Tekst: AGUR PAESÜLD, KUNTER TÄTTE Fotod: MATI KOSE
Tänavuse aasta linnuks valitud kormoran ehk karbas on viimastel aastatel sattunud suure tähelepanu alla. Seda omamoodi välimusega lindu on peetud ekslikult võõrliigiks. Osava kalastaja ja sukeldumismeistrina on ta väidetavalt konkurent kaluritele, kes kardavad, et ta mere kaladest tühjaks sööb. Need müüdid on visad kaduma. Sestap on igati paslik kormoraniga lähemalt tuttavaks saada.
Eripärane ja arhailine, kuid siiski oma
Nimetus „kormoran“ tuleb ladinakeelsetest sõnadest corvus ja marinus ehk ’meri’ ja ’vares’. Eemalt vaadeldes sarnaneb tema sulestik künnivarese süsimusta sulerüüga. Nagu vareslased on ka kormoranid osavad ellujääjad, kes suudavad muutuvate oludega hästi kohaneda. Kormoranlased on võidelnud oma koha eest päikese all äärmiselt pikka aega: molekulaarsete analüüside põhjal on nad välja kujunenud 28–23 miljonit aastat tagasi, aga fossiilileiud viitavad vähemalt 34 miljoni aasta pikkusele minevikule.
Meie kauged esivanemad, kes olid kiviajal Läänemere rannikul kanda kinnitanud, leidsid siit eest karbase lähedase alamliigi atlandi kormorani (Phalacrocorax carbo carbo). Nende küttimist tõendavad mesoliitikumist pärit luude leiud Kunda Lammasmäe ja Kõpu asulakohtadest. Praegusajal Eestis pesitsev Phalacrocorax carbo sinensis levis Läänemere piirkonda pool tuhat aastat tagasi, kõige varem tõenäoliselt 16. sajandil, hiljemalt 19. sajandil. Üle-eelmisest sajandist on teada ka esimesed selged kirjalikud tõendid Phalacrocorax carbo sinensis’e pesitsuse kohta Kolga kandis. Kuigi liiginimetus oli siinmail üles märgitud, ei päästnud see karbast Euroopas vaenamise eest, mis kestis 500 aastat. 19. sajandi lõpuks oli kormoran kadunud nii Taanist, Rootsist kui ka Eestist.
Pääses väljasuremisest
Möödunud sajandi keskpaigaks oli selge, et kui midagi ette ei võeta, hävib kormoranipopulatsioon Euroopas täielikult. Liik pääses väljasuremisest, kuna ta võeti Euroopa Liidus 1979. aastal kaitse alla. Seejärel taastus populatsioon üsna kiiresti. Muu hulgas aitas kosuda toiduks sobilike väikesemõõduliste kalade ebaproportsionaalselt suur hulk kohalikes kalakooslustes. Arvatavasti on kormorani arvukus suurenenud veel mitme bioloogilise, kultuurilise ja ökoloogilise teguri tõttu: keskkonnamürkide keelustamisest ülepüügi ja kliimamuutusteni. (Joonis 1.)
Tänapäeval kohtab Eesti veekogudel kormorani kontinentaalset alamliiki P. c. sinensis, kes pesitseb mererannikul (eelkõige rahudel-laidudel) ning Võrts- ja Lämmijärvel. Eestis pesitseb umbes 40 000 kormoranipaari; talvitujaid on mõne tuhande ringis. Atlandi alamliiki (P. c. carbo) kohtab Eestis harva, too on ennast sisse seadnud peamiselt mereäärsetel kaljudel Põhja-Prantsusmaal, Suurbritannias, Iirimaal, Islandil ja Norras. Neid alamliike on välimuse poolest väga raske eristada ja geeniandmete põhjal annavad nad omavahel ka hübriide.
Värvikirevad kalapüüdjad
Maailmas elab 42 liiki kormoranlasi (Phalacrocoracidae). Kõik nad on valdavalt musta värvi, kuid paljudel liikidel on keha alapool lumivalge.
Kormoranlased kuuluvad suulaliste seltsi (Suliformes), kuhu enamjaolt on arvatud troopilise levikuga nõod: fregattlindlased, suulalased ja madukaellased. Seda enamasti osavate kalurite seltsi iseloomustavad lindude seas üsna ainulaadsed kohastumised: kinnikasvanud sõõrmed ja ujulestad, mis ühendavad kõiki nelja varvast.
Meie koduse kormorani umbes hanesuurust kere kattev sulestik ei paista põhjamaises kahvatus valguses esiotsa kuigi pilkupüüdev. Ent põhjalikumalt uurides selgub, et karbase pea on lähivaates tähelepanuväärselt värvikas: absindirohelise silma nurgast kuni kaelani kulgeb suur hele Napoli-kollane laik, mille kõrval, otse silma all, püüab pilku kaadmiumkollane kolmnurk. Selle all paikneb nelinurkne soomuselaadne musta-kollane muster, millest kulgeb peenike kiil mööda noka alumist osa. Tähelepanelikult vaadeldes ei paista ka ülejäänud sulestik ühtviisi ilmetult must, vaid küütleb metalse sinakasrohelise soomusja mustrina.
Pesitsusajal lisandub vanalindude rüüsse kelmikaid toone: kuklale oleks justkui heidetud musta-valgekirju rätik ning kollane põselaik välkleb nüüd efektselt kontrastse valgena. Samasugune pilkupüüdev, kuid suurem valge laik ilmub reie peale. Erksad kontrastid on pulmarituaali teenistuses: tiibu üles-alla lehvitades välgutatakse reielaiku ja samal ajal kenitletakse kaaslase ees, kõigutades tiibadega sünkroonis pead, nokk taeva poole.
Kogukas pesa
Pulmatantsu tulem munetakse üsna kogukasse pessa, mille diameeter on suure perepitsa mõõtu, kuid kõrgus võib küündida lausa meetrini. Üldjuhul on kurnas kolm kuni viis muna. Pesakoha valib tavaliselt isane, kelle ülesanne on ka ehitusmaterjal kohale tassida. Pesa tehakse maapinnale või puuvõrasse. Emaslind sätib paika oksakesi, pilliroogu, taimevarsi, vetikatuuste ning sekka sattunud võrgujuppe, kalakastide tükikesi ja muud plastiprahti. Kormoranid on pesaehitusel hoolsad, isegi haudeajal kohendavad nad pool tunnikest päevas pesa ning sätitavad üht-teist isegi siis, kui pojad on juba koorunud. Mõneti ajendab seda asjaolu, et kormoranile meeldib pesitseda omasuguste seltsis koloonias, kus läbisaamine on küll heanaaberlik, aga pesamaterjalisse kui omandisse suhtutakse üsna vabameelselt. Pesad rajatakse üksteise nõnda lähedale, et oleks mugav häält kähedaks karjumata mõtteid vahetada, kuid samas piisava vahega, et naabri nokk ei ulatuks mõnda armsaks saanud oksaraagu pesast näppama.
Hoolikad vanemad
Nagu kõigil suulalistel puudub kormoranil haudelaik, seetõttu haub ta mune samamoodi kui pingviinid jalgade ja rinnasulgede vahel. Haudumine kestab ligikaudu kuu; see kohustus on võrdselt emase ja isase vahel ära jaotatud.
Äsja koorunud kormoranitibud kaaluvad umbes poolsada grammi. Nad on pimedad, paljad ja abitud, nahk on algul roosakas, kuid võtab peagi tumeda tooni. Kormoranid suhtuvad oma järeltulevasse põlve pühendunult: tibude esimestel elunädalatel hoiab vähemalt üks vanalind neil pidevalt silma peal. Alates kuuendast nädalast on vanalinnud pesal vaid öösiti. Päevad mööduvad usinasti toiduotsinguil: tuleb teha kaks-kolm kolmetunnist retke päevas. Kui pojad umbes 50 päeva pärast lennuvõimestuvad, hoolitsevad vanemad toidu eest veel mõnda aega: selleks et poolseeditud kalakraamiga maiustada, tuleb sõimerühmadesse kogunevatel noorukitel nagu ennegi üksnes pea vanalinnu noka vahele suruda.
Looduslikud vaenlased
Siiski ei ole tibude ja noorlindude elu meelakkumine, pesitsusealiseks (ühe-kaheaastaseks) sirgub neist ainult kolmandik. Manti võtavad ka laidudele tee leidnud kiskjad (näiteks rebased ja kährikkoerad) ja looduskaitsele vilistavate inimeste röövretked. Viimasel ajal on kormorane kimbutanud ka linnugripp.
