Porr on pika kõvera noka, pruunikirju selja ja valge kõhualusega pisike värvuline, kes otsib toitu vanade puude koorepragudest. Peenikese kõvera nokaga on tal lihtsam sügavale pugenud ämblikke, putukaid ja teisi selgrootuid välja tirida. Toiduotsingul liigub porr alati spiraalselt ümber puutüve, alt üles. Ta lõpetab otsingud kas seal, kus oksad muudavad liikumise ebamugavaks, või vana kõrge männi korral kolme-nelja meetri kõrgusel. Sealt lendab ta järgmise puu juurde ning kontrollib ka seda. Koorel hästi haakuvad teravad pikad küünised aitavad tüvel kärmesti liikuda.
Varsti on porr taas tagasi esimesena uuritud puu juures – värske pilk ei tee kunagi paha. Arvatakse, et tal on peitu pugenud putukaid hõlpsam leida lumivalge kurgualuse tõttu: see peegeldab valgust pimedatesse pragudesse. Midagi söödavat nähes toetab porr pika tugeva saba rähni kombel vastu puud ning sikutab saagi välja.
Tundub, et talvel ei kougi ta välja mitte ainult talvituvaid putukaid ja ämblikke, vaid ka seemneid ja rasvavorstitükikesi, mille puukoristaja on sinna tagavaraks peitnud. Neid toidupalu käib ta vahel harva söömas ka maapinnal. Muudel aastaaegadel teda maas toimetamas peaaegu ei näe.
Porri pesa on kas tüve ja püstise oksa vahel või lahtise koore loodud õõnsuses. Nüüd, kui vanu metsi on väheks jäänud, on teda nähtud pesitsemas ka maja voodrilaudade vahel või puuriidas. Pesa põhi tehakse kuivadest peenikestest kuuseokstest ja ämblikuvõrgust, vooderdatakse kõdunevate puidutükikeste, sulgede ja kadakakoorega. Munad munetakse aprillis-mais. Suvel on porril kiire, et toita ühe, soodsa ilma korral isegi kahe järjestikuse pesakonna poegi. Kui suur-kirjurähn pole pesa rüüstamas käinud, siis koorub kurnast kolm kuni kaheksa poega. Mõne nädala jooksul toidavad neid mõlemad vanemad. Seejärel lähevad pojad oma teed. Noored võivad elupaiga otsingutel rännata päris kaugele, ent kui läheduses asub vana mets või park, kust leiab piisavalt toitu ja pesapaiku, jäävad nad sinna.
Sirje ja Georg Aher