AASTA LOOM | Põder on Eesti põlisasukas

Kui süveneda, siis võib iga liigi kohta öelda „paeluv“. Põder on kujunemise, eluviisi, keskkonnamõju ja kokkupuudete tõttu inimesega üks paeluvamaid meie kodumaa neljajalgsete seas. Põdrast pole saanud päris kodulooma, ta võib tänada saatust võimaluse eest olla omapead. Jätkem talle see võimalus.

Põder on luuleidude põhjal Eesti alale ilmunud koos 9000–10 000 aasta eest kujunenud subarktiliste metsadega ja siin ühe vanimana meie imetajafauna liikidest elanud ka 8000–9000 aasta eest, preboreaalsel kliimaperioodil, kui kasemetsadele lisandus ikka enam mändi [7]. Järgnenud boreaalsel perioodilkliima soojenes, metsaloomastik rikastus, leiti esimesei inimasustuse jälgi [18]. Vanimate Kunda Lammasmäe valdavalt põdra luuleidude iga küünib tõesti üle 9000 aasta [15]. 8000 aastat tagasi oli põder siinsetele küttidele-korilastele tähtis elatusallikas [1]. Lembi Lõugas on leidude põhjal oletanud, et põtru jahisaagina võidi tuua kohale ka tervelt [15].

Kroonikateated

Esimesed kirjalikud teated Liivimaa põtrade kohta on tunduvalt hilisemad. Näiteks Balthasar Russowi „Liivimaa kroonikas“ on 16. sajandi kohta kirjas: „Niisama on siin maal ka jahiloomi suures külluses: põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslindusid, keda ka talumehed maal võivad ilma keelamata ja takistamata püüda ja müüa“ [13].

Siin tasub lühidalt refereerida jahindusloolase Ilmar Rootsi ülevaadet põdra käekäigust alates 16. sajandist kuni teise maailmasõjani, see käsitlus on ilmunud Eesti Looduse 1987. aasta 11. numbris ja sisaldab põhjalikku ajalooliste allikate loetelu [12]. 16. sajandi lõpus olevat Pärnu- ja Viljandimaa piiril elanud talupojad küttinud põtru ainult naha pärast, liha ei jõutud süüa, see läinud koertele.

17. sajandi algul olnud põtru rohkesti, kuid aletamise tõttu sai hulk elupaiku rikutud ja sajandi lõpu poole jäi põtru vähemaks. Paljude määruste kõrval kehtestati 1664. aastal Rootsi kuninga jahiseaduse järgi põtradele ja teistele ulukitele jahiaeg. 17. sajandi lõpus leidus põtru veel küllaldaselt, sõjaväele koguti põdranahku. 1750. aastal Riia maakonnas veistel puhkenud siberi katk jõudis nelja aastaga põtradeni, kuid Ilmar Rootsi arvates siiski ei hävitanud neid täielikult. 18. sajandil piirasid põtrade arvukust tugevalt hundid, 19. sajandil hakati põtru taas küttima ka sõjaväe tarbeks. 1836. aasta suvel jäi neid sõralisi järjekordse taudi tõttu vähemaks, ent sajandi teisel poolel populatsioon taastus – muu hulgas seetõttu, et Peterburi ja Pihkva kubermangust oli põtru korduvalt sisse rännanud – ja seejärel hakkas laiemalt levima.

A. Martensoni arvukushinnangut (1903. a Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangus kokku umbes 3000 põtra, sellest 800–1000 Kuramaal, 1000–1800 Liivimaal, 500–600 Eestimaal) – pidas Ilmar Rootsi tegelikust väiksemaks, sest 1904. aastal olnud Eestimaa kubermangus eri hinnangutel juba 1200 või koguni mitu tuhat põtra. Alates 1905. aastast käis arvukus sõjaväe ja salaküttide survel alla, kuid 1913 loendati Eestimaa kubermangus 412 põtra.