Peamiselt aga armastavad poegadega maiustada merikotkad (Haliaeetus albicilla), kelle tegevuse tõttu pääsevad saagile ligi ka vareslased ja kajakad. Merikotkaste arvukus on nagu kormoranidel olnud pikka aega väga väike vaenamise ja keskkonnamürkide tõttu [6], kuid nüüd on merikotkaste arvukus taastunud ja nad käivad üha enam kormoranikolooniaid rüüstamas [1]. 2009. aastal nägi Arne Ader, kuidas merikotkaste ja kajakate pärast sai ainuüksi ühe päeva jooksul Tondirahu koloonias hukka üle 30 kormoranipoja [11].
Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja ka Eestist on teada hulk juhtumeid, kus kormoranid on merikotkaste ja rebaste tõttu koloonia tervenisti maha jätnud [1, 11].
Sulerüü
Kui kormoranihakatisel on õnnestunud merikotka küüsist ja inimese vaenamisest pääseda, siis iseseisva elu alguse tähisena muutub ka tema välimus: varjumise eesmärgil tagasihoidlik sulestik – seljalt pruun, kõhu alt valge – vahetub täiskasvanu tunnuseks oleva säravmusta sulerüü vastu.
Kormorani sulekatte tõeline erilaad joonistub välja, kui uurime lähemalt tema toimimist. Nimelt, ehkki ta hangib toitu veest, laseb tema sulestik erilise ehituse tõttu osaliselt vett läbi, hõlbustades nii sukeldumist. Mida kauem kormoranid vees viibivad, seda rohkem nad märguvad. Kuid nagu ikka looduses – kui midagi juurde antakse, siis samavõrra ka võetakse: märguv sulestik annab edumaa kalapüügil, kuid pärast jääb lind mõneti ilmaolude meelevalda, sest sulerüü vajab aega kuivamiseks. Nõnda võib kormorane üsna tihti näha iseloomulikus poosis tiivad laiali liikumatult kividel istumas. Sulestiku taas töökorda saamiseks kulub omajagu aega, olenevalt vees veedetud ajast, temperatuurist ja tuulest. Poolas tehtud vaatlustega tuvastati, et kormoranid võivad kulutada puhkamisele lausa 93% ajast [16].
Ülihea sukelduja
Kormorani kohastumus kalu püüda ei piirdu vaid sulestiku eripäraga, ka tema luud on samamoodi kui pingviinidel, lunnidel, kauridel jt vee all saaki püüdvatel lindudel vähem õõnsad kui enamikul sulelistel. Need füsioloogilised erijooned võimaldavad kormoranil tunda ennast nagu kala vees. Ka tema võime hinge kinni hoida teeb suuremale osale linnurahvast silmad ette: kormoran võib sihikule võetud kõigusoojalisele maiuspalale jahti pidades vee all püsida lausa kaks minutit. Üldiselt jäävad sööstud kala järele kümmekonna sekundi ja poole minuti vahemikku.
Vetevallas liikudes saab kormoran loota üksnes visade jalgade tööle: ujulestade toel võib ta sukelduda suisa 45 meetri sügavusele, kuhu suudab tungida vähe päikesevalgust. Saagiotsinguil lähtub kormoran põhiliselt nägemismeeles, enamasti jääb sukeldumissügavus tosina meetri piiresse, ehkki ta ei jää hätta ka sügavamas ja hägusamas vees.
Kormorani tõhus kalapüügivarustus päädib pika sirge tugeva konksja nokaga. Seda kasutab ta osavasti, noppides peamiselt parves toimetavaid väikseid sõrmepikkusi kalu. Kui jahiõnne naeratab, püüab ta ka suuremaid, kuni küünrapikkusi purikaid. Neid ei neela kormoran kohe alla nagu vähemaid suguvendi, vaid toob saagi pinnale ja neelab selle siis rahulikult ühes tükis alla.
Kuival maal leiab kormoran nokale rakendust peale pesaehituse ka kaljude ja puude otsas turnides.
Kormorani osavust kalapüügil on märganud ka inimesed: ühtpidi võimaliku abivahendina, teistpidi potentsiaalse konkurendina. Esimesel juhul käib see Hiinas, Jaapanis ning näiteks Kreekas rakendatava traditsioonilise kalastusviisi kohta, kus kalur laseb enese eest töö ära teha oheliku otsa seotud kormoranil. Seejuures on linnu kõri poolenisti kinni sõlmitud, et too ei saaks suuremat saaki alla neelata, vaid oleks sunnitud ellujäämismaksuna loovutama. Julmusest hoolimata on see püügiviis ikka levinud. Inimese konkurendina kujuneb olukord linnule pahatihti surmavaks.
