Tekst: MARTIN TIKK
Viimasel ajal on peente restoranide menüüdesse ilmunud kormoraniliha. Paljudele on see põnev gurmeetoode, mis võib pakkuda maitseelamusi ja aidata edendada kohalikku turismi. Teiselt poolt toob see kaasa arutelu eetilisuse, asjaomaste õigusaktide ja keskkonnamõju üle.
Kas kormoraniliha propageerimine võib aidata kaluritel oma saaki paremini kaitsta või hoopis ohustab linnuliigi tasakaalu Eesti looduses? Kuigi kormoran on Eesti vetes tavaline lind, jääb tema tarbimine praegu õiguslikult halli le alale ning vajab põhjalikku analüüsi.
VIIMASTEL AASTATEL ON KORMORAN KOGUNUD TUNTUST KA TALDRIKUL
Hiiumaal, Ahvenamaal ja Põhja-Norras on kormoran juba kõrgelt hinnatud delikatess. Kohalike katsetuste järgi on põhjanaabrite kogemus õige: hästi valmistatuna võib kormoran olla tõeline restoraniroog, mis üllatab maitse ja tekstuuriga.
Hiiu Lehe peatoimetaja Raul Vinni tõdeb, et kormoraniliha ei ole veel jõud-nud laiemasse kasutusse. Liha on turustamiseks väga raske hankida. „Oma tarbeks ei ole probleemi: linde on piisavalt, tuleb lihtsalt jahimees leida,“ ütleb Raul Vinni. „Aga kui tahame liha turustada, tuleb täita kõik toiduohutuse nõuded, mis on väiksematel saartel, nagu Hiiumaal, üsna keeruline.“ Pealegi võib kormorane küttida üksnes augustist novembrini, nõnda on keeruline hankida liha aasta ringi.
Kas kormoranist võiks saada tavaline toidulind restoranide menüüdes või poodide lihalettidel? Selleks peab suutma täita teatud tingimusi. „Tuleb lihtsalt ära oodata, kuidas asi areneb. Ma arvan, et esialgu võib kormoranist saada pigem nišitoode, mida pakuvad restoranid, kus on linnuga mingi side,“ usub Raul Vinni. „Tegelikult Hiiumaal asuvas Iiumeki restoranis, kus me eksperimentisime, on kormoraniliha täiesti loomulik tooraine: sadamamuulil on tihti suur kogus kormorane ja sellest rääkida on igati sobiv. Aga kas näiteks Türi linna kohviku menüüs oleks kormoranifilee saaks ahvatlev, on iseasi.“
Kui käsitada kormorani toidulinnuna, võime muuta tema kuvandit. Seni on kormoran olnud vihatud lind, kes tekitab kaluritele probleeme. „Ei arva, et see tooks massilise küttimissurve,“ eeldab Raul Vinni. „Aga kindlasti võiks see aidata muuta inimeste suhtumist kormoranisse ja ehk ajendada teda rohkem hindama.“
Kormoranist võib saada veel üks näide selle kohta, kuidas suhtuda loodusesse loovalt ja kasutada tõhusalt. Hästi valmistatuna võib tema liha olla delikatess, mis rikastab meie restoranide menüüsid ja pakub haruldasi maitseelamusi. Samu-ti võiks see aidata leevendada pingeid kalurite ja kormoranide vahel, seega olla kasulik kõikidele pooltele.
KORMORANILIHA ON VÄGA KEERULINE HANKIDA
Ylicool cateringi peakokk Urpo Reinthal tõdeb: „Praegu saab seda vaid teatud jahimeestelt ning mitte kusagilt mujalt. Ehk see on väga eksklusiivne liha, mida süüa ja kindlasti ka turistidele pakkuda.“ Möödunud aastal andis keskkonnaamet loa kormorane küttida, kuid see on endiselt suur proovikivi. Kormoran on äärmiselt arg lind: esimese püssipaugu peale võib kogu parv lennata kaugele teise kohta. Näiteks Kihnus elavad kormoranid võivad ehmatusega lennata Võrtsjärve äärde või isegi Rootsi. „Ahvenamaale me neil lennata ei soovitaks, kuna seal kehtib kormoranidele nulltolerants, ja nad saavad suure tõenäosusega jahimehe püssikuuli läbi hukka,“ lisab Reinthal.