Kuna 1918. aastal olnud 1895. aasta arvukusest järel ainult üks-kaks protsenti, keelas Maapäev põdrajahi. 1924. aastal korraldas Eesti vabariik esimese loenduse, mille järgi oli kõigest 24 paikset ja 61 läbikäijat põtra. 1934. aastal loendati juba vähemalt 216 paikset ja 135 läbikäijat, 1939. aastal aga 350 põtra. Tasub teada, et Rein Kuresoo andmeil oli Eesti metsasus enne sõda palju napim: 1920. aastate alguses kõigest umbes viiendik ja veel 1940. aastal 32% tänapäevasest [7].

Nimedest ja pärimusest

Maarahvas on põdra kohta öelnud näiteks pukk, põdra, põtr [4], ka irvammas, sarvede pärast ka sarvik, metsauhkus, põrk, põrguline, sellest tulenevad perenimed Põder ja Põrk.

Keeleteadlane Huno Rätsep on sõna „põder“ juuri otsides arvanud [6]: „ .. pole küll kindel, aga on võimalik, et ka PÕDER on balti laen. Läänemeresoome algkeeles oli ’petra’, sellel on vasteid kõigis läänemeresoome keeltes (soome ’peura’). Petra võis laenuda balti sõnast bendra, mis vist tähendas ’ühine saak’ – leedu bendras ’ühine, üldine, osaline’“.

Eesti kirjandusmuuseumis on rohkesti talletatud rahvapärimust ulukitest, jahindusest ja põdrast. Siitki mõni näide.

• Poegiva lehma kolmas vasikas olla nähtav vaid läbi nõelasilma ja kui pääseb metsa, saab tast põder, kui aga sõelaga kinni püüda, siis hea lüpsilehm (Kolovino, Petseri v).

• Mees pannud valge servaga labakud vöö vahele, põder tulnud kallale, labakud jäänud sõrgade otsa (Tori AASTA). Võetud põdral nahka, kuid äratatud too üles ja läinud ära – sest ajast kõhualune valge (Märjamaa, 1936).

• Põdra-augud/maa-augud, põdratrepp: raudorad pandud ka auku, mis vooderdatud okstega ja sööt augu peale, tehtud ka puuseintega, seal hoitud ka salakütitud põtrade liha, mis kodus ei tohtinud olla (J. P. Sõggel, Halliste, 1895, Uue-Kariste ja Auksaare kohta).

Rikkalikult näiteid samas laadis pärimuse kohta leiab näiteks Oskar Looritsa 1941. aastal [9] ning Mall Proodeli (Hiiemäe) 1969. ja 2019. aastal avaldatud valimikest [11; 4]. Püünisaugud on olnud kasutusel väga laialt ja ka hilisemal ajal. Nendega püüti ka näiteks hunte. Mõne püünisaugu kohta võib Eesti metsas märgata praegugi.

Põdra kodustamine

Põtru on kodustatud juba väga ammu. Nendega on ratsa ja rakendis sõidetud veel 20. sajandilgi [3]. Tuntud zooloog Bernhard Gržimek on kirjutanud, et 18. sajandi lõpu poole keelanud Tartu raad linnas põdrarakendiga ja põtradel ratsa sõitmise, kuna hobused pelgasid neid [2]. Kaljujoonistustel kujutatu järgi oli põtrade kasutamine neoliitikumis ja rauaaja algul üsna levinud, kuna põder oli viljakas, kergesti õpetatav, vähenõudlik toidu suhtes ja osav teedeta maastikul.

20. sajandil kodustati põtru Rootsis, Venemaal ja mujalgi, näiteks Moskva loomaaias, Petšora-Ilõtši looduskaitsealal ja Kostroma põdrafarmis. Tarvitati liha, rasva ja nahku, ida pool ka noori sarvi, et saada raviomadustega pantokriini. Kodustamine hääbus mitmel põhjusel: põder ei talu hästi valjaid, ta on tundlik palavuse ja ülekoormuse suhtes. Põhjarahvastele sobis paremini koduloomaks põhjapõder, lõuna pool hobune, kes saab vedada vankrit jms. Möödunud sajandi keskpaiku peeti põtru tarandikes eelkõige selleks, et neid näidata ja rakendada teadustöös [3].

Välimus

Põdra olek ja välimus võimaldab tal oma nišši täielikumalt kasutada, vähendada konkurentsi teiste hirvlastega. Kogult on põder maailma suurim hirvlane, kelle turjakõrgus ulatub Eestis peaaegu kahe meetrini. Tal on suhteliselt lühike hallikas- või mustjaspruun kere ja pikad heledad jalad, mis toetuvad ainult kolmanda ja neljanda varba otsi katvatele sõratohludele [5]. Eessõrad on suuremad ja pullide sõrad pisut ümaramad. Pulli sõrapikkus on kuni 16 cm. Sõrgatsid, teine ja viies varvas, ei ulatu maha.

Hoolimata pikkadest jalgadest on põdra õlavarre- ja reieluud lühikesed ja jäävad keha varju, kannad ja randmed aga maast väga kõrgele. Turja teevad kõrgeks pikad selgroolülide jätked, kuhu kinnituvad toese kõõlused ja lihased. Kõrvad on kaetud lühikeste karvadega ja väga liikuvad, üle 20 cm pikad. Kui kõrvad juhtuvad jõudu katsuvatel pullidel sarvede vahele jääma, võivad nad otstest rebeneda.

Metsaelukana on põdra kuulmine teravam kui nägemine; helisid tajub ta umbes samas vahemikus nagu inimene, kuid võrratult teravamalt [14]. Tumedad silmad on umbes neljasentimeetrise läbimõõduga, paiknevad üsna pea külgedel ja ripsmete varjus. Silmade vaateväli võimaldab siiski jälgida kogu ümbrust, pullil ka säästa sarvi puude vastu põkkamast. Pikad ripsmekarvad ei kaitse silmi alati [10]. Näiteks 2024. aasta sügisel oli Tahkurannas pullile silma kasvanud kasvuajal vigastatud sarve haru. Põder näeb mustvalgelt, kuid siiski eristab paljusid halli varjundeid. Silm reageerib väga hästi vähimalegi liikumisele ja vilkuvale valgusele, kuid ei märka liikumatuid objekte [14].

Kongus nina ja uhke pard

Põdra ninamik paistab kongus, sõõrmed ja nina suured, sest kulub palju õhku ja seda tuleb talvel soojendada. Üle alahuule võlvub toidu haaramiseks ülimalt kohane ülamokk, mis on väga liikuv. Ülamoka varjus asetseb lõikehammastele vastanduv kõhrplaadike ja selle taga suguferomoonide suhtes tundlik Jacobsoni elund (vt joonist). Toitu aitavad tajuda vibrissid, aga ka ninaotsal paiknev puutetundlik, rohkete näsade ja maitserakkudega kolmnurkne karvadeta nahalapike, mida hoitake niiskena. Haistmine on põdrale metsaloomana ülitähtis ja seetõttu palju teravam kui nägemismeel.

Põdra kurguõndlas kasvab karvadega kaetud pard. See on seest umbne kehva verevarustusega naharipik. Vasikatel-lehmadel on pard enamasti silmatorkamatu, pullidel varieeruvam [3]. Pikim pard on leitud ühelt Kanadas elanud põdralehmalt: 96 cm [16]. Eestis aastail 2010–2011 kogutud näidiste põhjal oli noorte pullide pard pudeljas, kolmnurkne ja ümar või ümar väikese ripikuga, vanematel pullidel aga ainult kolmnurkne või ümar. Parra pikkus on enamasti jäänud 20–30 cm piiresse, pikim on olnud 44 cm. Osa parrast võib külmudes või puukide ja põdrakärbeste tõttu kärbuda ja irduda [3, 10, 16]. Laiem pard võib aidata pullidel avaldada kiimaajal partneritele muljet kaela jämedusega [10], talvel aga sarvedeta pullidel üksteist kindlaks teha.

