leiame mängivate mõtuste loenduse teatelehti. Toimikusse on köidetud metsavahtide teated vahtkondades nähtud metsisemängude kohta. 1930. aastal on metskonnas kokku loetud 27 mängivat mõtusekukke, 8 võrra rohkem kui eelmisel aastal. Lubatakse lasta kolm kukke. Metsavahi märkus ütleb: „Kuusiku mängul tuleks ühe vana kukke, kes noori ära ajab, maha lasta.“ 1934. aastal on metskonnas nähtud 12, 1935. aastal 10 mängivat metsisekukke. Rumbi metsavaht Kruuk teatab 14. aprillil 1935: „Rumbi vahtk. kv. 17. ja 20 peal laulab (1) üks mõtus, lendamas on näha 2, aga laulab ainult 1.“ Saare vahtkonna mõtuste arvu kohta 1935. aastal on metsavaht teatanud: „wähenenud raiestikkude mõjul“. Kuusiku metsavahi andmetel on tema vahtkonnas varasematel aastatel mõtuseid mängimas nähtud, 1935. aastal enam mitte. Põhjust ei teata. Mõtuste laskmise tingimustes oli ette nähtud, et „kütti saadab mänguplatsile vastava vahtkonna metsavaht“.

PATUKOOREM METSAVAHI TURJAL „Käru metskonna III piirkonna metsniku kontrollraamatust“ võib näha, kuidas metsnik oma jaoskonna metsavahtide tegutsemist suunab ja nende tööl pilku peal hoiab. Aasta jooksul, 1932 oktoober–1933 oktoober, on metsnik käinud 30 korral vahtkondi revideerimas või kontrollimas mõnda tööd-tegemist: raielankide suurust ja skitsidele vastavust, külvilappide löömist, seemnete külvi ja taimede istutamist, raiujate tööd. Õige tihti on metsnik raamatusse märkinud, et tegi ringkäigu ühes või teises vahtkonnas, enamasti lisades: seaduserikkumisi ei leidunud.
Kontrollimisel võib aga kõike ette tulla. Ühest Käru metskonna arhiivitoimikust loeme abimetsaülem Karl Siimoni 23. septembril 1921 kirja pandud ettekannet metsavaht Jakob Siiversti kohta: „Septembri kuu 22 päeval 1921. a. leidsin mina Maidema wahtkonnas kw. N 50 peal loomad õige palju kahju teinud noore puude kaswudele, ja sellsamal korral leidsin raiestikust 20 lehma ja 22 lammast .. leidsin mina Maidema metsavahi kõige suurema süüdi olema tema laiskuse ja hooletuse pärast.“ Lisatakse karjapoiste väide, et nemad terve suve jooksul ei ole metsavahti metsas näinud. Kirjas Järva maakonna metsaülemale suurendab Käru metsaülem Paul Hermann süüaluse patukoormat: „.. Siiwerstile olen juba omalt poolt wastu hakkamise pärast etteheiteid teinud.“ 1. oktoobril 1921 käsib Järva maakonna metsaülem H. Taube oma resolutsiooniga „Maidema metsavahile Siiwerstile noomituse anda ja temale kuulutada, et kui tema oma ameti kohustusi ei peaks nüüdsest peale paremini täitma siis ametist lohakuse pärast tagandud saab“.
1930. aastal vahtkondi revideerides on metsavahtide tööga üldiselt rahule jäädud. 1932. aasta 29. juulil Tillniidu vahtkonda kontrollides on aga metsavaht Baumthali töös leitud lausa ridamisi puudusi: omal volil on raiutud 8 tarbepuud, 400 m2˛ riigimaa peale on turvast kuivama laotatud, 30 m2˛ pealt on loata umbes 5 kg heina niidetud, pikemat aega keelatud kohtades loomi karjatatud. Revideerimisakti lõpus teatab metsnik Wirkof karmilt, et kõik puudused „loen m/v Baumthali hooletuseks“. Üles loetud patud, eriti aga riigimetsamaale laiali sätitud turbapätsid, tõid metsavahile muret ja sekeldusi veel paariks aastaks. Et kohus ei suutnud omavolilise karjatamise süüdlast tuvastada, pidi trahviraha metsale tehtud kahju eest, 20 krooni, maksma metsavaht omast taskust, peale selle kohtukulud.
1933. ja 1934. aasta revideerimisaktidest suuri puudusi ei leia, küll aga on kontrollijad hoolikad pisiasjugi tähele panema. Ei jää märkimata, et metsavaht Oskar Blockmanni Laane vahtkonnas on „karielajad rabas joomas käinud, ühtlasi rohtu söönud“. Tihnulaane vahtkonna kohta, mida valvab metsavaht Artur Hansen, on pandud kirja: „omavoliline karjatamine raiestikkudes, kariloomad kohati käinud“. Selliste väiksemate pahategude mainimise kõrval seisab märkus: „metsavahti suuliselt hoiatatud“. 1935. aasta revideerimisaktis on Kuusiku metsavahi tööd hinnatud nõnda: „Üldise metsakorralduse kava järele Kuusiku vahtkond enam vähem korras.“ Tillniidu metsavahile on tehtud ettekirjutus: „Vahtkonna piired tuleb võsast lahti raiduda, niisamuti ka kinni kasvanud kvartali sihid.“ Kokkuvõte kõlab: „Tillniidu vahtkonna valve keskmine.“ Rumbi metsavahi töös leitakse rohkem vigu: „Kõik Rumbi vahtkonnas asetsevad raiestikud ja kultuurid on karielajate poolt ära tallatud .. Kv. 12 peal leidsin omavolilist lina leotamist.“ Kui metsaülem Martin Kama mõni aeg hiljem, 1935. aasta oktoobris, käib Rumbi vahtkonnas kontrollimas kultuure, metsa harvendamist ja puhastamist, loeme tema allkirjaga aktist, et kontrolli eesmärk on olnud ka metsavahti õpetada: „Metsavahile on ära seletatud puhastus- ja harvendustööde põhimõte.“

