Tänavuse aasta lind kägu on loodushuvilistele hästi tuntud. Tema „kuk-ku“ kostab kaugele ja seda on lihtne ära tunda. Üsna hästi on teada seegi, et kägu jätab oma munad ja järglased teiste lindude hoole alla.
Tekst: RIHO MARJA, JAANUS ELTS Fotod: UKU PAAL
Kägu (Cuculus canorus) on veidi üle 30 cm pikk. Isased on emastest pisut tüsedamad ja nende kaal küündib kuni 150 g, emaste kehakaal jääb vahemikku 106–112 g [15]. Isas- ja emaslind on välimuse poolest üsna sarnased. Isasel on keha ülapoolmik mustrita sinihallikas, samuti on sinihallid rind ja pea; kõht on heledam, tumeda viirutusega. Emastel on kaks värvusvormi: hall ja ruske. Mõlemal tulevad esile pruuni või roostekreemika varjundiga tumedamad rinnavöödid [3].
Peamiselt toitub kägu liblikate röövikutest. Harvem sööb ta kilke, mardikaid, ämblikke ja tigusid ning veel harvem puuvilju. Emaste toitumisala asub kahe-kolme kilomeetri raadiuses munemiskohtadest. Isastel on see veelgi suurem: kuni neli kilomeetrit kukkumiskohtadest [15].
Pika keha, ümaratipulise saba ja teravate tiibadega meenutab kägu röövlindu. Tinglikult see nii ongi, sest tuntud pesaparasiidina muneb ta röövellikult teiste lindude pesadesse ja laseb neil oma järglased üles kasvatada, ise panustamata. Kasuvanemaid nimetatakse seetõttu sageli käosulasteks.
Kägu ei ole siiski ainus pesaparasiit maailmas, lindude hulgas leidub teisigi selliseid liike, näiteks viidaslaste, kangurlindude, meenäiturite ja turpiallaste hulgas.
Vahel harva võivad asjatundmatud ajada käo häälitsuse segi kaelustuvi omaga. Samuti on lennus olevat kägu ekslikult peetud haukaks. Üldiselt on kägu siiski üldtuntud liik.
Kohtab mitmel pool maailmas
Kägu on levinud valdavas osas Euroopas (v.a Islandil jms saartel ning metsavööndist põhja pool) ja Aasias (v.a troopiline osa), väike osa tema areaalist paikneb Loode-Aafrikas (vt joonist). Euroopa levila isendid rändavad talvitama Kagu-Aafrikasse, Aasia linnud Indo-Hiinasse, Indiasse ja Sri Lankale.
On teada, et Aafrikasse ja tagasi Euroopasse ei rända kägu sama teed mööda: talle on omane kellaosutitaoline rändeliikumine (ingl loop-migration). See tähendab, et Euroopast lennatakse Aafrikasse valdavalt ida poolt, aga tagasiränne Euroopasse kulgeb rohkem lääne poolt [1].
Pesitsusajal hoiab kägu enamasti omaette, kuid rände ajal moodustab väiksemaid salku. Suurimas kohatud parves on loendatud üle poolesaja isendi [15].
Enim elab kägusid Venemaal, Hispaanias, Rumeenias ja Türgis. Euroopas on ligikaudu 6–11 miljonit n-ö käopaari. Siin tuleb rõhutada, et kägude arvukust on väga keeruline hinnata, sest püsivaid paare tegelikult ei teki. Arvukust oleks vast õigem hinnata emaste järgi, kuid neid ei ole sugugi lihtne loendada. Kägude arvukus on Euroopas viimastel aastakümnetel pisut kahanenud, tõenäoliselt intensiivsema metsamajanduse tõttu.
Eestis on kägu laialt levinud ja harilik pesitseja, kes puudub vaid väikestel merelaidudel. Ainult Saaremaal on levik pisut hajusam. Linnuatlase andmetel ei ole tema levik aastail 1976–1982 ja 2003–2009 muutunud [8]. Ajavahemiku 1984–2021 andmete järgi on kägude arvukus meil püsinud stabiilne (vt joonist loo lõpus), kuid viimasel kümnel aastal on arvukus hakanud veidi vähenema [4]. Eestis elab ligikaudu 30 000 – 40 000 tingliku nimetusega käopaari [8].
Isaste vali laul
Käod saabuvad Eestisse aprilli lõpus või mai alguses. Jõudnud siia, hakkavad isased kohe laulma, s.o kukkuma. See kestab aktiivselt kuni juuni lõpuni, seejärel lauluhoog vaibub. Üksikute isendite kukkumist võib siiski kuulda veel juuli keskpaigaski [7]. Käod lahkuvad Eestist tavaliselt augustis-septembris ja suunduvad talvituma Sahara-tagusesse Aafrikasse.
Käo laul on laialt tuntud kaheosaline „kuk-ku“, mille rõhk on esimesel silbil. Harvematel juhtudel on „kuk-ku“-l ka kolmas silp. Konkurenti kohates teeb isaslind mõnikord ärritusest kähedalt kägisedes „ko-gägägägä“. Jälituslennul võib kuulda kähisevat kurguhäälset „guh-tše-tše-tše“. Emaslind kilkab „kükükükikiki“ ning temalt klassikalist kukkumist me ei kuule.
Suurt huvi on alati pakkunud käo „kuk-ku“-de arv, seda on koguni teaduslikult uuritud. Taanis tehtud uuringu järgi selgus, et see häälitsus varieerub alates ühest kuni 45-ni ühel kukkumiskorral [12].
Kägude laulu on põhjalikult uuritud ka Ungaris. Inimkõrvale võib tunduda, et eri käod kukuvad ühtemoodi, mis on valdavalt õige. Ent uuringu põhjal võib käoisendite laul olla küllaltki erisugune. See avaldub eelkõige laulu alguses esimeses „ku-ku“-s, mille maksimaalne helisagedus ja pikkus enamasti erineb. Järgnev lauluosa on eri isenditel aga märksa sarnasem [18].
Talvituskohtades on kägu valdavalt vait, kuid kevadrändel on Ida-Aafrikas kuuldud juhuslikku kukkumist [15].
Mitmekesine elupaigavalik
Kägu elab mitut tüüpi hõredamates metsades, puisniitudel ja -soodes. Pesaparasiidina kasutab ta eri liikide pesi, seetõttu on ka tema elupaigad mitmekesised. Harvem võib kägu kohata parkides või aedades. Liik puudub pesitsejana linnades ja on väikesearvuline tihedates metsades.
Põhja-Euroopas asustab kägu ka mägede kasevõserikke, Ungaris kasutab ohtralt pesi, kelle peremehed on rästas-roolinnud, kes on seotud veekogude ja roostikega. Ühe Ungaris tehtud uuringu põhjal kasutasid käod valdavalt kahte elupaika. Mõlemad, nii emased kui ka isased käod tegutsesid väga sageli kanalite ja kraavide servaaladel, kus pesitses sulasliik rästas-roolind. 71% nendest lindudest käis aga toitumas lähedal asuvas puistus, kus sulasliiki üldse ei elanud [11].
Käo asustustihedust on küllaltki raske selgitada. Rohkem võib teda kohata laialehistes salu-lehtmetsades, kitsalehistes lehtmetsades, kuuseenamusega salumetsades ja loomännikutes. Väiksem on asustustihedus puisniitudel, kadastikes, rabades ja madalsoodes. Sobivates elupaikades on käo asustus tihedus 0,3–2,5 „paari“ ruutkilomeetri kohta, ehkki see on väga tinglik, sest käol ei ole ju ühte kindlat pesitsuskohta.
Asustustiheduse erinevused olenevad sageli elupaigast, aga ka loendusmeetodist (näiteks üldisem üksikisendite loendus või palju detailsem isaslindude territooriumide või kodupiirkonna kindlakstegemine) [9]. Kägude loenduse teeb raskeks liigi väga suur liikuvus ja isaste äärmiselt suured, koguni kümnete ruutkilomeetriteni ulatuvad kodupiirkonnad, mis sageli omavahel kattuvad [10]. Näiteks Ungaris on kodupiirkonna suurus olnud 0,3–185 km2. Valdavalt on see siiski 1–17 km2 [11].
Kuna emaslinnud sõltuvad sigimisel suurel määral sulasliikide pesadest, kasutatakse käo puhul terminit „munemispiirkond“. See ei väljenda mitte niivõrd emaslinnu tegelikku ruumikasutust, kuivõrd näitab pindala, kust võib leida ühe emaslinnu munetud mune. Loomulikult ei saa sellist ala kindlaks teha muul viisil kui järglaste DNA-d võrreldes. Üks sedasorti uuring näitab, et käo munemispiirkonnad hõlmavad keskmiselt 4,3 ha, erandlikult aga isegi kuni 2622,2 ha [6].
Hoole-, õnne- ja surmalind
Eesti vanasõna järgi on „kägu kaugele kuulus“. Ta on üks eesti tuntuimaid linde, keda on hääle järgi peaaegu võimatu mõne teise linnuga segi ajada. Kuna kägu on rahvakalendri põhjal saabunud jüripäeva paiku, teatakse teda ka jürilinnuna. Kui ilmad jäid pärast jüripäeva veel viluks, siis kutsus vanarahvas seda käokülmaks (Kolga-Jaani). Kägu on toonud suvesõnumi, sellest tulenevad nimetused suilind ja suvilind. Lihtsamad rahvapärased nimetused on veel kägi, kagi, kagu, kägü, kjägo, kjago, kägä(ne), kagi, kukulind ja kukukkägu [13].
Väga tähtis on vanarahvale olnud käo kuulmise aeg. Hommikul on hoolekägu, sööma ajal surmakägu, lõuna ajal leinakägu ja õhtul õnnekägu. Käo kukud on ennustanud eluaastaid; linnu lendamine õuele on tähendanud majalise surma või muud õnnetust. Seetõttu on teda kutsutud surmalinnuks, surmakuulutajaks. Kuusalus räägiti mehest, kes olevat paadi ära lammutanud, sest kägu käinud paadil kukkumas [13].
Ka teiste Euroopa maade folklooris on kägu peetud surma ennustajaks. Veider või mitte, aga ka Eestit väisanud ja Tartu ülikooliga seotud teadlased Anders Pape Møller ja Piotr Tryjanowski koos Federico Morelliga [12] on Taanist kogutud andmete alusel kurioosumina tõendanud seose talunike eluea ja käo laulu (st kukkumiskordade) vahel: mida pikemalt käod kukkusid, seda kauem põllumajandustootjad elasid. Seda saab seletada elupaikade kvaliteediga talude ümbruses: paremates ja liigirikkamates elupaikades kukuvad käod kauem ja pesitsustsükkel on pikem.
Kuulus pesaparasiit
Pesaparasitism on käo liigiomane kohastumus. Emane kägu muneb oma munad ühekaupa teiste lindude pesadesse. Munemine algab mai teisel poolel ja kestab kuni juuni lõpuni.
Üldjuhul on kägu spetsialiseerunud ühele liigile, kelle pesadesse ta muneb ja kelle pesas ta ise on üles kasvanud. Emaskägu valib sellise sulasliigi, kelle munad sarnanevad võimalikult palju käomunadega. Nõnda poetab ta oma muna tavaliselt linavästriku, võsaraadi, lepalinnu, eri liiki roo- ja põõsalindude, hall-kärbsenäpi, soo- või metskiuru, väike- või salulehelinnu, metsvindi või punarinna pessa. Euroopas on teada vähemalt 125 käo sulasliiki, kuid neist vaid 10–15 liik saab kõige sagedamini käosulaseks.
Käomunad varieeruvad nii mustri kui ka värvuse poolest. Munad võivad olla sinakad, sinakasrohelised, pruunid, kreemikad ja isegi valged. Iga emaslind muneb ainult ühesuguseid mune. On pandud tähele, et munade värvus võib piirkonniti erineda. Näiteks Lätis, Kesk-Rootsis ja Lõuna-Soomes munevad käod rohkem sinakasrohelisi mune. Seevastu Leningradi oblastist on leitud valdavalt helesiniseid mune. J. v Gerneti andmetel oli enamik Eestist ülemöödunud sajandi lõpus leitud käomune ühtlaselt sinakasvalged, ilma mustrita [16].
Kuna käomuna värvus on tihedalt seotud sulasliigiga, võivad eelmainitud geograafilised mustrid kajastada eelistatud sulasliiki; tuleviku uuringutes oleks objektiivsem võrrelda eri piirkondades ühe sulasliigi pesadesse munetud mune.
Ka ornitoloog Eerik Kumari on 1954. aastal koostatud linnuraamatus [7] toonud esile, et sulasliikide valikus võib ette tulla regionaalseid erinevusi. Näiteks Lääne-Eesti puisniitudel muneb kägu peamiselt hall-kärbsenäpi pesadesse, kuid Tallinna ümbruses lepalinnu pesadesse. Ökoloog Asko Lõhmuse [9] hinnangul võiks kägu Ida-Eestis kasutada tihti punarinna pesi, kuid seda tuleks kontrollida. Aga linavästrik on sagedane sulasliik kogu Eestis. Muide, munad ise on emase käo suurusega võrreldes suhteliselt väikesed. Värvulise muna hõlmab laias laastus 10% emase kehakaalust, kuid käomuna üksnes kuni 3% [16]. Käomunad on isegi kuldnoka- ja rästamunadest väiksemad. Seega petab kägu oma munade suurusega pesaperemehi väga edukalt.
Kuidas pettus teoks saab?
Pesi otsides jälgib kägu teiste lindude pesi tihti juba nende ehitamise ajal ja valib munemiseks sobiva hetke. Valmis pesa asukoha teeb kägu kindlaks omanike käitumise järgi: need muutuvad seda ärevamaks, mida lähemale kägu pesale lendab.
Kägu eelistab muneda pooliku kurnaga pessa. See on tähtis, sest munemisfaasis viibivad pesaomanikud sagedamini pesast eemal ega ole kägu takistamas ning pärast võtavad nad võõra muna kergemini omaks.
Enamik värvulisi muneb varahommikul, seevastu kägu teeb seda pärastlõunal või isegi enne õhtut. Ka see aeg on tähtis, sest siis ei ole sulasliike tihti pesaümbruses kohal. Emaskäole võib mõnikord abiks olla ka isane, kes äratab pesaomanike tähelepanu ja meelitab neid eemale. Samas on kägu võimeline munema otse pesaomanike valvsate pilkude all, ärevushüüetest ja rünnakutest hoolimata, sest munemine kestab vaid sekundeid. Enne seda tegu võib kägu pesast eemaldada ühe või isegi mitu muna või need alla neelata [19]. Õõnes paiknevatesse pesadesse võib kägu oma mune ka nokas toimetada, sest paks munakoor on üsna purunemiskindel [16]. Pesitsusajal muneb emane kägu eri pesadesse 10–20 muna.
Pärast munemist kaob käol üldjuhul huvi selle pesa vastu, sest enamikul juhtudel muneb ta igasse pessa ühe muna ja seejärel keskendub uute pesade otsingule. Harva on pesast leitud ka teine käomuna. Kord leiti ühest pesast koguni viis käomuna, mis tõenäoliselt pärinesid mitmelt emaslinnult.
Olenevalt sulasliigist võivad pesaomanikud võõra muna omaks võtta või siis pesa maha jätta, harva ka vanale kurnale uue pesavooderduse ehitada. Kui sulasliigi kurn saab vigastada, jäetakse üldjuhul pesa kohe maha. Sulasliik võib käomuna ka pesast eemaldada.
Käotibu võidab tähelepanu
Käomunade haudevältus on 11–12 (13) päeva. Koorunud poeg veeretab esimesel võimalusel pesast sulasliigi munad või pojad välja ja kasuvanemad kasvatavad üles ainult käo. Juhul kui pesas on korraga kaks käopoega, on märgatud nendevahelist võitlust, mis käib elu ja surma peale.
Evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et sulasliigi munad või pojad heidetakse pesast välja, sest sulasliigi vanalinnud ei suudaks korraga toita kaalu poolest palju suuremat kägu ja oma poegi. Erandina võib see siiski õnnestuda. Lemming Rootsmäe on oma 1986. aasta artiklis nentinud, et näiteks kasvas 1961. aastal Sauel koos käopojaga üles kadakatäksi poeg (Eet Tuule andmed) ja 1970. aastal Konoveres suur-kirjurähni poeg (Evald Riisalu teade) [16].
Käopoeg jääb kasuvanemate pessa ligikaudu 18 päevaks. Kasuvanemad toidavad kägu veel umbes kolm nädalat pärast seda, kui poeg on pesast lahkunud, kuid ei suuda endale toitu otsida. Seega nõuab käo üleskasvatamine sulasliigilt enamasti palju rohkem vaeva kui hool oma järglaskonna eest.
Pesitsusedukus on siiski kehv
Käo pesitsusedukus ei ole kuigi hea, hoolimata eelkirjeldatud kohastumustest. Soome andmetel hukkub enamik mune. Nimelt sai sajast lepalinnu pessa munetud munast täiskasvanuks kuus kägu [16]. Ka kisklus mõjutab suuresti kägude pesitsusedukust. Näiteks Rootsi andmetel saab ainuüksi kiskluse tõttu hukka 40% munadest [16].
Kasuvanemateks määratud linnud suhtuvad pessa lisandunud munasse liigiti hoopis eri moodi. Näiteks Tšehhis soo-roolinnu pessa poetatud käomunadest hüljati ligi kolmveerand ning käo pesitsusedukus oli kõigest 4,3% [5]. Seevastu rästas-roolinnu puhul oli sama uuringu järgi käo pesitsusedukus isegi pisut üle 30%.
Viimastel kümnenditel on käo ökoloogia ja rände vastu hakatud rohkem huvi tundma Ühendkuningriigis. Üks viimastest teadusartiklitest tugineb 87 märgistatud käo GPS-punktide asukohaandmetele, mida koguti tosina aasta vältel. Nõnda uuriti täpsemalt liigi fenoloogiat: Sahara-tagusest Aafrikast saabumist pesitsusaladele Ühendkuningriigis. Uuringu põhjal ilmnes, et liigi arvukus on vähenenud, sest ajaliselt ei lange enam hästi kokku tema saabumisaeg ja toiduobjektide rohkus sellel perioodil; toiduks olevad putukad on kohanenud paremini vastava aasta ilmaoludega. Ka käo sulasliikide haudeperiood on nihkunud varasemale ajale, ent kägu ei ole sellega kohanenud. Nende põhjuste koosmõju avaldub kägude arvukuses: isendite hulk populatsioonis on kahanenud [2].
Eestis on kägu üllatavalt vähe uuritud. Peamiselt on tähelepanu pööratud käo fenoloogiale [14, 17]. Kägude arvukuse hindamist on uurinud Asko Lõhmus [9]. Lemming Rootsmäe selgitas välja ja tegi 1986. aastal ülevaate käo sulasliikidest Eestis. Niisiis, ühelt poolt on tegu laialt tuntud, kuid samas üsna vähe uuritud linnuga.
1, Bán, Miklós, et al. 2018. Return migration of Common Cuckoos (Cuculus canorus) between breeding grounds in Hungary and wintering grounds in Africa as documented by non-PTT GPS technology. – Jornal of Ornithology 159: 337–344.
2. Davies, Jacob G. et al. 2023. Spring arrival of the common cuckoo at breeding grounds is strongly determined by environmental conditions in tropical Africa. – Proceedings of the Royal Society B 290, 20230580.
3. Jonsson, Lars 2000. Euroopa linnud. Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.
4. Keskkonnaagentuur, 2023. Haudelinnustiku punktloendused 2021. aastal (koostanud: Renno Nellis).
5. Kleven, Oddmund et al. 2004. Breeding success of common cuckoos Cuculus canorus parasitising four sympatric species of Acrocephalus warblers. – Journal of Avian Biology 35: 394–398.
6. Koleček, Jaroslav et al. 2021. Spatiotemporal patterns of egg laying in the common cuckoo. – Animal Behaviour 177: 107–116.
7. Kumari, Eerik 1954. Eesti NS_ linnud. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.
8. Kuus, Andrus 2018. Kägu. – Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Koostajad Elts, Jaanus; Kuus, Andrus; Leibak, Eerik. Eesti Ornitoloogiaühing, Tartu: 148–150.
9. Lõhmus, Asko 2022. Käo (Cuculus canorus) arvukus metsamaastikul: kaardistusmeetodi võimalused ja probleemid. – Hirundo 35: 1–18.
10. Moskát, Csaba et al. 2017. Can common cuckoos discriminate between neighbours and strangers by their calls? – Animal Behaviour 126: 253–260.
11. Moskát, Csaba et al. 2019. Bimodal habitat use in brood parasitic Common Cuckoos (Cuculus canorus) revealed by GPS telemetry. – The Auk 136 (2): 1–12.
12. Møller, Anders Pape; Morelli, Federico; Tryjanowski, Piotr 2017. Cuckoo folklore and human well-being: Cuckoo calls predict how long farmers live. – Ecological Indicators 72: 766–768.
13. Mäger, Mart 1969. Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat, Tallinn.
14. Palm, Vello 2017. The eff ect of atmospheric circulation on spring arrival of short- and long-distance migratory bird species in Estonia. – Boreal Environment Research 22: 97–114.
15. Payne, Robert B.; Christie, David; Kirwan, Guy M. 2020. Common Cuckoo (Cuculus canorus), version 1.0. – Birds of the World, eds. Josep del Hoyo et al. Cornell Lab of Ornithology, Ithaca, NY, USA, doi.org/10.2173/bow.comcuc.01.
16. Rootsmäe, Lemming 1986. Kus on käo pesa. – Eesti Loodus 37 (7): 467–470.
17. Sepp, Mait et al. 2011. Eff ect of atmospheric circulation types on spring arrival of migratory birds and long-term trends in the fi rst arrival dates in Estonia. – Estonian Journal of Ecology 60: 111–131.
18. Zsebők, Sándor; Moskát, Csaba; Bán, Miklós 2017. Individually distinctive vocalization in Common Cuckoos (Cuculus canorus). – Journal of Ornithology 158, 213–222.
19. Wang, Longwu et al. 2020. Egg laying behavior of common cuckoos (Cuculus canorus): Data based on fi eld video-recordings. – Zoological Research 41 (4): 458–464.
RIHO MARJA (1982) on Ungari ökoloogia ja botaanika instituudi teadur.
JAANUS ELTS (1966) on Eesti ornitoloogiaühingu LIFEIP projektijuht.