Karv

Täiskasvanud põtrade äsja vahetunud uus karv on sügisel tume, pullidel isegi mustjaspruun ja tihti tumedam kui lehmade oma. Pea, kõrvade, säärte ja kõhualuse karv on lühem. Kevadel paistab karvkate heledam, pleekinud. Aluskarv on krussis, peaaegu märkamatu ja pealiskarvast hõredam. Kõhualune ja jalad on vahel vähem, vahel rohkem kontrastselt valkjashallid: esijalad põlvini, tagajalad pullidel kõhujooneni, lehmadel jalgade tagaküljed isegi sabani. Ema heledaid sääri peetakse isegi paremaks orientiiriks kui teiste hirvlaste sabapeeglit, sest sääred hakkavad silma igast kandist. Vasikad on esialgu ruuged-pruunikad, punakaspruunid ja nende karv meenutab vanemate põtrade aluskarva. Karvavahetus on kord aastas, vanematel loomadel saab see alguse aprillis, aga vasikatel kestab suve keskpaigast sügiseni. Talikarv on pikem ja tumedam, pealiskarv õhurikkam ja topelt nii tihe kui suvine, aluskarv isegi veidi hõredam. Vanematel põtradel on samuti karv hõredam [16].

Õhurikkad pealiskarvad kaitsevad hästi külma eest ega karda märgumist. Nõnda võib põder tosin korda ööpäevas lesida lumes, kartmata kopsupõletikku. Aset vahetatakse. Vahel leiab lumelt musti nööpnõelapeasuurusi põdrakärbse vastseid. Isegi põdra turjal ei sula lumi silmapilk. Talve üle elada aitab rasvavaru naha all ja kõhuõõnes.

Valge on põder siis, kui tumedat pigmenti melaniini napib või pole seda üldse. Põhjamaades on selliseid põtru kutsutud põdrakuningateks ja püütud neid küttimisest säästa.

Sarved on põdrapullidel väga varieeruva suuruse ja kujuga, kühvliga või niisama harunenud. Minevikus on kühvelsarvi olnud rohkem, aga valik on soosinud pigem kiiremat küpsemist ja väiksemaid sarvi. Sarvede suuruse ja kuju määravad eri tegurid: pärilikkus, noorpõlv, tervis, vanus, toit, suvise kasvuaja soodsus. Rohkete harudega kühvelsarvi tuleb praegusajal ette vähem kui kühvlita sarvi. Harude koguarv on enamasti 10–15, harva rohkem, noortel pullidel kümne piires ja väga harva üle kahekümne. Hea koossisuga asurkonnas jätkavad sugu pullid, kelle sarved ning üldilme ja käitumine annavad imponeeriva signaali: minu järglased on parimad! Loodusest on väga nutikas anda pullile igal aastal uued sarved ja uus võimalus katsetada. Vanad heitsarved on talle kasutud, aga nende leid rõõmustab inimest.

Hambad ja toitumine

Põdra hambad on ülihuvitavad kas või seepärast, et ülemised eesmised hambad puuduvad. Alumiste lõikehammaste vastas suulaes asub kõhrplaat. Erandina leiab vahel suulaest kihvajäänukid ehk grandelid. Alumiste lõikehammaste suund võimaldab hästi puudelt koort hööveldada. Purihambad hambuvad nii ideaalselt, et tükeldavad isegi sentimeetriseid puuvõrseid otsekui ise terituvate kantidega käärid. Hammaste kulumise põhjal saab teha kinlaks põtrade vanuse, aga alalõualuude pikkus näitab vasikate-mullikate arengut: mida pikem lõualuu, seda kogukam järglane.

