Mis teeb foto teaduslikuks?

Kuupäev:

Ivo Kruusamägi

Fotograafia annab võimaluse jutustada lugusid, õppida tundma maailma ja selles leiduvat ning jagada seda huvilistega. Ent vormi- ja värvimängu kõrval võib ääretult suurt osa etendada sõnaline kirjeldus. Iseäranis kehtib see teadusfotode kohta.

Teadusfotograafiat võib vaadelda dokumentaalfotograafia vormina, mille huviväärsete objektide, sündmuste ja inimeste ring on lihtsalt veidi laiem, nagu on avardunud ka fototehnilised võimalused. Kaamerasilma ette võib jääda nii raku sisemus ja haruldane organism kui ka võõra planeedi pind ja kauge galaktika kuma. Ületamatu takistus pole ei silmale nähtamatud elektromagnetspektriosad ega jäädvustatava suur kiirus. Samas võib teadusfotograafiat võrrelda pressifotograafiaga, kuna mõlemal juhul on nähtava tõepärase kujutamise kõrval tähtis jutustada lugu.
Hea foto võib rääkida ise enda eest, kuid sellest hoolimata on kvaliteetne pildiinfo teadusfotograafias asendamatu. Teadustöö siht on selgitada välja ja õppida tundma seda, mida veel ei teata. Nii ei ole mõeldav eraldada fotot selle juurde käivast teabest ega jätta seda vaatajale väljaselgitamiseks. Seda võib võrrelda olukorraga, kus Eesti lugejale näidatakse fotot värvikast liblikast, jättes lisamata, et see on „selgmine vaade isasest liblikast Adelpha cytherea, kes on kogutud Prantsuse Guajaanast Fourgassié asulast ja asub Toulouse’i muuseumi kollektsioonis“. Kuigi foto ise sellest ei muutu, muutub suuresti lugu, mida foto kajastab. Samuti ei ole kirjelduseta fotot kerge leida ega kasutada.
Teaduses on fotomaterjali ülesanne sageli pelgalt dokumenteerida nähtut, kuid mitte alati. Teadus uurib kõike meie ümbruses. Nõnda võib foto kättesaamine eeldada suurt tööd ja tehnilist uuendust, sest pildile tuleb püüda midagi sellist, mida keegi teine pole kunagi varem taibanud või osanud üles võtta. See võib olla ilmsem, kui foto saamiseks on tulnud arendada edasi mikroskoopiameetodeid või kui pildile on õnnesunud püüda midagi, mille vastu ka ajakirjandus elavat huvi üles näitab (näiteks 2019. aastal, kui avaldati esimene jäädvustus mustast august). Enamik sedalaadi tehnilistest uuendustest jääb aga märkamata. See toob meid tagasi täpse kirjelduse vajaduse juurde, et saavutatu oleks üldarusaadav.

Teadusfoto võib olla igati kunstiline. Kaspar Kallipi ülesvõte töötavast röntgenkristallograafist: pikk säriaeg on võimaldanud edasi anda masina liikumist. KASPAR KALLIP / WIKIPEDIA

Sageli jäävad tähelepanuta oma igapäevatööd tegevad teadlased. Isegi kui nad mõnel fotol jäädvustatakse, siis üsna anonüümselt. Teadlased Georgia Mansell ja Jason Oberling USA-s Hanfordis laseri interferomeetri gravitatsioonilaine observatooriumis (LIGO) eelstabiliseeritud laseri sulgemisel. Nad püüvad välja mõelda, miks värskelt paigaldatud kiudoptiline kaabel ei toimi. See Nutsinee Kijbunchoo foto võitis 2019. aastal ülemaailmse teadusfotovõistluse kategoorias „Inimesed teaduses“. NKIJ / WIKIPEDIA

Teadusfoto ei pea olema klassikalises tähenduses foto. Näiteks siin on punktipilve ortograafiline projektsioon, mis on jäädvustatud liikuvale autole paigaldatud lidariga 18 sekundi jooksul. Pilt annab edasi seda, mida näeb isejuhtiv auto; salvestatud San Franciscos. DANIEL L. LU / WIKIPEDIA

Vahel on täpset liiki väga raske määrata. Näiteks vesilestad on väga liigirikas väikeste ämblikulaadsete rühm; maailmas leidub neid üle 6000 ja Eestis üle 100 liigi. Rakveres asuvast linnatiigist leitud isend tuleb alles täpsemalt määrata. JANEK LASS / WIKIPEDIA

Pildisarjad on teadusfotograafias iseäranis tähtsad, näitamaks millegi arengut või erinevusi. Siin on kaheksast pildist koosnev fotomontaaž, mis kujutab tornaado teket 2016. aastal USA-s Kansase osariigis. See Jason Weingarti foto osales edukalt teadusfoto võistlusel ja valiti Wikimedia Commonsi 2018. aasta pildiks. JASONWEINGART / WIKIPEDIA

Tehniline uuendus on olnud fotograafia arengu nurgakivi, samuti nagu suur osa sellest arengust on olnud mingil määral seotud teadusega. Kuigi fotograafia konkreetset sünniaega on raske kindlaks teha, võib alguse paigutada 1839. aastasse: siis tutvustati Prantsuse teaduste akadeemias üldsusele dagerrotüüpiat. Kogu 19. sajandi vältel oli fotograafia areng tihedalt seotud emulsioonide piiride tundmaõppimise ja uute loomisega. Ka röntgenikiirguse ja selle järel radioaktiivsuse avastamine sajandi lõpul sai paljuski võimalikuks fotograafia kaudu ning paljude uuenduste taga olid füüsikud ja keemikud (näiteks meetodi esimese püsiva värvifoto kohta, mis sai teoks 1861, esitas James Clerk Maxwell).
Areng ei peatunud ka 20. sajandil, näiteks avastati Ramani hajumine ja leiutati elektronmikroskoopia ning hiljem lisandusid magnetresonantstomograafia ja paljud teised piltdiagnostikameetodid. Kuna fotograafia on aina ulatuslikumalt tunginud argiellu, on murenenud arusaam, kui lähedalt on fotograafia ja teadus omavahel seotud. Nii võib tänapäeval teadusfotosid kergesti seostada üksnes mikroskoobipiltide või fotodega kosmoseavarustest, ehk ka mõne ülesvõttega mikroskoopi jälgivast teadlasest. Ent kuidas mahuvad siia kõik teadusvaldkonnad või nende inimesed? Kas on üldse võimalik, et humanitaarteadlane jäädvustab teadusfoto, või kuhu kuulub foto sellestsamast teadlasest?
Hõlbus on jätta märkamata, milline on praegu teaduse tähtsus fotograafia piiride laiendamisel tehnoloogia arendamise ja selle võimaluste demonstreerimise seisukohalt. Rääkimata sellest, et kõige võimekamaid mikrokiipe ja isegi digikaamerate sensoreid toodetakse tänapäeval UV-fotolitograafia abil. Selles mõttes on kohane meenutada, et iga foto võib olla teadusfoto, kui sellega kaasas olev teave võimaldab meil maailma kohta midagi uut teada saada. Foto teeb teaduslikuks sellega kaasnev teave.
Eestis hakkas esimene teadusfotovõistlus materjali koguma 2005. aasta lõpus. Seni on välja antud kümme aasta teadusfotograafi tiitlit. Järgmine teadusfoto pildikogumine algab juba 1. novembril. Parimad fotod saadetakse edasi ülemaailmsele võistlusele, mis on välja kasvanud meie enda kohalikust võistlusest. Lähemalt saab uurida Vikipeediast.

Ivo Kruusamägi (1988) on vikipedist ja teadusfotovõistluse korraldaja.

Artikkel on ilmunud Horisondi 5/2025 numbris.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

Gliiarakud – aju varjatud pool

Indrek Koppel Närvisüsteemi rakke, mis ei ole neuronid, kutsutakse neurogliiaks...

Riia tsitadell – võimsaim Rootsis ja ainus Läänemere provintsides

Ragnar Nurk Eelmises Horisondis on ilmunud üldisem artikkel Riiast kui...

Uudsed nanokapslid muudavad vaktsiinid ja ravimid üha tõhusamaks

Jasper Adamson COVID-19 pandeemia ajal kasutati esimest korda nn mRNA-vaktsiine....

Naerugaas kütab kliimat

Tartu ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Mander on...