Kormoran ja kahtlased hinnangud kalavarude kohta
Kahtlemata saame nentida, et meie keskkond on järsult muutunud, aga ei saa alati täiesti kindlalt osutada nende muutuste põhjustele. Seda näitlikustavad mõne huvirühma rutakalt ja põhjaliku analüüsita antud hinnangud kormorani mõju kohta töönduslikule kalapüügile.
Viimase mõnekümne aasta jooksul on kalurid pidanud tulema toime märkimisväärsete muutustega, kuna kalade levik ja varud ei ole endised, seega tuleb hoolega kaaluda, milliseid kalu ja kui palju on võimalik püüda ning müüki panna. Pikka aega on kalavarud saanud kahju ülepüügi tõttu, kalureid koormab liigne bürokraatia, tavapärastel turgudel on raske konkureerida või on need täiesti kadunud (kaubavahetus Venemaaga). Mainimata ei saa jätta sedagi, et Eestis on kalatarbimine võtnud teise kuju: suurenenud on importkala osakaal.
Seda kõike on kokku liiga palju, saamaks pöördeliste muutustega ladusalt hakkama. Seetõttu on küllaltki raske hoiduda ahvatlusest otsida komplekssetele probleemidele lihtsaid lahendusi ja suunata süüdistav sõrm esmajoones nendele, kellel ei ole võimalik enda kaitseks sõna võtta. Ühtpidi on see inimlikult mõistetav, sest kriisiolukorras annavad juurdunud harjumused ja käitumismustrid mõnetise kindlustunde, ehkki nõnda saavutatud meelekindlus on näiline. Teistpidi ei saa unustada, et nüüdisajal on meie käsutuses teadmised ja oskused, mille abil võime probleemi tuumani kaevuda.
Üks vahendeid, mille toel saab heita valgust kalandusprobleemidele, on ajakohased mitmekülgsed uuringud, mis analüüsivad süvitsi mereökosüsteemide muutusi, aga ka kormorani tähtsust veekogude eluvõrgustikes.
Looduslike muutuste tõmbetuultes
Häälekamate huvirühmade nõudel tuleb praegu kormoranide arvukust piirata, kuid selle vajadust põhjendatakse 1990. aastate lõpul Väinameres tehtud toitumisuuringutega. Kõrvale on jäetud viimase tosina aasta ulatuslikud muutused Läänemeres ja Eesti rannikuvetes, näiteks invasiivse võõrliigi ümarmudila (Neogobius melanostomus) levik.
Ilmselt on ümarmudil leidnud tee meie aladele Kaspia või Mustast merest laevade ballastvee abil. See liik on kohati plahvatuslikult levinud ja seadnud ennast Läänemeres mõnusasti sisse. Sellega seostatakse suuri muutusi merepõhjaelustikus: peamiselt on ümarmudila asustatud piirkondades vähenenud karpide (Bivalvia) biomass [13]. Konkureerides toidu ja elupaikade pärast, on ümarmudil avaldanud märkimisväärset mõju. Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi teaduri Andres Jaanuse hinnangul on ümarmudil võimeline välja tõrjuma kohalikke merepõhjas elutsevaid liike, näiteks noori lestasid ja kammeljaid [12, 15]. Ühtlasi on uuringud kinnitanud, et ümarmudil võib Läänemeres elupaiga ja/või toiduvarude pärast konkureerida ka kiisa, emakala, merilesta, vimma ja ogalikuga [9].
Läänemeres peetakse ümarmudila peamiseks looduslikult vaenlaseks just kormorani. Uuringute järgi on kormoranid ka mujal Läänemere ääres hakanud üha enam toituma mudilatest, ajuti võivad need hõlmata üle poole kormoranide toidusedelist [4, 10, 2]. Seetõttu tuleb esile tõsta kormorani positiivset mõju kohalikule mereökosüsteemile [7].
Vajame täpsemaid uuringuid
Praegu puuduvad ajakohased üheti mõistetavad tõendid, mis lubaksid väita, et kormoranid mõjutavad negatiivselt olulisi kalavarusid ja põhjustavad seeläbi kalatööstusele majanduslikku kahju. 2020. uuriti, kuidas kormoranid toituvad Võrtsjärvel. Selle uuringu järgi ei avalda kormoranid suurt negatiivset mõju järve kalastikule [14], ehkki Võrtsjärv on muu hulgas angerja asustamise veekogu. Parema selguse saamiseks tuleb Läänemerel teha ajakohased uuringud kormorani toitumise kohta, sest ilma teadmisteta vastuolud ja eelarvamused üksnes süvenevad.
Siinkohal tasub märkida, et Eesti rannakalurite püük – arvestamata räime, mis jääb kormorani mõjusfäärist välja – on aastatega samuti suurenenud nagu kormorani asurkond (joonis 2.). Seepärast võib ettevaatlikult järeldada, et kormoranide eelistatud väikesemõõtmelisi kalu leidub meres üha rohkem, mis omakorda on võimaldanud kormoranidel arvukust suurendada, ning kalurite püük ei ole samal ajal kannatanud. Mõne kalaliigi saagikus on aja jooksul kindlasti vähenenud, kuid puuduvad kindlad tõendid, et selle on põhjustanud kormoranide arvukuse kasv.
Kormoran kui lakmuspaber
Kokku võttes: kormorani käekäik osutab Läänemere muutustele, milles peame märksa rohkem selgust saama. Kormoraniga seotu on omamoodi lakmuspaber: kas suudame meie kõrval elavaid liike aktsepteerida ja nendega seotud probleeme teaduspõhiselt ja kainelt kaalutledes lahendada.
1. Bregnballe, Thomas et al. 2022. Occurrence and behaviour of White-tailed Eagles Haliaeetus albicilla in Great Cormorant Phalacrocorax carbo sinensis colonies in countries around the Baltic Sea. – Ardea 109 (3): 565–582.
2. Bzoma, Szymon; Meissner, Włodzimierz 2005. Some results of long-term counts of waterbirds wintering in the western part of the Gulf of Gdańsk (Poland), with special emphasis on the increase in the number of cormorants (Phalacrocorax carbo). – Acta ZoologicaLituanica 15 (2): 105–108.
3. Eschbaum, Redik et al. 2003. Do cormorants and fishermen compete for fish resources in the Väinameri (eastern Baltic) area? Interactions Between Fish and Birds: Implications for Management: 72–83.
4. Hansen, Oliver Kai 2021. Can cormorants be used as indicators of local fish abundances? A diet study of cormorants on Gotland. Magistritöö, Uppsala Ülikool.
5. Hansson, Sture et al. 2018. Competition for the fish–fish extraction from the Baltic Sea by humans, aquatic mammals, and birds. – ICES Journal of Marine Science 75 (3): 999–1008.
6. Herrmann, Christof et al. 2011. Population development of baltic bird species: white-tailed sea eagle (Haliaeetus albicilla). HELCOM Baltic Sea Environment Fact Sheet.
7. Kornis, Matthew et al. 2012. Twenty years of invasion: A review of round goby Neogobius melanostomus biology, spread and ecological implications. – Journal of Fish Biology 80 (2): 235–285.
8. Leivits, Meelis 2023. Kormorani üldloendus 2022. a. ning Eesti asurkonna seisund. Keskkonnaagentuur, eluslooduse osakond.
9. Neemela, Marit 2020. Invasiivsete võõrliikide mõju kohalikele kooslustele ümarmudila (Neogobius Melanostomus) näitel. Tartu Ülikool.
10. Oesterwind, Daniel et al. 2017. Predator and prey: the role of the round goby Neogobius melanostomus in the western Baltic. – Marine Biology Research 13 (2): 188–197.
11. Ojaste, Ivar jt 2012. Kormorani (Phalacrocorax carbo) eesti asurkonna kujunemine. – Hirundo 25: 1–33.
12. Orio, Alessandro et al. 2017. Characterizing and predicting the distribution of Baltic Sea flounder (Platichthys flesus) during the spawning season. – Journal of Sea Research 126: 46–55.
13. Skabeikis, Artūras et al. 2019. Effect of round goby (Neogobius melanostomus) invasion on blue mussel (Mytilus edulis trossulus) population and winter diet of the long-tailed duck (Clangula hyemalis). – Biological Invasions 21 (3): 911–923.
14. Zingel, Priit jt 2021. Kormoranide toitumise mõju Võrtsjärve kalavarudele. Eesti Maaülikool.
15. https://epl.delfi.ee/artikkel/51289265/umarmudilad-ohustavad-lesti.
Agur Paesüld (1981) on Eesti ornitoloogiaühingu kommunikatsioonispetsialist. Kunter Tätte (1990) on Eesti ornitoloogiaühingu linnukaitsespetsialistid.