Toitumine on tihedalt seotud aastaaegade ja seedimisega. Toit püsib suures neljaosalises maos ja pikas soolestikus kaua. Väljutatud jäägid asendatakse pidevalt uue toiduga, sestap on seedekulgla lakkamalt töös. Mõõdukalt valiva liigina peab põder sööma 10–12 korda ööpäevas, iga mõne tunni järel. Talvel leidub toitu vähe, pealegi kaitsevad okaspuid tõrvalaadsed ained koores ja okastes. Toitvuse ja maitse kõrval on tähtis taimede veesisaldus, sest lund põder ei söö. Talvel on toitvam amps mändi, ühtlais pakub noor männik head varjet, kuid põder sööb ka siis meelsasti pajusid, haaba, paakspuud jt lehtpuid, suvel aga loobub üldse okaspuudest.

Talvel on päevane toidutarve umbes 15 kg, s.o poole väiksem kui suvel. Alates maikuust on toiduga lahedam, ent kui puude lehtimine ja rohukasv nädalaid hilineb, on põdrad hädas ja mähal koorega kuused-haavad satuvad koorimisohtu. Seedunud talitoidust jäävad metsa kindla kujuga pabulad, mis säilivad kevadeni. Pabulate järgi saab hirvlasi, sh põtru, kevadel loendada. Pabulahunnikute talvine kogus on võrdlemisi püsiv, see annab teavet põtrade tiheduse ja paiknemise kohta.

Foto: Remo Savisaar

Meeleolu ja käitumine

Meeleolu väljendab hästi välimus. Lidus kõrvad ja langetatud pea, turris turi, välkuvad silmavalged ja rippuv keel väljendavad pahurust. Põder rndab sõralöökidega. Vahel suudab põder tõrjuda üksiku hundi, kuid kevadel või talve eel on raske toime tulla piirava hundikarja või karuga.

Pisut füsioloogiast. Põdrale on omane liikuda rahulikult, ta püüab võimalikult vähe energiat kulutada. Samas on mõned kaod paratamatud, näiteks selleks, et talvel toitu soojendada, kulub umbes 75% sellega? saadavast energiast [17].

Põder on väga tundlik ülekoormuse, eriti palavuse suhtes, sest tema veres on poole vähem hemoglobiini kui teistel sõralistel. Kui temperatuur tõuseb, siis muutub hingamissagedus ja nii kehatemperatuur peaaegu ei tõuse. Ent tugevate külmade ajal on põder võimeline hoidma kehatemperatuuri tavapärasest madalamana [17]. Ühe uuringu järgi oli katselooma hingamissagedus 16–128 korda minutis olenevalt temperatuurist, ent kui nartat tuli vedada kaks korda kiiremini, suurenes see näitaja kümme korda. Hingamissageduse muutmine on põdral peamisi soojavahetuse vorme. Eriti soojatundlikud on noorloomad [17], seega pole ime, et nad palaval põuasel kasvuajal väiksemaks jäävad. Palava ilmaga ollakse palju vees ja varjus. Higinäärmed pole põdral kuigi hästi arenenud, kuid suvel aitavad need temperatuuri reguleerida, talvel aga naha paksenenud sarvkesta niisutada [17]. Rasunäärmeid ei lähe põdral talvel vaja, muul ajal saadakse nendest arvatavasti abi karvastikku hooldades ja verd imevaid putukaid tõrjudes [16].

Ehkki põder on rahuliku loomu ja käiguga, suudab ta lühikest maad ka kiiremini läbida. Kord 1993. aastal sõitsin jooksva põdra kõrval mootorrattaga, kiirusmõõdik näitas 40 km/h. Soomes tehtud katse on andnud tulemuseks 47 km/h, mujalt on teada 56 km/h, kuid enamasti on kiirus pigem mõõdukas [10].