TÄPNE MEES, TEADJA MEES Märjamaa metskonna arhiividokumentide hulgas leidub Haimre vahtkonna metsavahi Edgar Luige „Metsavahi märkmeraamat“ aastatest 1935–1939. Raamat algab dokumentide registriga, kuhu metsavaht on sisse kandnud tema käest läbi käinud raiepiletid, väljaveoload, arved, karjatamispiletid. Iga dokumendi puhul on täpselt kirjas, millal ja kellele metsavaht on selle üle andnud. Vastuvõtmist kinnitavad oma allkirjaga asjaajaja Johannes Jalakas, metsnik Voldemar Marana, abimetsaülem Rudolf Lunden. Raamatu teises osas on üles märgitud avastatud seaduserikkumised.
Oma valduste eest hoolt kandes on metsavahi pilk olnud väga terane. Loeme, et 2. septembril 1937 on kvartalis 76 kodanikud Kraut, Seelav ja Kangur veoautoga L-3 omavoliliselt liiva vedanud. 7. novembril 1938 on kvartalis 109 autoga metsakultuurist läbi sõidetud. 27. novembril 1939 on Märjamaa mees Vladimir Linna kvartalitelt 100 ja 108 ilma loata materjale välja vedanud. Oma märkmeraamatus on metsavaht pidanud arvestust päevatööliste tegemiste üle. Iga nime järel on näha töötunnid ja töö hulk, kui palju on kõplaga külvilappe löödud, seemneid külvatud ja taimi istutatud, umbrohtu kitkutud, kultuure täiendatud, ilupuid koolitatud, taimede nimelaudu valmistatud. Saama teada, et 1937. aasta 10. mail on Märjamaa naised Maria Salla ja Pauline Lukkmann ning Marie Saberg, Veera ja Marie Jõekallas Haimre vallast sortinud 15 000 kaheaastast männitaime, rehaga istutuskohad ette valmistanud ja taimi istutanud. Naiste tööpäev on olnud pikk – 10 tundi. Haimre valla naised Olga Jõekallas ja Juula Ruhno on 1938. aasta augustis kuuel päeval taimeaias 1210 m2˛ umbrohtu kitkunud ja 510 m2˛ teid puhastanud, mille eest on neile arvestatud 105 töötundi. 1938. aasta septembris on Märjamaa valla mehed Harald Pool ja Karl Vahter kvartalitel 71 ja 72 raiunud 1000 m sihte, aga ka Haimre metsavahitalus kaevurakkeid meisterdanud.
Märkmeraamatu lõppu on üles tähendatud vajalikku teavet ja rehkendusi, joonestatud ka taimeaia plaan.
Ja siis leiame ühelt leheküljelt hulganisti ilupuude nimetusi: nende seemneid külvati 1938. aastal taimeaeda. Metsavahi töömehekäsi on ilusa kirjaga üles tähendanud: tilia grandifolia, thuja occidentalis, pinus cembra, acer campestre, tsuga canadensis.
Metsavaht, vana kooli mees, teadja mees, pistis julgelt rinda ka ladina keelega.

Arhiivimaterjalid
• Harju maa-arhiivi filiaal. RPMA f. 501, nim. 1, s. 12, 16, 17, 19, 27, 30, 31, 44, 62, 63, 81, 114, 115, 116, 125, 128, 150, 156, 179 ja 197.
• RPMA f. 517, nim. 1, s. 3 ja 8.



Tiina Treimann, metsandusloolane

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet