Parves on tihti üheskoos kahte liiki varblasi. Koduvarblased on pisut suuremad ja halli pealaega. Põldvarblaste pealagi on pruun; valgel põsel paikneb must laik. Kumb on kumb, on lihtne meelde jätta mälutehnilise võttega: põldvarblasel oleks nagu küntud põllu kujutis põsel.
Põldvarblase emas- ja isaslinnud on ühtemoodi sules tikuga. Ka poegade eest hoolitsevad nad ühiselt. Põldvarblasi kohtab sagedamini maal, ent kui linnas leidub neile sobivaid pesitsuspaiku ja toitu, siis võib neid ka seal näha.
Põldvarblane pesitseb kas puuõõnes, pesakastis või mõne ehitise tühimikes. Vahel teeb ta oma pealt kaetud pesapalli ka mõne suurema linnu, näiteks haraka vana pesa peale. Pesa on tehtud heinakõrtest ning millegi pehmega vooderdatud.
Pesakohta hakkab ta otsima juba märtsis, kuid valmis teeb selle aprillis või mais, kui ilmad on soojemad ja poegade toitmiseks jagub putukaid. Ka vanalinnud söövad suviti putukaid. Talvel on nad taimsel toidul. Neile meeldivad umbrohuseemned, ent kui läheduses ei asu jäätmaid, siis tulevad varblased koos rohevintide, tihaste ja teiste lindudega söötmiskohta päevalilleseemneid või muid suupäraseid seemneid nokkima.
Põldvarblaste algne kodu on Euroopas, kuid nad on maailmas väga laialt levinud, osalt inimeste kaasabil. Räägitakse, et umbes 15 000 praegu USAs Illinoisis ja Iowas elutsevat põldvarblast pärinevad tosinast isendist, kes olid sinna toodud 1870. aastal Saksamaalt, et ohjeldada majade lähikonnas tegutsevaid kahjurputukaid. Austraalias ei peeta neid millegi poolest kasulikuks. Vastupidi, neid tõrjutakse kui omamaise ökosüsteemi tasakaalu ohustavat liiki. Eesti aiapidajad ei ole vist nende kasulikkust ega kahjulikkust eriti teadvustanud, sest nad on linnud, kes on meie aladel kaua elanud ega ohusta siin kedagi ega midagi.
Sirje ja Georg Aher