Foto: Remo Savisaar

Eluviis ja elupaik

Põdra leviku põhjapiir asub palju rohkem tundra pool kui metskitse ja punahirve või lühemate jalgadega metssea oma, kes saavad põhja poole levida kliima soojenemise, metsamajanduse, ulukihoolde ja kiskluse allasurumise toel. Pikajalgsena saab põder hakkama isegi meetrises lumes. Ent ikkagi on areaali põhjaservas olnud talle juba aastatuhandeid omane kolida talve saabudes lõuna poole ja kevadel tagasi. Talvel on metsades ja jõeorgudes rohkem varju ja toitu, kuid kevadel ahvatleb tärkav taimestik lume sulamispiiril teda jälle suunduma tundrasse. Midagi samalaadset, kuid väiksemas skaala, lasevad aimata Eesti põtrade sügisesed ja kevadised rännakud. Loodan, et igal uuel kevadel näeb Matsalu luhtades end kosutamas talve üle elanud põtru ja nende järglasi.

Kuigi põdrast on palju kirjutatud, loodan, et mõne asjaolu valgustamine tekitas ootuse lugeda järgmisest Eesti Looduse numbrist lähemalt siinsete põtrade seire tulemustest.

Autor tänab Rauno Veeroja.

Jüri Tõnisson (1946) on zooloog.

1. Aul, Juhan jt 1957. Eesti NSV imetajad. Eesti riiklik kirjastus, Tallinn, 351 lk

2. Eesti maaülikooli zoomeedikumi anatoomiakogu. https://ossa.emu.ee/loomaliigid/soralised/poder/

3. Grzimek, Bernhard.1965 Wildes Tier, weißer Mann. VEB F. A.B. Rockhaus Vlg.,Leipzig, 384 S

4. Heptner, W. G., jt Der Elch. Die neue Brehm-Bücherei, A. Ziemsen Vlg. Wittenberg Lutherstadt, 1974. 239 S

5. Hiiemäe, Mall. 2019. Väike loomaraamat rahvapärimusest. 256 lk

6, Kuresoo, Rein 2020. Eesti mets läbi aegade. https://www.tuglas.fi/eesti-mets-l%C3%A4bi-aegade.

7. Ling, Harry. 1981. Põder. Valgus, 101 lk

8. Loorits, Oskar 1941. Endis-Eesti elu-olu, II. RK Teaduslik Kirjandus. 520 lk

9. Nygrén, Kaarlo, Wallén, Maija-Leena. 2001, Hirvi. Tietosanakirja. Finnish Game and Fisheries Research Institute, Helsinki. 163 p

10. Proodel, Mall 1969. Üks jahimees läks metsa. Valimik rahvajutte jahist ja metsloomadest. Tallinn, 1969, 212 lk;

11. Rootsi, Ilmar. 1987. Põder Eestis läbi viimaste sajandite. – Eesti Loodus 11: 730-734

12. Russow, Balthasar 1920. Liivimaa kroonika. Tartu, Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 106 lk

13. Rätsep, Huno 2006. Kust need loomad nimed said? Metsloomade nimetused. Oma keel 2, lk 13-26.

14. Rylcker, Johnny jt 1986. Das Elchwild. Hamburg u. Berlin, Paul Parey Verlag 286 S

15. Sander, Kristjan 2014. Kunda Lammasmäe kiviaja asulakoht. Magistritöö. Tartu. 69 lk

16. Sokolov, Vladimir jt 1986. Kozhnõi pokrov. – In:  Biologija I ispoljzovanije losja. Nauka.  lk 35-44

17. Tšermnõh, Nadežda jt, 1986. Fiziologija losja. – In: Biologija I ispoljzocanije losja. Nauka.  Lk 55-60.

18. Valk, Uno jt 1974, Eesti metsad. Tallinn, Valgus,307 lk

JÜRI TÕNISSON (1946) on zooloog.