Kuigi kormoran suudab vees suurepäraselt kala püüda, on ta veelinnuna üpris ainulaadne. Ei ole laialt teada, et tema sulestik vettib kergesti, sestap võivad nad pikalt vees viibides uppuda – erinevalt näiteks partidest. Pärast sukeldumist võib kormorane sageli näha tiibu kuivatamas ja tuulutamas.
Veel suuremat muljet avaldab fakt, et üks kormoran võib oma elu jooksul ära süüa 900–1200 kg kala. „See on rohkem kui tonn kala meetripikkuse linnu kohta!“ märgib Reinthal, lisades naljatledes:
„Oomegarasvhapete varudega on kor moranil küll hästi.“ Kormoranide rohkus on põhjustanud suuri probleeme kaluritele, kes näevad neis tugevaid konkurente, kelle tõttu kalavarud vähenevad. Kormoraniliha kasutuselevõtt toiduna võiks aga olukorda tasakaalustada. „Nende populatsioon on nii arvukaks muutunud, et on aeg hakata neid kasutama toorainena,“ tõdeb Reinthal.
Ta usub, et kormoraniliha jääb ka tulevikus pigem erandlikuks hõrgutiseks, mida pakub ainult mõni restoran.
„Laiatarbekaubaks, mis poelettidele jõuaks, ei muutu see ilmselt kunagi. Vähemalt meie eluajal küll mitte,“ ennustab Reinthal. Samas näeb ta kormoranilihas suurt potentsiaali Eesti turismisektorile.
Hiljuti korraldas Urpo Reinthal Kihnus koolituse, kus tutvustas turismiettevõtjatele viise, kuidas kasutada kormoraniliha. „Õpetasin neile kormoraniliha valmistamise viise: tegime kormorani tartari, roast beef’i, suitsutatud kormorani, sousvide-meetodil valmistatud kormorani, küpsetasime kormoranipirukaid, lihapalle kastmes ning praadisime liha võis ja õlis soola ja pipraga,“ kirjeldab peakokk.
Kihnlased olid meeldivalt üllatunud, kui mitmeti seda liha valmistada saab ja kui hea see maitseb. Reinthali hinnangul võiks kormoranilihast saada Kihnu uus must kuld, mis tooks kasu nii jahimeestele, kalameestele kui ka turismi- teenuste pakkujatele. „Sellest võiks saada uus toidumagnet hülge ehk karvakala kõrval,“ märgib ta.
Erilisest kormoranilihast võivad saada toiduelamuse nii kohalikud kui ka (välis)turistid. Samas aitab nende lindude küttimine vähendada liigi ülemäärast arvukust, leevendada kalurite muresid ja luua uusi turismivõimalusi.
LINNUDIREKTIIVI JÄRGI POLE KORMORANIJAHT LUBATUD
Eesti ornitoloogiaühingu hinnangul ei kuulu kormoran nende liikide nimekirja, keda linnudirektiivi 7. artikli kohaselt tohiks hooajati küttida.
Seni on Eestis peetud kormoranidele erilubadeta jahti 1. Augustist 30. novembrini. Kuna jaht ei ole kooskõlas linnudirektiiviga, on see omavoli. Isegi erilubade korral, näiteks kahjude ennetuse eesmärgil, ei teki automaatselt õigust neid linde tarbida või müüa.
Olukorras, kus pole selget õiguslikku alust kormorane küttida ja toiduks tarbida, ei soovita ornitoloogiaühing nõudlust kormoraniliha järele suurendada ega selle söömist propageerida.
Kormoraniliha on Eestis veel vastu- oluline erandlik toode, mille seaduslik- kust tuleb täpsustada ning arutleda eetilisuse üle. Tarvitus toiduna võib aidata leevendada kalurite probleeme ja tuua majanduslikku kasu, kuid samal ajal tuleb hoolikalt analüüsida mõju loodus- keskkonnale. Potentsiaalselt võib kormoraniliha jääda gurmeetooteks, mis rikastab nii kohalikku restoranikultuuri kui ka turismi.
MARTIN TIKK (1997) on keskkonna- aktivist, kaitsnud Eesti maaülikoolis magistritöö.